KATKEND | Alla Pugatšova raamat paljastab: hetkel, kui oli aeg hakata arutama pulma üksikasju, kõlas esikus uksekell...

 (4)
KATKEND | Alla Pugatšova raamat paljastab: hetkel, kui oli aeg hakata arutama pulma üksikasju, kõlas esikus uksekell...
Foto: ITAR-TASS/ Grigory Sysoyev/Scanpix

Mis oleks Vene estraad Alla Pugatšovata? Teda võib armastada või vihata, pidada suurepäraseks lauljaks või kergemeelseks tuulepeaks, nõudlikuks professionaaliks või autoritaarseks matrooniks, aga teda tunnevad kõik. Vähemasti arvavad, et tunnevad. Ta on siiani üks Venemaa mõjukamaid naisi, kuigi lahkus lavalt juba mitu aastat tagasi. Milles peitub tema saladus?

Homme ilmuv raamat "Alla Pugatšova elu ja imelised seiklused otsib sellele vastust ja avab naise elu ka külgedest, mis seni teadmata. Alla Borissovna on mitu korda tahtnud ka ise oma elulugu kirja panna, kuid väidetavalt olevat talle ennustatud, et siis juhtub tema elus midagi halba. Sestap soovitab ka Alla ise just seda raamatut Aleksei Beljakovi sulest.

Kroonika avaldab katkendi raamatust.

„Alla Borissovna Pugatšova on riikliku eksamikomisjoni otsusel lõpetanud muusikakooli koorijuhtimise erialal ja tema kvalifikatsioon on koorijuht, laulmisõpetaja üldhariduskoolis, solfedžoõpetaja laste muusikakoolis”.

1969. aasta juunis, meenutavad õppejõud, esitas tudengite koor lõpueksamil tema käe all kaks laulu: „Valge kask” ja „Hällilaul” filmist „Tsirkus”. Alla püüdlusi hinnati hindega väga hea.
Ta omandas keskerihariduse.

Diplomi kätteandmisel ütles muusikakooli direktor Gedevanova talle tasakesi: „Sinust, Allake, võiks saada suurepärane koorijuht. Aga sa ei taha ...” Pugatsova naeratas kohmetult: „Miks mitte ...”
Direktor teadis, miks. Natuke aega tagasi oli Allat kutsutud estraadi- ja tsirkusekooli. Just lauljana, aga sellest tuleks juttu teha põhjalikumalt.

Seotud lood:

Kõikides kõrgkoolides, mis olid kuidagi seotud lavakunstiga, moodustati suve hakul üliõpilasbrigaadid, et korraldada külaelanikele kontserte. Estraadi- ja tsirkusekooli suunamine oli Tambovi oblastisse. Brigaadis olid juba kõikide žanrite esindajad: žonglöörid, mustkunstnikud, muusikalised ekstsentrikud. Polnud ainult lauljaid. Otsiti teistest asutustest – tuleb välja, et kõik olid ära võetud. Keegi soovitas „tsirkusebande” šefile Oleg Naumovitš Nepomnjaštšile, noorele pantomiimiõppejõule „seda, kes laulab robotist”.

Alla läks tsirkusekooli üksikasju arutama. Oleg Naumovitš tuli talle sissepääsul vastu, nad kõndisid üle maneeži ja jõudsid suletud ukse ette. „Oh issand,” pomises Nepomnjaštši. „Tuleb minna võtmete järele. Oodake mind paar minutit.” Ja jooksis minema.

Vahepeal jõudis maneeži rõdult alla tulla vibalik blond mees teksaülikonnas, mida Alla kohe vääriliselt hinnata oskas.

