KATKEND raamatust "Ikkagi inimene. Vigala Sassi elu ja surm": paljud ju kartsid Sassi, tema kohta liikus igasugu jutte
SAABUMINE MÄNNISALLU: kuidas kolmejalgsest majapidamisest sai neljajalgne
Maatüki Triigi sadama kõrval sai Sass aastal 1983. Ning kui tuli maade tagastamise aeg, oli tal võimalus see erastada.
Õieti pidi osa Männisalu maast minema õigusjärgselt teistele inimestele, kuid et Sassil olid seal park ja kultusplatsid, siis ei soostunud ta kohta tükeldama. Sass ja Elo asusid maatüki eest võitlusesse. „Sõbrad tulid kõik appi ja kirjutasime valda ning ajakirjandusse pöördumisi,“ räägib Elo. „Isegi botaanikaaed kinnitas, et Männisalu taimekollektsioon on Eesti jaoks väärtuslik ja ka vallavalitsus oli arvamisel, et park tuleks tervikuna säilitada.“
„Tegelikult oli vallal esialgu plaan jätta dendropargi alune maa valla omandisse, et Sass saaks seal rahulikult tegutseda,“ lisab toonane Leisi vallavanem Mart Mäeker. „Hiljem leiti, et kõige otstarbekam ja selgem on see siiski erastada Sassile, kuna vallal oleks raske põhjendada munitsipaalomandisse jätmist.“
Lõpuks jõuti kompromissile ja endisele omanikule anti pargi merepoolsest servast üks tükike ning ülejäänud osas asendusmaa.
Sass sai maa erastamisel tuge koguni keskkonnaministeeriumi kõrgetelt sõpradelt. „Keskkonnaministeerium teeb Teile ettepaneku leida võimalus eraldada hr Heintalu poolt rajatud dendropark iseseisva maavaldusena 16 ha suurusel alal, võimalusel sellega liita ka osa vaba rannaniitu, sest tema poolt rajatud katsepuistu täidab hästi metsandusliku ja dendroloogilise kasvatustöö ja propaganda eesmärke, on koosseisult tähelepanuväärselt rikkalik, hästi hooldatud ning võimaldab ka teaduslikke vaatlusi,“ seisab 11. mail 1993 Leisi
vallavalitsusele esitatud pöördumises, millele on alla kirjutanud toonane keskkonnaministeeriumi kantsler, Rein Ratas.
Lõplikult Saaremaale elama kolis Sass 1984. aastal. Tema endisel ämmal Õie Heintalul on daatumid hoolega vihikusse üles märgitud:
„Sass läks Saaremaale 12. juunil 1984.
27. juunil läks Benno Saaremaale.“
Õiel on kõik kuupäevad päevikusse täpselt üles märgitud: millal Sass esimest korda Saaremaale läks, millal Benno järele sõitis ning tema endagi Saaremaal-käimised.
Kui Sassil oli vaja Moskvas käia või EPA-s oma kandidaaditöö asju ajada, tuli Õie Männisallu koduhoidjaks. Et Saaremaa oli piiritsoon, pääses sinna vaid lubadega ning iga kord pidi Sass endisele ämmale kutse saatma.
Meeli lisab, et kuna Sass oli Moskva nõudmistele vastu hakanud, tehti tal Saaremaal sisseelamine võimalikult keeruliseks. „Kõigepealt venitati sissekirjutusega, ning mingil ajal võeti tal pass käest ära, et ta ei saaks Saaremaalt lahkuda,“ räägib ta. „Sassi sõnade kohaselt oli ta vahepeal kuskil kaks aastat ilma passita.“
„Päris alguses ei saanud ma kuu aega Sassi juurde minna, sest tal ei olnud sissekirjutust, ta ei saanud luba saata. Siis panin Benno koos autojuhiga Virtsus praami peale ja tulin ise tagasi.“
Lisaks Bennole, kes oli toona kümnene, läks Sassiga Saaremaale kaasa Vana-Vigala kutsekoolipoiss Ivo Lees, Sassi mitteametlik kasupoeg, kes oli tollal kahekümneaastane. Mõni aasta hiljem tuli neile saarele järele ka Ivo kaksikvend Avo, kes käis Sassil talutööde juures alati abiks, kui vaja.
