«Meil on Tarmoga kujunenud selline vahva tsükkel, et ta solvub iga kolme kuu tagant ja kolib välja,» kirjeldab kirjanik Kati Saara Vatmann oma esimest abieluaastat Tarmo Arumetsaga.

Kati Saara Vatmann (45) toetab oma maatööst sitked käed Soone talus köögilauale, saadab prillide tagant teele puuriva pilgu ja põrutab: «Aasta tagasi oli show-time, nüüd on show-me time! See ei puuduta ainult mu abielu, milles ootan nüüd sõnade asemel konkreetsust, tegevusi ja vilju, mille järgi puud tuntakse. See puudutab üldse kõiki suhteid – sõpradega, lastega, teekaaslastega. Näilisuse aeg on lõppenud!»

Aasta tagasi 5. mail tegi Kati ennekuulmatu tembu – abiellus Kroonika seksikate peol sadade silmapaaride ees Tarmo Arumetsaga (46), keda oli tundnud kõigest mõne kuu.


Kuidas sa aasta härra Arumetsa abikaasana kokku võtad?

Härra Arumets tunneb ühel hetkel, et teda ei hinnata piisavalt. Esimestel kordadel läks ta koos kaasavaraga, kuid nüüd piirdub seljakotiga – kergem tagasi tassida.

Inimese elus ei muutu tegelikult mitte miski. Nagu sa näed, olen ma ise oma talu perenaine, ja nii nagu oli enne Tarmo tulekut eelmise aasta jaanuari alguses, olen siin üksinda. Ärkan kell 5-6 hommikul, talitan loomad, viin lapse lasteaeda, kirjutan mitmeid tunde. Siis tuleb laps koju, algab õhtune talitus. Sinna juurde veel kevadtööd, kuhu vanemad lapsed koos kaasadega väga oodatud on ja kevadekuulutajatena appi tulevad.

{poolik}


Tarmo on võõrsil kokk ja kõik Soone talu tegemised on sinu õlgadel?

Mul on seinal 30-punktiline nimekiri asjadest, mida tegema pean. See tuleneb sellest, et Tarmo on võõrsil ennast ja õnne otsimas. Eestis ei tasu kokana tegutsemine ära. Tead, jube lihtne oleks praegu saavutada vinguv kõneviis – meest pole, pappi pole ja kogu töö on minu kaelas! Aga ma ei viitsi vinguda. See ei muuda miskit. Olen pigem oma organismile tänulik, et see nii kuradima ruttu taastub. Mul oli rotaviirus, mis tekitas kohutava sooltepõletiku. Olin sellega mitmeid päevi haiglas. Õnneks pääsesin vaba käigu peale – kanüül käes, käisin haiglas tilguti all. Päeval talitasin loomi. Haiglas olles selgus, et mul oli mõne kuu eest kollatõbi.


Käib sul siin ka abilisi või rabeled üksinda?

Töömehi mul ei käi. Ma ei taha neid. Vaata, mul on valida, kas jooksen neil tölpadel sabas ja kontrollin, õpetan ja joondan neid või teen kõik ise ära. Tänu füüsilisele tööle olen saavutanud väga sitked lihased. Kui Tarmo oli kodus, hakkasingi juba liiga naiseks ära minema.


Teie abielu Tarmoga kulgeb kokku-lahku stiilis. Ta on päris mitu korda asjad pakkinud ja ära läinud?

Eks igasuguseid kohanemisi oli. 45aastased inimesed ikka üritavad ju üksteist muuta ja kasvatada. Tarmol ongi selline stiil, et kui ta solvub või vihastab, siis läheb ta mõneks ajaks oma venna ja ema juurde Tartusse. Vahepeal jõuab ta muidugi kõigile teatada, et on Soonelt igaveseks lahkunud. Hiljemalt viie päeva pärast on ta krõbinal tagasi ja kõik kulgeb omasoodu. Minu tutvusring on sellega juba harjunud.


Kui tihti asjade kokkupakkimist ette tuleb?

