KATKEND | Elton Johni raamat paljastab: järgmised 16 aastat olid täis hetki, mis oleks andnud igale inimesele oma uimastitarbimise kohta mõtteainet

 (1)
KATKEND | Elton Johni raamat paljastab: järgmised 16 aastat olid täis hetki, mis oleks andnud igale inimesele oma uimastitarbimise kohta mõtteainet
Foto: Laurent VU/SIPA/Scanpix

"Mina Elton John" on viimaste aastate üks enim ilmumiseelset kõneainet tekitanud teos, mille tükikesi paljastustest ka Kroonika avaldanud on. Nüüd avaldame aga kohe ka kodumaa poelettidele jõudvast raamatust katkendi täismahus.

Hollywood Bowli kontsert oli suursündmus, – minu järgmise albumi „Goodbye Yellow Brick Road“ esitlus. Vähemalt minu standardite järgi oli albumi valmimine olnud pisut piinarikas. Olime seadnud end laagrisse Jamaical Kingstoni Dynamic Soundsi stuudios; tollal peeti väga moodsaks minna ja teha oma album kusagil eksootilisemas paigas kui Euroopa. Dynamic Sounds oli tundunud loomulik valik. Bob Marley oli seal salvestanud. Cat Stevens niisamuti. The Rolling Stones oli teinud seal „Goats Head Soupi“. Kuid meie avastasime saabudes, et stuudio juures asus plaadivabrik ja plaadivabriku töölised streikisid. Kui me saabusime, tõmbasid nad lahti meid hotellist stuudiosse toonud väikebussi aknad ja puhusid torudest kõigile purustatud klaaskiudu, mis sind jalamaid välja ajas. Stuudiosse jõudes ei töötanud miski. Kui palusid teistsugust mikrofoni, noogutas keegi aeglaselt ja ütles: „Saame selle ehk ... kolme päeva pärast?“ See oli lootusetu. Mul ei ole aimugi, kuidas The Rolling Stones seal albumi tegi. Võib-olla oli Keith nii pilves, et kolm päeva töötava mikrofoni ootamine oli kui kakskümmend minutit.

Seotud lood:

Viimaks andsime alla, läksime tagasi hotelli ja helistasime, et panna kinni salvestamine Château dʼHérouvilleʼis. Lennukit oodates istus bänd basseini ääres, tegeldes pealtnäha väga otsustavalt maailmarekordi püstitamise katsega marihuaana tarbimises. Selleks ajaks kui jõudsime Châteauʼsse, oli meil nii palju laule, et „Goodbye Yellow Brick Roadist“ sai topeltalbum. Kui see ilmus, rabas selle edu meid jalust. Paljuski on see üsna sünge album. Laulud nukrusest ja pettumusest, laulud alkohoolikutest ja prostituutidest ja mõrvadest, lugu kuueteistaastasest lesbist, kes sureb metroos. Kuid see aina müüs ja müüs ja müüs, kuni ma ei saanud aru, kes seda veel ostab. Ma ei mõtle seda kerglaselt, ma tõesti ei teadnud, kes seda ostis. Ameerika plaadifirma käis peale, et ma avaldaksin „Bennie and the Jetsi“ singlina ning ma võitlesin neile küünte ja hammastega vastu: see on tõeliselt kummaline laul, see ei kõla nagu miski muu, mida olen teinud, see on viis minutit pikk, miks te ei võiks anda välja „Candle in the Wind“, nagu me tegime Suurbritannias? Siis ütlesid nad mulle, et seda mängitakse kõigis mustade raadiojaamades Detroidis. Kui singel välja anti, lendas see Billboardi souliedetabeli tippu: oli ebareaalne näha oma nime Eddie Kendricksi ja Gladys Knighti ja Barry Whiteʼi singlite seas. Ma ei pruugi olla esimene valgenahaline muusik, kes sellega hakkama sai, kuid olen üsna kindel, et olin esimene muusik Pinnerist.