Sass, Benno ja Ivo elasid esmalt paar aastat Männisalus kolmekesi. Siis, 1986. aasta sirelite õitsemise aegu, tuli Männisallu ka Bret ja jäi sinna kaheksaks aastaks.
Männisalu talu ehitas Sass otsast lõpuni ise üles. Loomulikult töömeeste abi kasutades ja tõenäoliselt enamuses enda raha eest.
Väga õnnelik aeg
Bret Kuusik oli kakskümmend, just lõpetanud kooli ning tulnud Kuressaare haiglasse ämmaemandaks. Keegi sõpradest arvas, et tüdruku seltsielu vajab elavdamist, ning andis Ivole
tema telefoninumbri. Bretile selline seljataga tutvusesobitamine ei meeldinud, ent telefonis jutt sobis ja kui Ivo ta Männisallu külla kutsus, oli tüdruk nõus.
Bret mäletab hästi esimest käiku Männisallu. Siis ta veel ei teadnud, et see ongi koht, kus elab kurikuulus Vigala Sass. Tol esimesel külaskäigul aga ei olnud Sassi kodus.
„Ma küsisin kohe Ivo käest, et huvitav, kus kohas see Vigala Sassi talu on, pidi kuskil siinkandis olema,“ meenutab Bret. „Ivo ütles selle peale: „Siin ongi.“ – „Kus siin?“ –„Siinsamas, Männisalus.““
Järgmisel korral Männisallu minnes oli Bret kõhevil. „Paljud ju kartsid Sassi, tema kohta liikus igasugu jutte,“ räägib ta. „Mina ei kartnud, mõtlesin, et mis mul karta, ma pole ju oma hädasid talle sinna kurtma läinud. Natuke kõhe oli küll, kes teab, kuidas ta mind vastu võtab…“
Sirelid õitsesid ja ilm hakkas tol päeval suve nägu näitama. „Mõtlesin, et palav on, peaks jaki pealt ära viskama,“ meenutab Bret. „Ma ei jõudnud mõttest kaugemale, kui Sass ütles: „Viska siis maha see jakk, kui palav on.“ Nagu oleks mõtteid lugenud.“
Ja siis tuli Breti kooselu Ivoga.
Sass kiitis kasupoja pruudi heaks. Bretist sai neljas ratas seni pisut kipaka Männisalu vankri all – koht vajas ju naisterahva hoolitsevat kätt. Noor naine tegi majast kodu, Sass oskas seda hinnata ning hoidis Bretti väga.
Samal ajal, kui Bret Männisallu kolis, läks Ivo EPA-sse veterinaariat õppima. Vabal ajal oli ta aga Triigis ja ehitas Sassi talu kõrvale üle heinamaa oma maja.
Bret käis Kuressaare haiglas tööl – ikka viiskümmend kilomeetrit sinna ja teist sama palju tagasi. „Siis ei tundunud see maa nii pikk,“ naerab ta. „Kuigi bussid käisid tegelikult harva. Haiglas sai hommikul kell kaheksa vahetus läbi, aga alles ühest läks buss Triiki. Tööle tulles pidin päev varem ära tulema, et kaheksaks tööle jõuda. Mõnikord käisin ka häälega [= juhuslikke autosid hääletades]. Ma jõudsin. Siis lihtsalt oli nii.“
1987. aastal tõi Bret ilmale Liisi ja 1990. aastal Heidi.
Sass oli sellal ülimalt tegus: ehitas talu, käis Moskvas, tegi EPA-s kandidaadikraadi, pidas loenguid ja tegi sporti.
„Kui ta jooksis, siis silmad kinni. Tal olid täpsed kellaajad. Ma tegelesin oma asjadega ja kui nägin, et Sass läheb jooksma, siis teadsin täpselt, mis kell on,“ meenutab Bret.