„Kas hakkate meie juures tööle?” küsis too kerge aktsendiga.
„Mingis mõttes küll. Lähen brigaadiga kontserte andma.”
„Oo! Tähendab meiega.”
„Väga tore.”
„Miks te sinnapoole vahite?”
„Ootan oma peigmehe naasmist,” Alla kihistas naerda.
„Mis peigmehe?”
„Oi, teate, mulle ennustati eile, et esimesest mehest, keda ma riigiasutuses kohtan, saab minu abikaasa. Tuleb välja, et see on Oleg Naumovitš,” ta kihistas veel kord naerda.
„Ei, ei saa,” raputas blond mees pead.
„Miks nii?”
„Sest ta pole mees.”
„Huvitav, kes ta siis on?”
„Ta on homoseksuaal.”
„Oh issake, mis juttu te ajate ...” Alla jäi hetkeks mõttesse. „Tuleb välja, et teie olete see esimene mees?”
„Tuleb välja jah.”
„Kuidas teie nimi on?”
„Mikolas Edmundas.”
„See veel puudus! Kas te pole venelane?”
„Leedulane. Ja Mikolas Edmundas on nimi. Perekonnanimi on Orbakas.”
„Ei, ma ei tule teile naiseks. Elada sellise perekonnanimega – no vabandage.”
„Ei, teie perekonnanimi saab olema Orbakiene.”

... Nad leppisid juba esimesel kohtamisel kokku, et Alla hakkab teda Mišaks kutsuma.
Natuke aega tagasi oli tuttav mustlanna, seejuures mitte tavaline naine, vaid luuletaja Karina Filippova, tõesti ennustanud Allale kohtumist tulevase abikaasaga riigiasutuses. Või midagi taolist. Tõenäoliselt teadvustas Pugatšova alles hiljem selle ennustuse saatuslikkust ja omistas sellele isegi vääramatu prohvetlikkuse. Nii on ta hing miskipärast rahulikum ja kergem. Alla võttis tõsiselt kõikvõimalikke märke kõrgemalt poolt, saatuse märguandeid ja see kartlik suhtumine on tal säilinud kogu elu.

Selgeltnägijad pole tema elus juhuslikud inimesed, aga sellest hiljem.
Muide, Pugatšova väidab, et ka temal endal on selgeltnägijavõimed ja ta suudab näiteks eristada kompides musta värvi kaarti punasest. Miks ka mitte? Autor pole kontrollinud.

***

Niisiis asuti Tambovi kava proovide kallale. Naljad hundist kõlasid palju kordi, teisenedes absurdini. (Eriti tegi kõigile miskipärast nalja väljend „Tambovi Alka on sulle kamraad,” mis oli suunatud Mikolasele.)
Juuni alguses tormas Alla tsirkusekooli ja hüüdis naerdes:
„Miša, mind kutsuti filmi!”
„Mis filmi?”
„Praegu käivad uue filmi võtted, „Kuninglik hirv!””
„Kas sa hakkad seal mängima?”
„Ei, ei! Laulma! Mind kutsus Tariverdijev ise.”
Mikael Tariverdijeviga oli Alla tutvunud juba raadios. Tariverdijev oli juba väga tuntud helilooja ja me teame, kes oli tollal veel Alla.

Kui algasid muusikafilmi „Kuninglik hirv” võtted Carlo Gozzi muinasjutu ainetel, teatas filmi režissöör Pavel Arsenov kohe, et kõik näitlejad peavad filmis ise laulma: Oleg Jefremov, Juri Jakovlev, Oleg Tabakov. Kellelgi polnud selle suhtes vastuväiteid ja igaüks esitas oma partii vastavalt looduse poolt antud vokaalsetele võimetele. Probleemid tekkisid ainult Valentina Maljavinaga, kellel ei õnnestunud kuidagimoodi tema mängitud tegelase Angela ballaad „Sõitis minema mu vahva rüütel”. Siis ütles Tariverdijev, filmi helilooja: „Olgu. Mul on üks tüdruk, kes laulab. Ma toon ta kohale.”
„Istume siis Gorki-stuudio poolpimedas saalis,” rääkis Arsenov. „Uks avaneb ja sisse astub lühikeses kleidis pisike olevus. See oli Pugatšova.”

