Katkend Peeter Simmi elulooraamatust: „Ideaalmaastik“ võttis noorel režissööril närvid läbi
See oli tavaline, et kirjanikuhärra andis stsenaariumi üle, ükskõik milline see siis oli, harilikult lihtsalt kärbetega romaan. Edasi pidi režissöör ise vaatama. Tegeliku stsenaariumi kirjutasime Valentin Kuigiga kahekesi, mitte Karl Helemäe, kes on tiitrites kirjas. Jõime Kuigiga köögis õlut ja mõtlesime välja uued lood ja tegelaskujud. Tallinnfilmi direktor Enn Rekkor pani kolmandiku honorari juurde, ja Helemäe oli aus mees, võttis raha kassast välja, maksis selle pealt parteimaksu, ja andis mulle.
Filmisime kahes vanas mõisahoones. Võtteperiood ei olnud väga pingeline: tehnika kuulus Tallinnfilmile ja selle eest ei pidanud eraldi maksma. Tavaline oli, et täispika mängufilmi võtted kestsid poolteist-kaks kuud. Ühel õhtul sõitsime peaosalise Arvo Kukumäega Viitna kõrtsi. Kuku leidis ühe tüdruku, tantsitas teda kaks tundi ja läks aina rohkem särama. Siis käisid kõrtsi uksed plindi! lahti nagu kauboifilmis. Sisse tuli mees, kes kõndis nagu kaamel: kui tavaliselt liiguvad inimesel korraga vastaskäsi ja -jalg, siis tema tõstis ühel ajal sama kehapoole kätt ja jalga. Kõiki inimesi see mees tundis, võrksärk oli seljas, käsi sama jäme nagu minu jalg.
Kuku ajas plikaga juttu. Mees pani käe nende vahele lauale ja hakkas ise plikaga rääkima, nagu oleks Kuku õhk. Kuku hakkas midagi seletama. Mees rögises: „Au-ää.“
Kuku: „Mida, ma ei saanud aru.“
Mees röögatas: „Vaju ära!“
Loksusime filmibussiga mornilt tagasi ööbimiskohta. Kuku kiristas hambaid ja lubas Viitna kõrtsi maatasa teha.
„Ideaalmaastiku“ võtete alguses urises Tõnu Kark, et näeb kolhoosiesimehe kohta liiga hea välja. Ta oli ostnud külapoest sprotte, sõi need ära ja siis – võttis sprotiõli, valas endale pauhti! pähe ja ajas laiali. Kogu filmi aja ongi tal seljas õlilaiguline pintsak.
Alati tekitab arusaamatust koht, kus kolhoosiesimehe naine ütleb: „Kalev on surnud.“ Siiamaani küsivad kõik, kes on Kalev. See on viga! Film peab klappima kokku nagu lego, midagi ei tohi üle jääda. Mulle tundus iseenesestmõistetav, et on selge: mõlemad mehed on käinud sõjas ning surnud on nende lähedane sõber ja sõjaväekaaslane. Oleks pidanud ühe lause juurde ütlema, kes on Kalev.
Filmist on välja lõigatud terve metsavenna-liin. Enn Rekkori töö, ta aina korrutas, et filmis peab olema hirmu atmosfäär ja kui me näeme metsavenda oma silmaga, siis see ei ole enam nii hirmus. Hästi uhke stseen oli, kuidas peategelane, komnoor, satub ninapidi kokku metsavennaga. Nad ei tapa teineteist. Vaatavad ainult otsa ja metsavennal, kes oli just joonud allikasse külma pandud piima, hakkab suust piima välja tulema. Mu lapsepõlvesõber Ants Sumberg, kes mängis metsavenda, jõi liitrite kaupa piima ja nuuskpiirituse segu, et see tal üles tuleks. Iseenesest hea stseen, aga seda juhtub filmis tihti, et hea stseen visatakse välja ja vilets jääb sisse. Sellepärast, et hea stseen on üleliigne, ei vii süžeed edasi, aga ilma viletsa stseenita ei saaks üldse millestki aru.