Kõige muu kõrvalt jõudis Sass ka nõiaelu elada. „Igavust meil Männisalus ei olnud,“ kinnitab Bret. „Rahvast käis väga palju, vahel hakkasid juba keset ööd voorima. Selle järgi, et dogid tõusid, oli teada, et tuldi. Käidi lihtsate ja ka suurte muredega. Sass lasi mul juures olla, kui ta patsiente vastu võttis. Ma aitasin tal ravitõmmiseid tuua, kui vaja oli.“
Umbes sel ajal, kui Bret Männisallu saabus, hakkas Sass tegema oma kultuseplatse. Esimene loitsuplats oli aastaid seltskondlike olengute keskpunktiks. „Seal käis terve Eesti!“ muigab Bret. Tagumisele platsile minek oli aga pühendamatutele ja naistele keelatud.
Bret ei osalenud Sassi rituaalides. „Olin nagunii kõige selle sees,“ naerab ta. „Minu jaoks oli pere kõige tähtsam, toimetasin rohkem olmeliste asjadega. Kuigi ma loitse ja nõiavärki kaasa ei teinud, on Sass mind teistpidi õpetanud: olema hooliv. Ma arvan, et olen seda temalt õppinud.“
Bret meenutab Männisalu aega ilmse nostalgiaga. „Minu mälestustesse on see jäänud kui väga õnnelik aeg, nagu Bullerby elu. Kuigi tööd oli palju – mähkmeid sai ju kõik käsitsi pestud, aiatöö –, tulin kõigega toime.
Sass õpetas mulle ka seda, et kui on õnnelikud ja head ajad, tuleb see tunne endasse jätta, et ajal, kui elus on muresid, saaksid selle tunde enda juurde tagasi tuua. Ma vahel olen neid aegu kinni püüdnud…“
Breti kooselu Ivoga kiskus kiiva. Kui sovhoosid lagunesid, hakkas Ivo merel käima, oli kogu aeg kodunt ära. 1994. aastal võttis Bret lapsed ning tuli Tallinna. „Siis meie kooselu lõppeski,“ sedastab Bret. „Meil ei olnud viha, riidu või tüli, aeg sai lihtsalt läbi.“
Vaatamata sellele, et Breti ja Ivo kooselu karile jooksis, jäi Bret üheks Sassi kõige truumaks sõbraks kuni lõpuni.
Sass rajas Männisallu suured katsepõllud, kus kasvatas nii kuldjuurt, muguljumikat kui ka oma lauku.
Sassil käis Saaremaal teinekord kolm ekskursiooni päevas. Teadmamees ise nautis seda, et sai inimestele oma töödest-tegemistest rääkida.
Sassi näomaalingutega alustas Bret ja need lõpetas Elo
Ühel heal päeval tekkisid Sassi näole tätoveeringud. „Kõige esimesed tätoveeringud tegin talle mina,“ tunnistab Bret malbelt. „Ta hirmsasti tahtis, ütles, et see on kaitse.“
Sass oli märgid ette joonistanud ja Bret kandis need püüdlikult, kõige tavalisemat tušši ja nõela kasutades teadmamehe põsesarnadele ja otsaette. „Aga ma tegin hästi kahvatud … Kui Avo tuli, siis ütles Sassile, et pesku nägu ära, on kuidagi kriim.“
Sass omakorda tegi Bretilegi väikese tattoo – täpikese pöidla ja nimetissõrme vahele elupunkti kohale.
Hiljem, kui Elo juba Saaremaa vahet käis, andis Sass talle ühel päeval tinteka ja ütles: ”Joonista üle!.”
„Ly Lestberg oli meil siis ka just külas ja tegi meist pilte,” räägib Elo. ”See oli huvitav kokkusattumus, sest sisuliselt sellest samast päevast hakkas ka meie kooselu. See oli nagu sümboolne usalduseavaldus Sassi poolt. Aastaid hiljem, ükskord kui Tallinnas käisime ja Sass oma juuksed – patsi – valgeks valgendas, siis käisime ka päris tätoveerija juures. Saime tätoveerijaga jutu peale ja ostsime tätoveerimismasina,“ meenutab Elo. „Seejärel tegin talle ise mao ja kaarna põskede peale ja otsaette Ilma märgi (jooksev kolmjalg).“ Üksvahe nägi Sass ikka üpris jube välja: kuklpapatsi ja otsmikututikesega, aga muidu kiilaks aetud.