Olin nüüd nii edukas, et tuuritasin Ameerikas Starshipi, vana Boeing 720 reisilennukiga, mis oli muudetud 1970. aastate rockʼnʼrollʼi eliidi uhkeks lendavaks tuuribussiks. Räägiti võikaid lugusid pidudest, mida Led Zeppelin oli lennuki pardal korraldanud. Mind ei häirinud see, mida nad olid teinud lennuki sees, vaid pigem see, mida oli tehtud lennuki välimusega. Lennuk oli värvitud lillaks ja kuldseks. See nägi välja nagu hiigelsuur tiibadega Milk Tray karp. Polnud probleemi: me võisime lasta selle oma maitse järgi üle värvida. Lennuk võõbati valgete tähtedega punasiniseks. Hoopis maitsekam.

Starshipi sees oli oranži ja kuldse fooliumiga ehitud baar, mille taga oli kõrge peegel, orel, söögilauad, diivanid ning teler ja videomakk, millelt ema tahtis söögi ajal vaadata „Deep Throati“ – „Kõik ju räägivad sellest, mis? Millest see siis on?“ Mistahes hirmsaid tegusid Led Zeppelin lennukis ka ei teinud, olen üsna kindel, et nad ei lõbustanud end tund aega, vaadates keskealist daami õudusest kössi tõmbumas, kui Linda Lovelace oma asja kallale asus: „Oh issand, ei, mis nüüd sünnib? Oh! Ma ei saa vaadata! Kuidas ta seda teeb?“

Lennuki tagaosas oli magamistuba ja dušš, võltskamin ja pleksiklaasist öölauad. Võisid ennast sinna ära peita ja seksida. Või mossitada, millega mina veetsin oma kahekümne kuuenda sünnipäeva. Ma ei mäleta, mille pärast ma mossitasin, kuid mäletan, kuidas mu Ameerika kirjastaja Sharon Lawrence koputas uksele ja palus, et ma välja tuleksin: „Tule tagasi baari, meil on sulle üllatus.“ Ütlesin, et ta uttu tõmbaks. Ta tuli muudkui tagasi. Mina käskisin tal uttu tõmmata. Viimaks puhkes ta nutma: „Sa pead baari tulema! Sa pead! Sa pead!“ – nii et tõmbasin vihaselt ukse lahti ja tegin, mida ta palus, pööritades teel silmi ja mõmisedes: „Kuradi päralt, miks sa ei või mind rahule jätta?“ Kui ma baari jõudsin, istus oreli taga Stevie Wonder, valmis mulle mängima. Ta alustas laulu „Happy Birthday“. Kui ma ei oleks lennanud neljakümne tuhande jala kõrgusel, oleksin palunud jumalat, et maa avaneks ja mind neelaks.

Väliselt tundus kõik täiuslik: tuurid muutusid suuremaks ja vaatemängulisemaks, plaate müüdi nii palju, et ajakirjanikud hakkasid mind nimetama maailma suurimaks popartistiks. John oli täielikult mänedžeritöö üle võtnud: leping, mille ta oli sõlminud 1971. aastal DJM-iga, oli lõppenud, ta kolis oma kontori välja ja pani aluse oma mänedžmendikompaniile. Käivitasime koos Bernie ja Gus Dudgeoniga ka oma plaadifirma Rocket – mitte minu plaatide väljaandmiseks, vaid annete otsimiseks ja neile võimaluse andmiseks. Vahel olime me osavamad talenti märkama kui seda arendama: me ei suutnud tuua edu bändile Longdancer, kuigi nende kitarristis, teismelises Dave Stewartis oli päris kindlasti midagi, mis leidis tõestust aastaid hiljem, kui ta moodustas The Eurythmicsi. Kuid meil oli ka edulugusid. Sõlmisime lepingu Kiki Deega, keda olime Johniga aastaid tundnud: ta oli ainus valge Briti artist, kellel oli Motowniga leping sellal, kui John seal töötas. Ta oli avaldanud singleid alates kuuekümnendate algusest, kuid tal ei olnud ainsatki hitti, kuni avaldasime tema versiooni „Amoureuseʼist“, Prantsuse laulja Véronique Sansoni loost, mis oli Suurbritannias läbi kukkunud, kuid mida Tony King oli märganud ja Kikile pakkunud.

