KATKEND | Michelle Obama kohtingust presidendiga: me olime tüütused, Barack ja mina, kes häirisid iga normaalset keskkonda

 (1)
KATKEND | Michelle Obama kohtingust presidendiga: me olime tüütused, Barack ja mina, kes häirisid iga normaalset keskkonda
Raamatu kaas/ Kirjastus Helios

Milline on ühe maailma mõjuvõimsama mehe kohting oma abikaasaga mõned kuud pärast seda, kui ta presidendiks valiti? Just seda kirjeldab Michelle Obama oma värskes elulooraamatus "Minu elu", mis ka Eestis lettidele jõudnud.

Michelle Obamast on saanud meie ajastu üks mõjuvõimsamaid ikoone. Ameerika Ühendriikide esileedina – esimese afroameeriklasena selles rollis – aitas just tema kaasa seni kõige siirama ja inimlikuma Valge Maja loomisele. Ladusalt ja avameelselt kirjeldab ta raamatus saavutusi ja pettumusi, jutustades oma lugu täpselt nii, nagu tema seda elab: oma sõnadega, oma tingimustel.

„Michelle Obama memuaarid on väga avameelsed ning isiklikud: ta kirjutab ka teemadest, millest Ameerika esipaar varem kunagi rääkinud ei ole, näiteks abielukriisist ja lastesaamisest. Ameerikas on raamat juba praegu tohutult palju tähelepanu võitnud, selle esitlusüritustele müüdavad piletid maksavad tuhandeid dollareid. Igale üritusele aga jagatakse mingi osa pileteid ka tasuta: koolidele, heategevusorganisatsioonidele ja kogukonnagruppidele – iseäranis noortele, kes kasvavad üles samasuguses keskkonnas nagu Michelle Obama ise. Üritustest saadud tulust osa annetatakse heategevuseks. Inimesed on võlutud Michelle Obama siirusest,“ rääkis Helios Kirjastuse tegevjuht Janno Joosep.

„Mul on oma elu, tuleviku ja Ameerika kohta veel palju õppida. Kuid ma tunnen ennast. Fraser, mu isa, õpetas mind tööd tegema, tihti naerma ja sõna pidama. Marian, mu ema, näitas mulle, kuidas oma häält kasutada ja iseseisvalt mõelda. Pead-jalad koos Chicago South Side’i poolel asuvas väikeses korteris aitasid nad mul näha meie loo tähtsust, minu enda loo tähtsust meie suure riigi suures loos. Isegi siis, kui lugu pole ilus või ideaalne. Isegi siis, kui ta on palju tõelisem, kui sulle endale meeldiks. Sinu lugu on sinu oma, ta jääb alati vaid sinu omaks. See tuleb uhkelt omaks võtta.“ kirjutab Micehlle Obama eessõnas.

Toome sinuni raamatukatkendi, kus Michelle kirjeldab erakordse avameelsusega, milline nägi välja üks kohting abikaasaga, kes oli neli kuud varem Ameerika Ühendriikide presidendiks saanud:

Ühel laupäeva õhtul mais viis Barack mind välja kohtingule. Nelja kuu jooksul pärast presidendiks saamist kulusid tema päevad tööle, leidmaks võimalusi, kuidas täita kampaania käigus valijatele antud erinevaid lubadusi; nüüd täitis ta mulle antud tõotuse. Me läksime New Yorki, et süüa õhtust ja vaadata etendust.

Chicagos olid meie kohtinguõhtud aastaid moodustanud püha osa nädalast, see oli meeldiv tegevus, millele olime leidnud oma elus kindla koha ja mida kaitsesime iga hinna eest. Mulle meeldib vestelda oma abikaasaga väikese laua taga hämaras ruumis. See on mulle alati meeldinud ja ma eeldan, et jääbki meeldima. Barack on hea kuulaja, kannatlik ja tähelepanelik. Mulle meeldib, kuidas ta naerdes pea tahapoole kallutab. Ma armastan seda kergust tema silmis ja lahkust südames. Naps ja aeglane eine on alati olnud meie jaoks tee tagasi algusesse, selle esimese palava suve juurde, mil kõik meie vahel särises elektrist.