Tariverdijev ja Arsenov viisid ta kohe helistuudiosse (kus muusikat salvestatakse) ja Alla, kes oli laulu juba selgeks õppinud, hakkas kohe tööle.

„Mulle tundus,” jätkas Pavel Oganesovitš, „et Alla matkib natuke tollal populaarset lauljatari Larissa Mondrust. Püüdsin teda selliselt tõlgenduselt kõrvale juhtida ja ütlesin: „Loeme lihtsalt seda luuletust.““

Kõik need harjutused kestsid üsna kaua. Alla muutus üha süngemaks ja läks äkki ruumist vaikides välja. Tariverdijev kiirustas talle järele. Umbes kümne minuti pärast tuli ta tagasi ja sisistas Arsenovi peale: „Kas sul häbi pole? Ise oled selline pull ja teed tüdrukule liiga! Alla nutab!” „Ta peab ju aru saama, mille peale ta välja läheb,” pareeris režissöör pahaselt.

„Varsti Alla rahunes ja tuli tagasi,” tegi Arsenov kokkuvõtte. „Ja siis juhtus ime. Ta laulis ballaadi veel üks kord ja me kõik saime aru: „Siin see on!” Suudlesin teda suurest rõõmust pealaele ...”
Kõige naljakam on see, et pärast ei saanud vaatajad arugi, et Maljavina asemel laulab keegi teine. Pugatšova nime tiitrites ei mainitud, sest see polnud tollal kombeks. Näiteks Jossif Kobzon kurtis kaua, et pärast „Seitsmeteistkümne kevadise hetke” triumfi, kui kogu võttegrupp külvati üle auhindadega, ei maininud teda, kes ta oli tundeküllaselt esitanud kaks laulu, mis said otsekohe šlaagriteks, keegi hea sõnagagi. Kuid teda mainiti vähemalt tiitrites – aitäh sellegi eest!
See-eest oli näitleja Juri Jakovlev aastaid hiljem uhke, et laulis Pugatšova endaga kuninga ja Angela duetti.

Muide, Tariverdijev märkas juba tookord Pugatšova erilist annet. Ta kirjutas sellest Krugozori oktoobrinumbris 1974. aastal. Noortele olgu öeldud, et sellist nime kandis algupärane ajakiri, mida andis välja Riiklik Televisiooni- ja Raadiokomitee.

Üks ajakirja asutajatest oli Juri Vizbor. Krugozori poolläikivate lehtede vahel olid väikesed painduvad plaadid. Kohustusliku nõukogude rämpsu seas, nagu rajooni elektrijaamade ehitajate monoloogid ja olukirjeldused rubriigis „Viisaastaku marsruudid”, tuli ette ka pärliterakesi – näiteks The Beatlesi laulud.

Tariverdijev väljendus küll pisut ametlikult, aga täpselt:
„Nimetan Alla Pugatšovat mängivaks lauljaks … Mul oli võimalus jälgida teda filmi „Kuninglik hirv” võtetel. Helindades rolli muusikalisi katkendeid, mängis ta selle läbi, elades tegelaskujusse sisse nii muusikaliselt, dramaturgiliselt kui ka plastiliselt. Pugatšova on lauljatar, kellel on ilus tämber, puhas intonatsioon, draamanäitleja anne. Esinemistest koolipäevil, noorpõlve debüüdist raadiosaates „Tere hommikust!” on visades ja mõtestatud õpingutes Ippolitov-Ivanovi nimelises muusikakoolis, mille ta on lõpetanud koorijuhi erialal, tänaste esinemisteni estraadikavas „Sina, mina ja laul” möödunud otsinguaastad, meisterlikkus on arenenud. See on eriti tajutav, kui võrrelda lauljatari esimesi ja viimaseid salvestusi. Nüüd võib Alla Pugatšovast rääkida kui väljakujunenud lauljast, keda on alati huvitav kuulata, sest ta mitte ainult ei laula, vaid ka „mängib” oma repertuaari laule.”
Ja see oli veel enne „Arlekinot”.

