«Maatööd on ajamahukad. Talu soetades tuli juurde väga meeldiv kohustus,» tõdeb saja-aastase talu perenaine Kati Toots. Veedame päeva Katil külas – suur suvi väljas, naudime maaelu rõõmusid!
Eelmisel aastal, kui Kati Tootsil (31) värskelt soetatud talukohas külas käisime, õpetas peretütar Karolina (4) mulle lilleseadet, ja ma ootan juba mõningase igatsusega uusi õppetunde. Panen lillelise kleidi selga.
Kati on veetnud maal toimekalt pool nädalat, seltsiks lähemad sugulased. Ta tuli paariks päevaks pealinna, kuid suvine maaelu on kui magnet. Hommikul Tallinnast sõitma hakates – Kati oma perega, meie fotograaf Ardo autoga, kütab ere päike jõudsasti tuju üles ja tunnike teel möödub linnutiivul.
Teeme peatuse talukoha läheduses asuva külapoe ees, sest kered on heledad – ei olnud mahti hommikul kodudes süüa. Kohalikku rahvast on ilus ilm samuti sinna meelitanud, hankima jäätist, toidukraami, õlut…. Kohukesed maksavad 16 senti tükk!
Kanamunad toob kõrvaltalust
Paarkümmend minutit hiljem oleme taluõuel ja enne meid kohale jõudnud Kati tuleb vastu, Karolina kõrval lippamas. Tervitatud-kallistatud, suundume talumajja, mis võtab meid vastu uudsel ajaloolisel moel. Välisukse ette on Kati tsementinud talust leitud vanu esemeid, näiteks noad, kahvlid, mündid, tabad, mida jalge ees silmates kandub mõte läinud aegadesse. Ägedalt omapärane.
Ehkki talu oli juba eelmiste omanike poolt mõnusasti sisse seatud, on Kati aasta jooksul asju oma äranägemise järgi sättinud, luues loomuomast ja võimalikult hästi toimivat eluolu. «Ma juba sebin siin nii, et mul on söögilaual kohalikud munad kõrvaltalust, mis asub meist natuke maad edasi,» räägib Kati. «Ja käisin just siit lähedalt maasikaid ostmas. Meie oma marju puhastasin ja puhastasin nagu metsmaasikaid, nii väikesed olid need nüüd lõpus. Vaatasin, siinsamas ju suured maasikapõllud, lõppu ei ole, iga päev käib viisteist korjajat...»
Kati mõlgutab mõtteid järgmise söögikorra osas – kartulid kukeseenekastmega. Kati praed-supid-magustoidud on keele alati alla viinud. Nende pere eelistab lihtsaid roogi, mille retsepte võib vabalt leida ka Wabariigi-aegsest ajakirjast Taluperenaine. Need talust leitud vanad ajakirjanumbrid on Kati huviga läbi tudeerinud.
«Karolina uusi asju väga ei armasta, ta tahab lihtsaid ja juba teada maitseid,» sõnab Kati. «Pastad talle eriti ei meeldi, piimatooteid sööb aga väga hästi. Koorekastmed talle maitsevad, aga kui panen sisse natuke teist maitset, näiteks puljongit, jääb kaste söömata, ja tema võtab ainult keedukartulit. Eelkõige armastab ta süüa sama, mida issi.»
Isa Jaan on rehetoas. Kui seal istet võtame, räägib ta, et talu saab täpselt saja-aastaseks tänavu augustis. Karolina sebib mööda elamist agaralt ringi, nii et kõikidega saaks järgemööda juttu aetud.
Tüdruk silmab köögilaual meie kaasa toodud laimitorti ja tõuseb kikivarvukile, et asja uurida. Kui Karolina kuuleb, et tort võib olla veidi mõrumaitseline, teab ta täpselt, millest jutt käib.
«Nagu paprika on mõru? Ma olen Hello Kitty filmis näinud, et Hello Kitty ei söö paprikat ja jätab selle alles, sest paprika on mõru.» No täpselt.
«Tule siia, kiisu, Karolina...,» kutsub isa Jaan. Karolina poeb sülle ja küsib: «Issi, kas ma võin ennast meikida?»
«Ei, vara veel. Alles nelja-aastane oled.» Jaan lisab naeruga: «Kui 40 oled, siis hakkad meikima.» Selleks korraks on meikimise huvi ammendunud. Karolinale torkab hoopis pähe, et oi, tal on ju vaja pakkuda laual maitsmist ootavaid Linnupiima komme! Tüdruk jääb äkki keset rehetuba uurima oma kleidisabalt leitud plekikest: «Mis asi veel see on?» «See on kaks sekundit photoshop’i. Eemaldame pildilt pleki, ära muretse,» lohutab fotograaf Ardo.
Karolina pelgab putukaid
Karolina tahab, et keegi tuleks temaga välja kiikuma. Ta vaatab mulle otsa. Minugi poolest, lapsepõlves oli see ka minu lemmik ekstreemsport. Ja ega tänaselgi päeval midagi ekstreemsemat julge.
Kati sõnab Karolinale: «Aga pane dressipluus ka selga, suhteliselt jahe on õues.» Karolina: «Mul ei ole sellest mitte midagi.»