Ent pealispinna all hakkasid asjad valesti minema. 1974. aasta esimesed nädalad salvestasime Caribou Ranchis, Kaljumägedes asuvas stuudios, mis andis nime meie uuele albumile „Caribou“. Nii kõrgel võis laulmine olla raske, mistõttu ma korraldasingi skandaali, kui salvestasime lugu „Donʼt Let the Sun Go Down On Me“. Teatanud, et vihkan seda laulu nii väga, et me lõpetame otsemaid selle salvestamise ja saadame selle Engelbert Humperdinckile – „ja kui tema seda ei taha, las saadab selle Lulule! Ta võib panna selle plaadi B-poolele!“ –, keelitati mind tagasi vokaaliruumi minema ja salvestuse lõpetama. Siis röökisin Gus Dudgeoni peale, et ma vihkan seda valmiskujul veelgi rohkem ning tapan ta paljakäsi, kui ta selle albumile pani. Kui see kõrvale jätta, oli Caribous lahe. Stuudio oli hoopis uhkem kui Château. Me ööbisime kenades palkmajades, mis olid täis antiiki – voodi, milles magasin, olevat kuulunud 19. sajandi USA presidendile Grover Clevelandile. Kompleksis oli filmisaal ning muusikud, kes olid teel Denverisse või Boulderisse, astusid läbi. Andestanud mulle nähtavasti vahejuhtumi Starshipil, ilmus ühel päeval välja Stevie Wonder, võttis mootorsaani ja tahtis sellega ise sõitma minna. Teie küsimuse ennetamiseks: ei, mul ei ole aimugi, kuidas õnnestus Stevie Wonderil juhtida mootorsaani edukalt läbi Colorado Kaljumägede, ilma et ta oleks end või kedagi teist ära tapnud, kuid see läks tal korda.

Ühel õhtul olime lõpetamas, kui astusin ühte ruumi stuudio taga ja märkasin Johni laual midagi näperdamas. Tal oli kõrs ja veidi valget pulbrit. Küsisin, mis see on, ja ta vastas, et see on kokaiin. Küsisin, kuidas see mõjub ja ta ütles: „Oh, see tekitab lihtsalt hea enesetunde.“ Küsisin, kas võin ka pisut saada ja ta oli nõus. Esimene triip ajas mind öökima. Vihkasin tunnet oma kurguseinas, veidrat kombinatsiooni uimasti enda tekitatud tuimusest ja pulbrisest kuivusest mingist rämpsust, millega kokaiini oli segatud. Ma ei saanud sellest lahti, kui palju ma ka ei neelanud. Läksin kempsu ja oksendasin. Seejärel läksin tagasi ruumi Johni juurde ja palusin veel üht triipu.

