Katkend Elle Kulli raamatust: kui merd ei ole, ei ole õhku hingata
Delfi lugejatel on eksklusiivne võimalus sellest raamatust mekk suhu saada juba enne, mil see kauplustesse jõuab.
Haapsalu
Elle on Haapsalu tüdruk. Tema ja ta õdede esimene lapsepõlvekodu oli kesklinnas, Uus tänav 18 – suur, mitme perega linnamaja. Pered moodustasid veel omakorda suure pere – koos peeti sünnipäevi ja hoiti lapsi. Tähelepanuväärne oli maja ringõu, kuhu suured inimesed said koguneda malet mängima või lihtsalt omavahel juttu puhuma. Laste õnneks oli hoov nagu väike org, keskelt lohus, nii et külje peale tekkis suisa mägi, kust sai talvel kelguga alla lasta või kevadel vana vanniga „merd sõita“.
Lossihoov oli lähedal ja selle nõlvadel samuti mõnus kelgutada. Tol ajal oli uisutamine Eesti väikelinnades väga moes. Haapsalu lossihooviski oli korralik liuväli, kus särasid tuled ja mängis muusika.
Loomapidamine oli väikelinnas samuti tollal tavaline. Naabritel oli kits Tillu, Kullidel lehm Vitsa. Punane lehm, kes andis head piima. Vitsa karjamaale viimine oli laste ülesanne. Natuke maad tänavat pidi alla ja sealsamas karjamaa oligi. Lehm nosis rohtu ja lapsed said mängida, loomal kordamööda silma peal hoides.
Suures majas ja ühises peres oli vahva, aga isa Juhan unistas oma majast. Selle soovi tegi ta ka teoks. Paslik maja leidus raudteeäärses Pargi tänavas. „Algul oli see päris osmik, mille hoovis seisis ahervare,“ meenutab Elle. „Raudteeliipritest ehitatud. Isa ei jaksanud valmismaja osta, ta ju üksinda töötas, ema hoolitses kodus meie eest. Krunt oli ilus ja suur, eks sellepärast see maja jäigi isale silma. Esimene asi oli maja kõrgemale tõsta, algul oli muldpõrand toa all ja tuul käis toast läbi, kui maja tõsteti.“
Oma aiamaa oli ka ja peenraid tuli rohida. Rohimine oli tüütu, aga isa-ema seatud päevanorm tuli ära teha, enne ei tohtinud minna mängima ega mere äärde.
Isa tegi maja nii elamiskõlblikuks ja korralikuks, et see on püsinud tänapäevani. Elle ja ta lapsed saavad seal suviti olla ja abikaasa Ago-Endrik Kerge on väikelinna vaikusega rahul ka talvel.
See, mida nüüd nimetatakse Eesti väikelinnade depressiivsuseks, oli Elle meelest tema lapsepõlves lihtsalt rahu ja turvalisus. Hirmu ajas peale üksnes valge kitli nägemine. Tollal käisid arstid tihti kodus lapsi vaatamas ja valget kitlit tuli näha sageli. Ellega oli iga kord tegu – nagu ta arstitädi nägi, nii voodi alla peitu puges ja teda tuli sealt väevõimuga välja meelitada. Kulli pere noorim hoidis sängijalast kinni ega tahtnud lahti lasta. Valge kitli kartus tuli tollestsamast kõhutõvest, mida tüdruk oli sülelapsena põdenud ja mille pärast saanud valusaid süste. Alles hiljem hakkas Elle aru saama, et arstid tegid head ja ravisid ta terveks.
Rohkem kui hirme on Ellel meenutada mõnusaid mänge koos õdede ja naabritüdrukutega. Läbi tahmaklaasi oli põnev vaadata päikesevarjutust või etendada hoovis näidendit. Vahel istusid tüdrukud õunapuu otsas ja lehvitasid raudteel möödasõitvale ešelonile. Haapsalu-kant oli Nõukogude sõjaväge täis, suur lennubaas asus Kiltsis ja mõnikord ei kuulnud enese häältki, kui lennukid hirmsa mürinaga üle maja lendasid.
Vanaema juures oli jõgi, seal otsisid õekesed kivide alt lutsukala, mis käte vahelt libedana jälle vette tagasi lupsas.
Elle mäletab üht kummalist mängu või pigem eluteatrit, mida õed kaasa ei teinud. Surnuaed oli nende kodu lähedal ja Elle seadis end koos naabritüdruk Milviga ühtelugu matuserongkäigu sabasse ning sammus pasunakoori saatel leinajatega kaasa. „Ma ei saanud aru, mis on kurbus, mu meelest oli see omamoodi etendus,“ meenutab Elle.
Erilist merearmastust Elle oma lapsepõlvest ei mäleta. Meri oli lihtsalt olemas, sama loomulik nagu taevas või pilved. Kesklinnakodust tundus meri lapsele pisut kaugegi, kuid igasuvine meresuplus oli tavaline.
„Haapsalu on saanud minu jaoks täiskasvanuna järjest suurema tähenduse,“ ütleb Elle. „Kui merd ei ole, ei ole mul õhku hingata. Lõuna-Eesti kuplite vahel, mis on küll väga kaunid, on mul kitsas olla.“
Loe edasi juba homme!