Kati nii ei arva: «Mis sul enne seljas oli, linnupoja? Roosa dressipluus, palun pane endale selga.»
«Ma panen siis selle selga, see on ilus,» nõustub Karolina ja näitab mulle dressipluusi mustrina kaunistavaid värvilisi kivikesi.
Karolina soovib kiigele suurt hoogu, nii nagu emme vennad tegevat. Siiski, õnneks või kahjuks, ma olen mõõdukas naisterahvas.
Karolina seletab, et talle väga meeldib maal, sest siin on tohutult põnev. «Ma mäletan, kui te ühed pildid maal tegite,» märgib ta – väike osavõtlik inimene peab silmas meie aastatagust fotosessiooni. Ja lisab targalt: «Siis batuuti veel ei olnud.» Ainus, mis on talle vastukarva – need putukad! Eriti jälitada armastavad mesilased.
Isu kiikumisest täis, läheme teiste juurde tuppa tagasi, sest sel suvisel päeval ootab veel ees kalaretk ja ringkäik lähiümbruskonna looduses.
Tuhanded luiged lendavad üle õue
Kati nendib, et suvel mõjub tume rehetuba veidi rusuvalt ja heal meelel veedab ta lõviosa ajast õues. Ehk toob tulevik siseruumidesse veidikene rohkem heledaid toone, juurdleb ta. «See kõik vajab veel kõpitsemist, see võtab aega lihtsalt,» sõnab Kati. Näiteks talu ümber laiuva lahmaka muruplatsi niitmisele kulub ära pea terve päev. Aga kogu aeg ja töö, mida talu nõuab, saab korvatud väikeste suurte rõõmude näol.
«Kui on lindude äramineku aeg, lendab siit talukohast korraga üle tuhandeid linde, taevas on must! Luiged ja haned lähevad siit üle – kuuled juba kaugelt nende tiivalöökide vuhinat – see on nii võimas! Nad lendavad natuke kõrgemalt kui need puud meie aias... Kevadel tulevad nad kõik tagasi siitkaudu, tiirutavad lähedal asuva vana lennuraja radari ümber,» jutustab Kati.
Lähemal kui kilomeeter on suur tiik, kus kala nagu naksti õnge otsa hakkab. Siin tavatseb Kati Karolinaga kalastamas käia. Ent konksu otsa jäänud kokresid ei oota lõpp pannil.
Kati lööb tiigi keskel asuval saarekesel, kuhu on külarahvale loodud istumiskoht, labida mulda, lootuses, et ehk saab sealt söödaks mõned vihmaussid. Kaevab veidi, aga ei midagi. Meil on kaasas leiba, millest käte vahel veeretatud pallikesed samuti näljastele kaladele söödaks passivad.
Kati ja Karolina istuvad sillale ja panevad osavuse ning kannatlikkuse proovile. «Kui ma ise väike olin, käisin vendadega kalal, aga ma väga suur kalasõber ei olnud. Käisime Roosisaare sillal, mis oli toona lagunenud, osa laudadest oli ära kukkunud. Mina kogu aeg kartsin seda hetke, mil kukun sealt läbi ja ei julgenud eriti minna. Elu oli kallis. Ütlesin, et mina kalastan rohkem siin kalda pool,» meenutab Kati naeruga.
Karolinale on kalastamine küll hasart, aga kalad on talle samas tohutult armsad ja kasvavad kohe südame külge. Nii et kinni püütud kogred annab Kati nüüd Karolinale ükshaaval pihku tiiki tagasi viskamiseks. Karolina on eluga rahul: «Nüüd on nad õnnelikud, et said tagasi enda koju.»
Tüdruk piimakannuga
Nüüd loomade otsingule! Vabas looduses liiguvad siin ringi metssead, kellest üks napilt kord Kati auto eest läbi tuhises, õnneks õnnetust põhjustamata. Lähikonnas on ka palju kariloomi imetleda. Me näeme lehmakarja, aga mis veel toredam – ühes aedikus krõmpsutavad rohtu hobused! Saame omanikult teada, et tegu on sõbralike loomadega ja läheme tutvust tegema.
«Tere-tere, tuleme teie juurde,» tervitab Kati hobuseid.
Karolina on suures õhinas. «Ossaaaa!» kõlab piiga vaimustushüüe, kui üks hobune valjult puristab. «Piima vist ei tohi hobustele anda?!» uurib ta täiskasvanute arvamust. Nimelt on meil kaasas piimakann, Karolina jaoks talust kaasa võetud. «Mina tahan küll juua,» ütleb Karolina ja ammutab hobukoplis piimakannust tublid sõõmud kosutust. Hobused naudivad inimeste seltskonda sedavõrd, et lasevad end vabalt patsutada ja paitada. Mina ei mäletagi, et oleksin kunagi enne looduses ringi tšillivatele hobustele nii lähedale pääsenud. Elu nagu loodusfilmis!
Kui asume tagasi talu poole teele, lehvitab Karolina hobustele hüvastijätuks.
Päev saab õhtusse, meie sätime tagasi Tallinnasse, vaim maal välja puhanud. Ja Karolina teab, mis saab järgmiseks: «Mina tahan juustesse valgetest lilledest pärga.»