Panin end meie New Yorgi kohtinguks uhkelt riidesse, kandes musta kokteilikleiti, huuled värvitud ja juuksed elegantselt üles seotud. Tundsin värelevat erutust väljavaate ees põgeneda ja olla oma abikaasaga omaette. Viimastel kuudel olime korraldanud õhtusööke ja käinud koos Kennedy keskuse etendustel, kuid need olid peaaegu alati ametlikud üritused ja neil osales palju teisi inimesi. Sellest pidi saama tõeline väljas veedetud õhtu.

Barackil oli seljas tume ülikond ilma lipsuta. Suudlesime tol hilisel pärastlõunal hüvastijätuks tüdrukuid ja minu ema ning kõndisime käsikäes üle lõunakülje muruala ja ronisime Marine One’i peale, presidendi helikopterisse, mis viis meid Andrewsi õhuväebaasi. Järgmisena istusime väikesesse Air Force’i lennukisse, lendasime JFK lennujaama, kust meid sõidutati helikopteriga Manhattanile. Meie ajaplaneerimise meeskonnad ja salateenistus olid liikumised hoolikalt ette planeerinud, eesmärgiks, nagu alati, tagada maksimaalne efektiivsus ja turvalisus.

Barack oli (Sam Kassi abil) valinud välja Washington Square Parki lähistel asuva restorani, väikse kõrvalises kohas paikneva söögikoha nimega Blue Hill, millest ta teadis, et mulle meeldib nende rõhuasetus kohalikele toiduainetele. Kui läbisime oma autokolonniga reisi viimast lõiku helikopteri maandumisplatsilt Manhattani lõunaosas Greenwich Village’isse, märkasin politseiautode tulesid, mida kasutati kõrvaltänavate blokeerimiseks, ja tundsin süütunde kihvatust selle tõttu, kuidas pelgalt meie linnas viibimine lõi segamini laupäevaõhtuse liiklusvoolu. New York oli alati äratanud minus aukartust, see oli suur ja piisavalt toimekas, et lasta igaühe egol paista kääbusena. Mulle meenus, kuidas olin seal aastakümneid tagasi esimest korda käinud koos Czernyga, oma mentoriga Princetonist. Teadsin, et Barack tunneb midagi veelgi sügavamat. Linna metsik energia ja mitmekesisus oli aastaid tagasi, mil ta oli Columbia ülikooli tudeng, osutunud tema intellektile ja kujutlusvõimele ideaalseks paigaks.

Restoranis juhatati meid diskreetse nurgalaua juurde, samal ajal kui inimesed ümberringi püüdsid mitte ammuli sui pealt vaadata. Kuid meie saabumist ei olnud võimalik varjata. Igaüks, kes pärast meid sisse astus, kontrolliti salateenistuse poolt metalliotsijaga üle, see protsess oli tavaliselt kiire, kuid siiski ebamugav. See tekitas uue kihvatuse.

Tellisime martiinid. Vestlesime kergetel teemadel. Pärast nelja kuud presidendi ja esileedina kohanesime me endiselt – püüdes välja nuputada, kuidas üks identiteet sobib kokku teisega ja mida see tähendab meie abielule. Neil päevil ei olnud Baracki keerulises elus peaaegu ühtegi asja, mis ei mõjutanud mingil moel minu oma, mis tähendas, et meil oli hulgaliselt ühiseid asju, mille üle arutleda – näiteks tema meeskonna otsus kavandada välisreis tüdrukute suvevaheajale või kas minu personali juhti kuulati hommikustel koosolekutel läänetiivas –, kuid üldiselt ma püüdsin seda vältida, mitte ainult tol õhtul, vaid kõigil õhtutel. Kui mul tekkis mõne läänetiivas toimuvaga seoses probleem, siis lootsin tavaliselt oma personalile, et see annaks asjast teada Barackile, tehes kõik võimaliku, et hoida Valge Maja toiminguid ja meie isiklik aeg lahus.