***

Aga naaseme Tambovisse.
Riigieksamite tõttu saabus Alla sinna hilinemisega. Mikolas läks talle sõpradega kohalikku lennujaama vastu.
Allal oli käes hiigelsuur taldrik.
„Milleks see?” hakkas Mikolas naerma.
„Vaat milleks!” Alla jooksis pisut kaugemale ja viskas taldriku otse betoonile, hammustades huulde. Piloodid, tehnikud, mööda kiirustavad reisijad võpatasid ja tardusid.
„Toogu see õnne!” hüüdis Alla rõõmsalt. „Et oleksime kõik õnnelikud! Elagu Tambov! Elagu kogu maailm!”

Sellel suvel olid nad tõepoolest õnnelikud.

Kogu juuli lõbustas tsirkusekooli brigaad õhtuti kolhoosnikke kavaga „Paberlaevuke”. Päevitunud nägudega mehed ja naised plaksutasid rõõmsalt, nende heledapäised lapsed jooksid lava ees, nõudes valjuhäälselt, et näidataks veel midagi naljakat. Tagumistes ridades kõlksutas keegi klaasidega.

„Olime ükskord teel ühest külast teise,” meenutas Mikolas. „Meile anti poollagunenud buss, pealegi ei lakanud sadu juba kolmandat päeva. Me jäime keset põldu mutta kinni. Juht vandus, olime ära piinatud… Kusagilt ilmus välja traktor. Buss haagiti sellele taha ja me saime kuidagimoodi välja.”
Juuli lõpus sai loominguline komandeering läbi. Oli aeg alustada pereelu. Suhteid Mikolase-Mišaga tsementeeris Tambovi pori hästi.

Pealegi igatses Alla kahekümneaastaselt kindlasti juba iseseisvat elu.
Mikolas ei püüelnud enda sõnul tollal abielu poole: „Polnud veel sarvi maha jooksnud.” Aga Alla ilmutas järjekindlust.

Paari päeva pärast istusid Alla ja Mikolas vanemate toas Boriss Mihhailovitši ja Zinaida Arhipovna vastas.

Mikolas palus Alla kätt kohase tseremoniaalsusega. Vanemad ei olnud vastu. Boriss Mihhailovitš oli isegi siiralt rõõmus – neil oli Mišaga vastastikune sümpaatia.

Hetkel, kui oli aeg hakata arutama pulma üksikasju, kõlas esikus uksekell.
Paari minuti pärast astus sisse päevitunud Valera Romanov. Tal oli käes tort, lillekimp ja pudel šampanjat. („Kogu see banaalne komplekt,” märkis Orbakas palju aastaid hiljem sapiselt.)
Valera oli nn Egiptuse vangistusest tagasi kõige tõsisemate kavatsustega.

„Enne seda olin ma Romanovit näinud ainult fotodel,” meenutas Mikolas. „Alla rääkis, et Romanov oli temaga kurameerinud. Kui Valeri sisse astus, mõtlesin kohe: “Säh sulle! Ma ju ei tahtnud seda pulma!” Asutasin kähku minekule ja ütlesin Allale, et nad arutaksid Romanoviga kõike ilma minuta. Läksin sõprade poole ööbima.”

Mikolas jõi sõpradega kõvasti ja läks magama, olles veendunud, et tema elus pole enam Alla Pugatšovat.

Teda äratas varasel pohmellihommikul uksekell.
Keegi ei avanud ust ja tal tuli end üles ajada. Lävel seisis Alla:
„Mis sul on? Lähme avaldust sisse andma!”
„Aga Romanov?”
„Kõik. Romanovit pole.”

Aleksei Beljakov
„Alla Pugatšova elu ja imelised seiklused“
Vene keelest tõlkinud Erle Nõmm
446 lk
Tänapäev 2019