Meil on kujunenud selline vahva kolmekuuline tsükkel. Jumal tänatud, et ei ole nagu kuupuhastus, et iga kuu kord! Aga õnneks on meil mõlemal praegu palju tööd ja aur läheb mujale. Sellele, mis meist kirjutatakse ja räägitakse, ma tähelepanu ei pööra. Ma ei saa oma energiat raisata asjade peale, mida ei saa muuta, ja ma ei vaeva oma pead teravkeelsete inimeste ütlemiste pärast.


Kui palju sa enda kohta klatši oled kuulnud?

Tegelikult ei tea ma inimeste kommentaaridest mitte midagi. Kõik minu kolm abielu on väga teadlikult ja tunnetega sõlmitud. Ma saan oma eksabikaasade Alo Murutari ja Peter Murdmaaga ning ka nende vanematega ülimalt hästi läbi. Ja kõik mu kolm meest saavad omavahel ülihästi läbi. Sellise elulaadi juures nagu mul ei ole võimalik mingisugust pulli teha – vastutust on liiga palju.


Kuidas su laste isa Alo Murutar su ootamatutena näivatesse sammudesse suhtub?

Meil on Aloga mahedad suhted. Kõik mu seitse last – koos minia ja väimehega, eks – ning Alo tulevad varsti Soonele, et üks ühine kevadtalgute päev korraldada. Minu meelest on meil kõik hästi, paigas, rahulik ja stabiilne.

Tead, paremat asja kui Alost lahutamine poleks saanud meie suhtele olla, sest kuni olime abielus, oli pettumusi. Kui abielus ei ole, ei saa ka pettuda. Kuna ta tunneb mind 25 aastat, siis ei õnnestu mul teda enam millegagi üllatada.


Sa rääkisid jaanuaris, et su tütar Margareta läks mehele. Tema aga väitis, et pole abiellunud. Mis toimub?

Tütar on mul totaalselt mehel! Eks noored olid tõenäoliselt väga üllatunud, et nüüd on vabadus otsas, leivad ühes kapis, ja Retist sai üleöö taluperenaine. Praegu on nad olukorraga hästi harjunud, kohanenud ja stabiliseerunud. Mulle väga meeldib Reti mees Mihkel Babtšenko. Muide, ta on esimene poiss, kes ka Alole meeldib. Teised on siiani olnud out.


Vanaema staatus sind veel ei oota?

Ma väga tahaksin vanaemaks saada. Sisimas unistan, et see juhtub varsti. Ühed mu noored teevad karjääri ja vallutavad maailma, teistel läheb kogu raha Raplasse maja ehitamiseks. Ma väga loodan, et neil ei jää kondoomide ostmiseks raha üle.


Aprilli alguses avaldas Eesti Ratsaspordi Liit, et sul puudub ratsutamistreeneri kutsetunnistus ja et sa ei tohiks seetõttu lastele treeninguid korraldada.

Mul on hobused ammusest ajast. Ratsaliidu ja olümpiakomitee koolitustel ma käisin ära. Tallinna Ülikoolist sain ma treeneriks olemiseks kõik vajalikud paberid. Käisin Prohhorovide juures nii hüppamas kui koolisõitu tegemas. Eksamitele ei läinud ma sellepärast, et oleksin pidanud veel maksma ning mul ei olnud tol hetkel erilist motiivi neid eksameid teha. Soonele ei tule nii palju sõitjaid, et mul oleks seda treeneripaberit vaja! Ma olen seitsmeteistkümnest hobusest ainult viis alles jätnud.

Sellesse, miks ratsaliit perutama hakkas, ma ei viitsi süveneda. Kui kõike südamesse võtta, siis läheb süda lõhki – see on selge. Tegelikult ma ei olnud pettunud ratsaliidus, vaid Siim Nõmmojas (Eesti Ratsaspordi Liidu peasekretär – toim.). Me oleme temaga nii palju tööd koos teinud! Alati, kui tal oli mingi kamm, olin mina tema häälekandja ja siis selline tuim tšinovniku rünnak... Ah, seegi on möödas.


Sul olid Soonele tulles suured plaanid – tahtsid rajada hobukeskuse, kiriku ja palju muud.