Mida kuradit ma tegin? Ma proovisin seda, ma vihkasin seda, see ajas mind oksele – halloo? Jumal ütles mulle, et ma selle sinnapaika jätaksin. On raske ette kujutada ilmselgemat hoiatust, et see on halb mõte, kui just ei oleks hakanud sadama tuld ja tõrva või mind ei oleks tabanud Egiptuse nuhtlus. Miks ma seda siis sinnapaika ei jätnud? Osalt seetõttu, et kokaiin avaldas oksendamisest hoolimata mõju ja mulle meeldis tunne, mida see minus tekitas. See enesekindluse ja eufooria sööst, tunne, et suudan äkki avaneda, et ma ei tunne end ara ega hirmununa, et võin rääkida igaühega. Muidugi oli see kõik jama. Olin täis energiat, olin uudishimulik, mul oli huumorimeel ja janu teadmiste järele; ma ei vajanud uimasteid, mis paneksid mind inimestega rääkima. Pigem andis kokaiin mulle rohkem enesekindlust, kui mulle kasulik olnuks. Kui ma ei oleks olnud uimas, kui The Rolling Stones Coloradosse ilmus ja mind koos nendega lavale kutsus, oleksin võinud lihtsalt esitada laulu „Honky Tonk Women“, rahvale lehvitada ja lahkuda. Selle asemel otsustasin, et mul läheb nii hästi, et jään edasi ja jämmin koos ülejäänutega, küsimata enne Stonesilt, kas nad soovivad teist klahvpillimängijat. Mõnda aega tundus mulle, et Keith Richards vahib mind, sest on rabatud minu hiilgavatest improviseeritud panusest nende loomingule. Paari laulu järel sain viimaks aru, et tema näoilme ei viidanud tegelikult muusikalisele heakskiidule. Tegelikult nägi ta vägagi välja nagu isik, kes on valmis jubedaks vägivallaks liiga kauaks lavale jäänud muusiku suhtes. Sibasin kähku minema, märgates lahkudes, et Keith põrnitseb mind endiselt, nagu kavatseks asja hiljem arutada, ning otsustasin, et on parem, kui ei jää kontserdijärgsele peole.

Ent kokaiinis oli veel midagi peale tunde, mida see minus tekitas. Kokaiinil oli teatud prestiiž. See oli moekas ja peen. Selle tegemine tähendas nagu väikese elitaarse kliki liikmeks saamist, mis tegeles salaja millegi närvekõditava, ohtliku ja ebaseaduslikuga. Hale küll, kuid see köitis mind. Olin saanud edukaks ja populaarseks, kuid ei tundnud end lahedana. Juba Bluesologys olin ma nohik, kes ei näinud välja nagu popstaar, kes ei kandnud kunagi lahedaid riideid õigesti välja, kes veetis kogu oma aja plaadipoodides, samal ajal kui teised bändi liikmed käisid väljas, et saada keppi ja teha rohtu. Ja kokaiin tundus lahe: salasõnadega vürtsitatud vestlused, et uurida välja, kellel seda on või kes seda tahtis – kes oli osa klikist ja kes mitte – vargsed külaskäigud klubide ja baaride tualettruumidesse. Muidugi oli ka see täielik jama. Ma juba kuulusin klubisse. Alates mu soolokarjääri algusest olid teised artistid kohelnud mind üksnes lahkuse ja armastusega. Alates hetkest, kui olin saabunud Los Angelesse, olid muusikud, keda ja austasin ja jumaldasin – inimesed, kes olid kunagi olnud vaid müütilised nimed plaadiümbristel –, pakkunud mulle oma sõprust ja tuge. Ent kui edu viimaks kohale jõudis, oli see juhtunud nii kiiresti, et hoolimata soojast vastuvõtust tundsin end ikka veel veidi kõrvalseisjana, nagu ei kuuluks päriselt nende sekka.

