Kati Saara Vatmann: kui olin kolmkümmend, oli mul vähk

Hiljuti napilt vangistusest pääsenud ajakirjanik Kati Saara Vatmannile määrati sõiduki raskes joobes juhtimise eest karistuseks üldkasuliku töö, mida Vatmann surnuaias täidab. Naine tunnistab, et ka tema on saatusega silmitsi seinud.

Kirjanik tõdeb, et enda viimase teekonna on ta varem juba korralikult paika pannud. "Mina olen ikka urniinimene. Meri kõlab päris hästi."

Sünged mõtted tekkisid ajal, mil tuli rinda pista karmi haigusega. "Kui olin kolmkümmend, oli mul vähk. Kui sündis mu kolmas laps, sündis temaga koos ka mu vähk. Voot! See oli väga karm kogemus. Aga see ei olnud letaalne. Enne kui see selgus, mõtlesin oma viimase teekonna päris hästi läbi."

Isiklikus elus väldib Vatmann kalmistule minemist. "Mind ei tõmba Metsakalmistule. Kui tahan isaga rääkida, siis kirjutan mõne näidendi ja papa tuleb kohale. Kindlasti ei lähe ma kalmistule."

Pikemalt Kati Saara Vatmanni elust loe Kroonikast.