Mõnikord tahtis Barack tööst rääkida, ehkki enamasti ta vältis seda. Nii suur osa tema ametist oli lihtsalt kurnav, väljakutsed olid üüratud ja sageli näiliselt juhitamatud. General Motors oli mõne päeva kaugusel pankroti väljakuulutamisest. Põhja-Korea oli just viinud läbi tuumakatsetuse ja Barack oli peagi minemas Egiptusesse, et pidada tähtis kõne, mille mõte oli sirutada avatud käsi kõigile moslemitele üle maailma. Näis, et pind ei lakka kunagi tema ümber värisemast. Iga kord, kui vanad sõbrad meile Valgesse Majja külla tulid, lõbustas neid see intensiivsus, millega me Barackiga pärisime nende töö, laste, hobide ja kõige muu kohta. Meile pakkus alati vähem huvi rääkida oma uue elu keerdkäikudest ja rohkem huvi imada endasse koduseid kuulujutte ja argieluuudiseid. Näisime janunevat pilguheitu tavalisse ellu.

Tol õhtul New Yorgis jõime, sõime ja vestlesime küünlavalgel, nautides illusoorset tunnet, et olime põgenenud. Valge Maja on tähelepanuväärselt ilus ja mugav paik, omamoodi koduks maskeeritud kindlus, ning salaagentide vaatepunktist, kelle ülesanne oli meid kaitsta, oleks ilmselt ideaalne, kui me selle pinnalt kunagi ei lahkuks. Isegi majas sees näisid agendid olevat rõõmsamad, kui valisime trepi asemel lifti, mis minimeeris komistamise ohtu. Kui Barackil või minul oli kokkusaamine Blairi majas, mis asus otse teisel pool juba niigi suletud Pennsylvania Avenued, palusid nad mõnikord, et sõidaksime sinna autokolonniga, selle asemel et kõndida värskes õhus. Me austasime seda valvsust, kuid see tundus omamoodi vangistusena. Vahel nägin vaeva, et leida tasakaal omaenda vajaduste ja selle vahel, mis oli mugav teistele. Kui keegi mu perekonnast tahtis astuda välja Trumani rõdule – imekena kaarterrass, kust avanes vaade lõunakülje murualale ja mis oli meie ainus poolprivaatne välisruum Valges Majas –, pidime kõigepealt hoiatama salateenistust, et nad saaksid sulgeda selle E Streeti osa, kust rõdu oli näha, ajades minema turistide salgad, kes kogunesid värava taha igal päeval ja õhtul. Oli aegu, mil mõtlesin, et läheks istuks välja rõdule, kuid mõtlesin siis ümber, mõistes, millist tüli see tekitaks, kuidas see häiriks puhkeaegu, kõik selle pärast, et mina mõtlesin, et oleks tore juua õues tassike teed.

Et meie liikumine oli nii piiratud, langes järsult minu ja Baracki päevane sammude arv. Selle tagajärjel sattusime raevukalt sõltuvusse residentsi ülakorrusel asuvast väikesest spordisaalist. Barack jooksis iga päev umbes tund aega lindil, püüdes vaigistada füüsilist rahutust. Ka mina tegin igal hommikul trenni, sageli koos Cornelliga, kes oli olnud meie treener Chicagos ning elas nüüd meie pärast osaliselt Washingtonis, käies iga nädal vähemalt paar korda meid plüomeetrilise treeningu ja raskuste tõstmisega tagant utsitamas.

Jättes kõrvale riigiasjad, ei tulnud meil Barackiga kunagi jututeemadest puudu. Tol õhtul rääkisime õhtusöögi kõrvale Malia flööditundidest, Sasha jätkuvast pühendumisest ohtlikult narmasteks kulunud Blankiele, mille ta öösel magamise ajaks oma pea kohale riputas. Kui rääkisin naljaka loo sellest, kuidas meigikunstnik proovis hiljuti ebaõnnestunult mu emale pildistamiseks kunstripsmeid panna, kallutas Barack pead tahapoole ja naeris täpselt nii, nagu ma teadsin, et ta teeb. Ja meil oli nüüd majas uus ja lõbus laps – seitsmekuune, täiesti pöörane portugali veekoer nimega Bo, kelle kinkis meie perekonnale senaator Ted Kennedy, ja millega me täitsime tüdrukutele kampaania ajal antud lubaduse. Tüdrukud käisid temaga lõunakülje murualal peitust mängimas, kükitasid põõsaste taga ja hõikasid tema nime, kui ta nende hääle järgi avaral muruplatsil ringi jooksis. Me kõik armastasime Bod.