Nagu selgus, oli kokatriibu tegemine ja seejärel otsemaid veel ühe tegemine väga minulik. Ma ei olnud eales säärane sõltlane, kes ei saa triibuta voodist välja või peab seda iga päev tegema. Ent kui ma pihta hakkasin, ei saanud ma pidama, enne kui olin täiesti kindel, et läheduses ei ole kokaiinikübetki. Sain üsna kiiresti aru, et keegi teine – assistent või transa – peab minu kokaiini eest hoolitsema – mitte sellepärast, et oleksin olnud liiga suureline või hirmul, et seda enda käes hoida, vaid sellepärast, et kui õhtune varu oleks minu käes olnud, ei oleks sellest teeajaks raasugi alles jäänud. Minu isu selle kraami järele oli uskumatu – piisavalt uskumatu, et põhjustada kommentaare ringkondades, kus ma liikusin. Arvestades, et olin rokkstaar, kes veetis üsna palju aega 1970. aastate Los Angeleses, ei olnud see väike saavutus. Võiks ju arvata, et see andnuks mulle mõtteainet, kuid kardan, et järgmised kuusteist aastat olid täis intsidente, mis oleks andnud igale mõistuslikule inimesele oma uimastitarbimise kohta mõtteainet, nagu me varsti näeme. See oli probleem. Kuna ma tegin kokaiini, ei olnud ma enam mõistuslik inimene. Võid endale öelda, et kõik on korras, kasutades tõendina tõsiasja, et uimastipruukimine ei mõjuta sinu karjääri. Kuid säärase kokaiinikoguse juures ei ole võimalik kainelt mõelda. Sa muutud arutuks ja vastutustundetuks, enesekeskseks, nagu oleksid ise enda seadus. Kas sinu tee või kiirtee. See on üks kuradima jube rohi.

Tegin oma elu halvima otsuse, kuid tollal ma sellest aru ei saanud. Vastupidi, probleemid mu suhetes Johniga vahtisid mulle näkku. Ütlesin juba eespool, et olin geisuhete koha pealt uskumatult naiivne. Üks, mida ma ei teadnud, oli see, et Johni meelest oli täiesti lubatav seks teistega minu selja taga. Avatud suhted on geimeeste seas hoopis tavalisemad kui heteropaaride hulgas, kuid mina seda ei tahtnud. Mina olin armunud. Kui ta sellest aru sai, ei takistanud see teda endiselt ringi ajamast, see pani ta lihtsalt selle kohta valetama. See viis mõne tõeliselt alandava stseenini; John kadus ühe peo ajal režissöör John Schlesingeri majas Los Angeleses. Läksin teda otsima ja leidsin ta ülakorrusel kellegagi voodis. Mu ema helistas mulle tuuri ajal ja ütles, et oli käinud Virginia Wateri majas ja avastanud, et John korraldas minu äraolekul seksipeo. Pärisin temalt aru, järgnes kohutav tüli, asjad rahunesid ning siis ta läks ja tegi jälle täpselt sedasama. Või veelgi hullem, ta avastas uue võimaluse ringitõmbamiseks, mille eesmärk tundus olevat mind veelgi suuremasse hüsteeriasse ajada. Olin saanud teada, et ta oli käinud filmi esilinastusel, korjanud üles kuulsa telenäitlejanna ja alustanud naisega armulugu. Naisega. Nii et nüüd keppis ta ka naisi. Mida ma oleksin pidanud ette võtma selle pöördega meie suhtes?

See kestis ja kestis ja kestis ja see oli masendav. Tundus, et ma veedan pool elu pisarais tema käitumise pärast, kuid see ei muutnud mitte midagi. Miks ma teda siis maha ei jätnud? Osalt seetõttu, et see oli armastus. Olin Johni ülepeakaela armunud ning kui sa tunned midagi säärast selle vastu, kes sind petab, siis leiutad talle üha uuesti ja uuesti igasuguseid vabandusi, petad ennast, et seekord ta mõtleb seda tõesti tõsiselt ning edaspidi on kõik hästi. Ja omal moel John tõepoolest armastas mind. Ta oli lihtsalt täiesti võimetu omapäi olles riista püksis hoidma.

