Talts ja Klas suruvad kätt 


1968. aasta. Tulevane olümpiavõitja tõstmises Jaan Talts ja Eri Klas panevad käed kokku ning hakkavad suruma. Eri ettepanekul tehakse seda vasaku käega. Sündmus võib aset leida Eri klassivenna Tõnno Lepmetsa majas Rõika tänavas.


Tallinna „Kalevi” korvpallimeeskond on teinud hea mängu ja meeskonna kapteni Tõnno Lepmetsa juures Rõika tänavas on väike koosviibimine. Lepmetsal on maja keldris baar, kuhu on saabunud ka Eri Klas ja Jaan Talts.


„Me oleme Eri Klasiga seltskonnas kätt surunud, see vastab tõele,” meenutab olümpiavõitja Jaan Talts. „Olime edevas meeleolus ja hakkasime jõudu katsuma. Eri Klas tegi ettepaneku suruda vasaku käega ja võitis, sest paremakäeline inimene ei oska vasaku käega midagi teha. Ma arvan, et olin siis poolraskekaalus, kindlasti olin olnud juba Euroopa meister, ehkki mitte veel olümpiavõitja. Üks olümpiahõbe tõstmises peaks dirigendist ikka jagu saama, kuid mina ei saanud. Eri vasak käsi on väga tugev. Olin siis 23- või 24-aastane, olin 1967. aastal tulnud Kiievist sõjaväest. Mida sõjaväes ikka tehakse? Tegin trenni ja kuulasin raadiost korvpalli ülekandeid. Ma tegin sporti spordi pärast. Spordis valmistutakse ikka järgmiseks võistluseks ja treenitakse, et järgmisel päeval võita oma vastaseid. Ühe sõnaga öeldes, mina olin parajasti lootustandev tõstja, kes 1968. aasta Mehhiko olümpiamängudel sai poolraskekaalus hõbemedali. Umbes sel ajal surusime Eri Klasiga kätt. See võis juhtuda Tõnno Lepmetsa pool, sest neil aegadel spordimees kõrtsi ei läinud. Lepmets oli Tallinna „Kalevi” kapten, Nõukogude Liidu koondise liige ja Euroopa meister ning Eri klassivend. Tema juures me pärast mängu aeg-ajalt kohtusime. 


Ajasime veidi juttu ka. Seltskond oli kirju: Peeter Saul, Eri Klas, Aadu Kana, Ada Lundver, Toomas Leius, Mikk Mikiver, hiljem ka Jaak Lipso. See oli tollane fenomen, et kultuuri- ja spordiringkonnad suhtlesid omavahel tihedalt, uutel aegadel ollakse rohkem kapseldunud. Kui midagi toimus, siis tehti asju koos ja sport oli kultuuri osa. Nii vaadati koos korvpalli ja mindi pärast mängu ka ühiselt võitu tähistama. Meil Eriga oli sarnane veregrupp. Käisime teineteisel külas ja kui kokku saime, kallistasime. Kui ma 1971. aastal püstitasin Tallinnas ühel päeval kuus maailma- rekordit, oli Eri Klas võistlusi vaatamas ja kutsus mind õhtuks külla. Selle õhtu veetsin Eri ja Anna Klasi kodus. Anna Klas tegi väga hea salati ja Eri pakkus klaasi šampust. Ma mäletan, et Eri on mänginud mu ema klaveril, aga võib-olla on sellel mänginud ka Neeme Järvi. Igatahes oleme Eriga koos Neeme Järvil Kirbu jõe äärses suvilas külas käinud ja minu vend Ants ostis ära Neeme Järvi vana Volga, kui maestro tõi omale välismaalt uue auto. Eriga oleme jäänud tänaseni headeks tuttavateks. Me saame paljudest asjadest ühtemoodi aru. See ongi see, mis inimesi seob ja vastastikku austama paneb. Loomulikult aitab kaasa, kui oled oma ala proff ja isiksus,” räägib Jaan Talts. 


Tööstuslegend Aadu Kana täiendab: „Oli kaks seltskonda, mis oma- vahel mõnikord ka segunesid. Tõnno Lepmets oli minu isiklik ja perekonnasõber, olime mänginud ühes meeskonnas Kalevis ja TPI-s , tulnud koos mitmeid kordi Eesti meistriks, tihti mängisime peredega bridži. Vahel tuli ka tööd teha, mina aitasin tema majas vett ja kanalisatsiooni sisse panna ning tema aitas minu suvilas müüritöödel. Teine seltskond oli koondunud tennisist Toomas Leiuse ümber, kes oli minu pinginaaber. Selles seltskonnas käisid ka Ada Lundver, Mikk Mikiver, Ants Vähejaus, Elonna Spriit, Eri Klas, Rein Tölp, Tiiu ja Jaak Parmas ning paljud teised spordi- ja kultuuritegelased. Ka Eri Klas ja Jaan Talts tundsid mõlemat seltskonda. Eriga seoses on mul eredalt meeles, et kui Eestisse saabus esimene partii sõiduautosid Žiguli, siis saime mõlemad sellest partiist omale uue auto.“