Kui me lõpuks eine lõpetasime ja lahkuma asutasime, tõusid inimesed meie ümber püsti ja plaksutasid, mis rabas mind, olles ühtaegu sõbralik kui ka ebavajalik. Võimalik, et mõnel neist oli hea meel, et me ära läksime.

Me olime tüütused, Barack ja mina, kes häirisid iga normaalset keskkonda. Sellest faktist ei olnud pääsu. Me tundsime seda teravalt, kui autokolonn sõidutas meid mööda kuuendat avenüüd Times Square’i poole, kus politsei oli mitu tundi varem piiranud ümber terve kvartali teatri ees, kus teised teatrikülastajad ootasid nüüd järjekorras, et läbida metallidetektoreid, mida seal tavaliselt ei olnud, ning näitlejad pidid turvakontrolli tõttu etenduse alguseni veel 45 minutit ootama.

Näidend, kui see lõpuks pihta hakkas, oli oivaline – August Wilsoni draama, mille tegevus toimus Pittsburghi pansionaadis suure migratsiooni ajal, kui miljonid afroameeriklased lahkusid lõunast ja liikusid tulvadena Kesk-Läände, nagu olid teinud ka minu isa- ja emapoolsed esivanemad. Olin pimedas Baracki kõrval istudes kütkestatud ja pisut tundeküllane ning suutsin mõneks ajaks täielikult neelduda etendusse ja vaiksesse rahulolutundesse, mis kaasnes lihtsalt sellega, et olime töökohustustest vabad.

Kui öösel Washingtoni tagasi lendasime, teadsin juba, et läheb tükk aega, enne kui me uuesti midagi taolist teeme. Baracki poliitilised oponendid kritiseerisid, et ta viis mind new Yorki teatrisse. Vabariiklik partei tegi pressiteate veel enne, kui olime kojugi jõudnud, öeldes, et meie kohting oli olnud ekstravagantne ning läks maksumaksjaile kalliks maksma. Sõnum korjati üles ja selle üle arutleti kaabeltelevisiooni uudistes. Baracki meeskond rõhutas vaikselt seda mõtet, soovitades meil tungivalt olla poliitiliselt tähelepanelikumad, mis pani mind süüdi ja isekana tundma, et olin röövinud haruldase hetke, mil olla koos oma abikaasaga väljas omaette.

Kuid see oli veel tühiasi. Kriitikud on alati kohal. Vabariiklased ei jäta iial järele. Näivus jääb alati meie elu üle valitsema.

Oma kohtinguga olime koos Barackiga katsetanud teooriat ning tõestanud selle kõige paremaid ja halvemaid külgi, mida olime juba ette aimanud. Tore külg oli see, et oli võimalik teha üks romantiline õhtu, nagu olime teinud aastaid tagasi, enne kui poliitikaelu tema üle võimust võttis. Me võisime esipaarina tunda lähedust ja sidet, nautida einet ja käia linnas, mida me mõlemad armastasime. Raskem pool oli näha isekust, mis kaasnes selle valiku tegemisega, teades, et see nõuab turvameeskondade ja kohaliku politsei vahel tundidepikkusi ettevalmistavaid koosolekuid. See tõi endaga kaasa lisatööd meie personalile, teatrile, restorani ettekandjatele, inimestele, kelle autod suunati ümber West Side’i maanteele, ja politseinikele tänaval. Asjaga oli seotud lihtsalt liiga palju inimesi, see mõjutas liiga paljusid, et kõik sujuvalt toimiks.

Michelle Obama „Minu lugu“, kirjastaja Helios kirjastus. Tõlkijad Hella Urb ja Kaido Kangur. Originaali tiitel: „Becoming“, kirjastaja Grown Publishing, Penguin Random House. Huvi korral osta siit!