Meil oli lootus, et siin hakkavad pered käima ning seminarid ja laagrid toimuma, kuid euro tulek ning masu on tekitanud teistsuguse olukorra. See, et talu asub peateedest kõrval, on tinginud, et mina olen täna kirjanik ja ajakirjanik ning Tarmo kokk. Oleme tagasi seal, kes me olime.


Pulma-aastapäeva veedad üksinda?

Jah. Niivõrd kui koos viie hobuslase, 18 lamba, 10 kana, kahe koera ja nelja kassiga saab üksi olla. Tarmo saab koju ilmselt alles mai lõpus. Ma ei kujuta ette, kuidas ta end Soomes tunneb. Kodus olles on ta harjunud iga tegu ja mõtet minuga jagama. Ta jagab end jäägitult nagu väike laps! Seal pole tal arvutitki, mille kaudu suhelda.


Kui tihti sa Tarmolt ilusaid sõnu kuuled?

Kogu aeg! Kui vähegi võimalik, saadab ta vähemalt kord tunnis armastuskirja. Sõnadega on meie majas kõik väga hästi, teod peavad jõudma paarishüpetega järele.


Sinu keskmised lapsed elavad isa Alo juures?

Kõige väiksem tütar Minni elab siin. Aleksander ja Brigita on vaheldumisi Alo ja tema vanemate juures – nad käivad Tartus koolis. Nädalavahetustel on nad siin. Kõik on hästi ja kõik on paigas.


Oled sa vahel mõelnud, et ehk oleks suhtest Aloga siiski midagi välja tulnud?

Me olime lahus jupp aega enne seda, kui formaalselt lahutasime. Elasin Lius oma elu juba aastaid. Kaks nooremat last on sündinud siis, kui me enam koos ei elanud. Ja jumal tänatud, et sündisid. Üli- šefid lapsed on!


Peter Murdmaa ema Helle Karisega olite te kui kass ja koer. Räägiti, et ämm oli see, kes abielule põntsu pani.

Jah, kuid täna saame suurepäraselt läbi! Igor Mang ütles Karisele, et tegelikult oleksime pidanud abielluma hoopis meie ja Peter oli seal vahel täiesti üleliigne. Me saame omavahel täna kõik normaalselt läbi. Eestis pole vist nii kombeks, et ühe naise kõik mehed omavahel koos põllul sõbralikult sitta viskavad…


Kõik su abikaasad ja vanem poeg Richard on sind korduvalt proovinud linna elama meelitada.

Vaata, meestel on kombeks teha ühekordseid suuri kangelastegusid. Et teed ühe asja ära ja korras. Meeste jaoks on rutiinne igapäevane eneseületamine miskipärast üle jõu. Kuna nad ise seda ei talu, siis arvavad nad, et Soone elu on ka minu jaoks raske. Aga ei ole! Mul on vastupidi – sellel ajal, kui ma sitta viskan, saan ma jaksu. Nagu mu hea sõbranna Inga Raitar ütles – see siin on minu isiklik sitatantra ja karmajooga.


Kuidas sa end maandad?

Parim moodus on põhuhunniku juures sisse ja välja hingata. Ükski jõusaal ega rauaneedmine ei asenda seda mõnu siin. Kang on selleks, et see maasse panna, mitte higises ruumis üles-alla upitada. Mõtle, linnas peavad inimesed selle eest maksma, et suletud ruumis üheskoos haisemas käia!


Kes Soonel ohjad haarab, kui su jaks raugeb?

Minni. Teised lapsed lähenevad mu kodule ja muinasjutule nagu minu isiklikule projektile, mängule, tujule. Külastavad, kui on lõbus, võõrast sitta ei viska ja asjasse ei süvene. Ei peagi. See siin on minu muinasjutt ja minu õnnelik lapsepõlv. Minni, mu pisike pärija sai kolm aastat tissi tänu sellele, et rändas koos minuga tööd tehes läbi 14 riiki, ta on pea kõigil etendustel-kontsertidel koos minuga olnud. Tundub, et olen erinevaid isiksusi ja unistusi siia ilma sünnitades just selle lapse poole teel olnud. See ei tähenda, et ma teisi vähem armastaksin – nad on lihtsalt teistsugused. Maria Indira Murutar on aga mu parim sõber, teekaaslane, relvaõde ja peegel. Loodan, et mina talle ka.