Jäin ka seetõttu, et kartsin teda. Johnil oli äge iseloom, mis võis kergesti muutuda vägivaldseks, eriti kui ta oli joonud või tõmmanud kokaiini. Vahel olid tema raevuhood tahtmatult naljakad. Helistasin Rocketi kontorisse ja tahtsin temaga rääkida. „Oh, teda ei ole siin. Ta läks endast välja ja üritas visata elektrilist kirjutusmasinat trepist alla. Aga masinal oli juhe seinas, nii et sellest ei tulnud suurt midagi välja. See ajas teda veelgi rohkem marru, nii et ta vallandas kõik töötajad ja tormas minema. Mõtleme siin praegu, kas peaksime minema koju või ei.“ Kuid tavaliselt ei olnud need üldse naljakad. Nägin, kuidas John Rod Stewarti mänedžeri Billy Gaffi korraldatud peol kedagi katkise klaasiga ähvardas. Ta lõi San Francisco hotelli uksehoidjat, kellega oli vaielnud auto parkimise üle. Ta lõi „Goodbye Yellow Brick Roadi“ esitlusel toatäie Ameerika ajakirjanike ees heliinseneri. Kui me tuuritasime 1974.aastal Uus-Meremaal, viskas ta kohaliku plaadifirma promomehele klaasi veini näkku, kui peol, mille nad minu auks korraldasid, sai viski otsa. Kui üks kohaliku lehe naisajakirjanik püüdis sekkuda, lõi John teda näkku. Samal õhtul tekkis mul ühel teisel peol teise kohaliku ajakirjanikuga vaidlus varasema intsidendi üle, mida ma ei olnud tegelikult pealt näinud; John tormas toa teisest otsast, virutas mehe põrandale ja hakkas teda jalgadega taguma.

Järgmisel hommikul võeti meid mõlemaid vahi alla ja esitati süüdistus kallaletungis. Mind mõisteti õigeks, pidin maksma viiskümmend dollarit kuludeks, tasusin selle ja lahkusin Uus-Meremaalt nii kiiresti kui võimalik. Lahkusin ilma Johnita, kelle taotlus kautsjoni vastu vabastamiseks lükati tagasi ning kellele mõisteti lõpuks kakskümmend kaheksa päeva Mount Edeni vanglas. Lendasin koju ilma temata. Tema käitumist oli võimatu õigustada, kuid see oli aeg, mil piir karmi rokimänedžeri ja kõrilõikaja vahel oli sageli ähmane – vaadake või Peter Granti ja Led Zeppelini. Ja kui ma ootasin ühel laupäeva õhtul tema iganädalast kõnet vanglast, suutsin kuidagiviisi konstrueerida oma peas juhtunust versiooni, milles tema oli kannatanu, kes astus õilsalt minu kaitseks välja, toeks Johni väide, et naisajakirjanik oli nimetanud teda pedeks, enne kui John teda lõi, nagu oleks see asja õigustanud.

Alles siis, kui John mind lõi, tulin mõistusele. See juhtus õhtul, kui korraldasime Herculeses peene kostüümipeo. Ma isegi ei mäleta, millest tüli tekkis, arvatavasti järjekordse episoodi üle Johni petmiste kataloogis, kuid see algas veel enne, kui külalised kohale jõudsid ning muutus aina ägedamaks. Oli karjumist, uste prõmmimist ning puruks löödi kaunis art deco peegel, mille oli meile kinkinud Charlie Watts The Rolling Stonesist. Siis vedas John mu vannituppa ja virutas mulle tugevasti näkku. Vaarusin tahapoole. Olin nii vapustatud, et ei löönud vastu. Ta tormas välja ja mina vaatasin vannitoa peeglisse. Mu nina jooksis verd ja näos oli lõikehaav. Puhastasin ennast ja pidu läks edasi, nagu midagi ei oleks juhtunud. Kõigil oli lõbus – Derf oli tulnud drag queenʼina ja Tony King saabus üleni kuldse värviga kaetult nagu Shirley Eaton filmis „Goldfinger“. Kuid midagi oli juhtunud ja mulle tundus, nagu oleks lüliti viimaks kinni vajutatud. Ma ei saanud enam Johni käitumisele vabandusi otsida. Ma ei saanud jääda kellegi juurde, kes mind lõi.

Ma tõesti ei usu, et John arvas, et ütlen talle, et lugu on läbi. Isegi pärast seda, kui ta kolis Knightsbridgeʼis Montpelier Squareʼil asuvasse majja ning mina palusin emal ja Derfil aidata mul elukohta otsida – mul ei olnud aega ise majaotsingutele minna –, usun, et ta armastas mind endiselt. Mul oli tunne, et kui oleksin teda tagasi palunud, oleks ta olnud kohal nagu välk. Kuid ma ei tahtnud teda tagasi. Tahtsin, et ta jääks mu mänedžeriks, kuid kõik muu meie suhetes muutus. Võimu tasakaal nihkus: kuni selle ajani oli tema olnud domineeriv, ent pärast seda, kui me paarina lahku läksime, muutusin enesekindlamaks ja suutsin ennast paremini kehtestada. Ta hakkas ka teiste artistide mänedžeriks – mitte ainult muusikute, vaid ka koomikute nagu Billy Connolly ja Barry Humphries –, kuid meie töösuhe toimis endiselt, sest teadsin, kui terane ta on ja kui suurepärane on tema muusikataju. Ühel hommikul ütles John South Audley Streeti kontoris, et tahab mängida mulle ühe oma uue kliendi lugu, millest saab kogu maailmas pöörane hitt. Kuulasime laulu ja ma vangutasin uskumatult pead.
„Sa ei anna seda ometi välja?“
John kortsutas kulmu. „Mis sellel viga on?“
„Noh, esiteks on see umbes kolm tundi pikk. Teiseks on see kõige kämbim asi, mida ma elu sees olen kuulnud. Ja pealkiri on täiesti naeruväärne.“
John ei lasknud end raasugi heidutada. „Ma ütlen sulle,“ sõnas ta ja tõstis „Bohemian Rhapsody“ prooviplaadi grammofonilt, „sellest saab üks kõigi aegade suuremaid plaate.“
Ent kui Queeni kuulsaim laul esmalt tõesti üle mu pea seilas, sain Freddie Mercuryle otsemaid pihta. Armastasin teda esimesest hetkest. Traditsiooni kohaselt anti tallegi transvestiidinimi: Melina Kreeka näitleja Melina Mercouri järgi. Ta oli vaimustav. Uskumatult tark ja seiklushimuline. Lahke ja osavõtlik, kuid pööraselt naljakas. Oh heldus, kui läksid tema ja Tony Kingiga – nad olid suured sõbrad – klubitama, veetsid kogu õhtu naerda huilates. Kedagi ei säästetud, isegi mitte Queeni liikmeid: „Kas sa oled näinud kitarristi, kullake? Proua Mayd? Kas sa oled näinud, mida ta laval kannab? Kottasid! Kuradima kottasid! Kuidas ma sattusin lavale kitarristiga, kes kannab kuradima kottasid?“

Ja mitte Michael Jackson, keda Freddie kutsus Mahaliaks: nimi, mida Michael ei pidanud minu meelest sugugi nii naljakaks kui Freddie ise. Michael oli ära teeninud Freddie raevu, püüdes äratada tema huvi oma loomaaia vastu, ning seda edasi jutustades tegi Freddie sellest etenduse, mis oli võrdväärne kõigega, mida ta tegi laval. „Oh, kullake! See õudne laama! Kogu tee Californiasse proua Jacksoni juurde ning tema viib mind aeda ja seal on laama. Ja siis palub ta, et aitaksin laama tagasi oma sulgu ajada! Mul oli seljas valge ülikond ja ma sain üleni poriseks ning pidin talle viimaks karjuma: „Taevas hoia, Mahalia, korista oma kuradima laama minu juurest ära!“ Oh,“ lisas ta, võbistades koomiliselt õlgu, „see oli tõeline õudus, kullake.“

Elton John
„Mina“
320 lk
Tõlkinud Jana Linnart
Tänapäev 2019