Ja muud loomad…
Lisaks inimestele oli Männisalus alati loomi.
Koerad – Sass armastas suuri koeri. Peale Sultani surma ta õpetas ta nad sõbralikeks kõikide inimestega, ta ütles, et koer peab lihtsalt juba oma suurusega avaldama mõju, mitte kurjusega. Jänesed, tuhkur, kitsed… Hiljem, koos Eloga koos tulid veel lambad ja hobused. Ja loomulikult kuulus perekonda ka mõni isepäine kiisu.
Männisallu tuli Sass kahe hiiglasuure emase dogiga, üks neist oli must ja teine mustvalge täpiline, nimks Ella ja Liisu. Viimane neist oli kurt, aga andis alati märku, kui oli külalisi oodata – nii kui keegi Triigi ristist Sassi poole keeras, siis ta haugatas.
Ajaks, kui Elo tuli, oli Sassil uus dogi – suur isane hall Helios ja emane hundikoer Marienblum ehk Mari ehk Marihen, Mann (saksa keeles Kirikakar).
”Kuna dogide elu meie kliimas pole just pikk, siis hundikoer Mari nägi peale halli Heliost veel koerade varjupaika suunamisest päästetud tiigerdogi Helios Hannibali ja jõudis enne surma üles kasvatada laste valitud musta kaukaasia lambakoera Tondu Tahmanäo,” räägib Elo. ”Meil oli iga aasta järjekord ukse taga, sest dogi ja hundikoera kutsikad olid väärt õuekoerad. Veel hiljem lisandus Tondule laste jaoks väike varjupaigakoer Pepe.”
Esimene Männisalu kass oli siiam ja sildi ”Ettevaatust, kuri koer!” asemel oli Sassil tee peal hoiatus: ”Ettevaatust, kuri kass!”
”See kass ründas koeri ja inimesi kahe jala peal joostes nagu karateguru,” teab Elo rääkida. ”Ükskord oli lugu, et politsei tuli politseikoeraga Männisallu külla. Sass jooksis vastu, öeldes, et viige palun ruttu koer ära, mul on kuri kass. Politsei ei hoolinud: ähh, mis see kass ikka teeb. Aga õnn oli, et koeral silmad alles jäid.”
Loomadega leidsid nii Elo kui Bret kergesti ühise keele.
„Kui Sassi hundikoer Marihen esimest korda pojad sai, siis ematunded jäid temas tärkamata,“ meenutab Bret. „Ta jättis vastsündinud kutsikad sinnapaika, ajas end püsti ja läks Sassile
järele, üks sündis veel tee peal. Mina olin nagu koeraema. Panin koera põrandale pikali, heitsin ise kõrvale ja vaatasin, et pojad ikka kõhu täis saaks.
Ükskord läksin talvisel ajal üle põllu kõrvalperre piima järele. Kutsikad mulle järele – üle heinamaa ja vagude. Ma küll ütlesin, et oodaku, aga ei jõudnud neid tagasi ajada. Jõudsime siis külavaheteele, mis oli hirmus libe. Mina olin pika linnamantliga, kutsikad võtsid hammastega mu mantliservast kinni ja libisesid järel. Kolm-neli tükki. Kui ma teise pere juurde hakkasin jõudma, siis ütlesin, et kaugemale ei tohi tulla, seal on ka koer, peate ootama jääma. Jäidki mind värava taha ootama. Sain oma piima kätte. Nemad võtsid aga jälle mantlisabast kinni ja nii me läksime.“
„Hiljem oli Marihen väga hea ema,“ kinnitab Elo. „Kui me naistega pudruriitust tegime, siis meil oli selline hanereas kõndimine, kus naised, kellel rohkem lapsi (just tütreid) kõnnivad ees ja noorikud (naised, kellel tütreid pole) ja tüdrukud saba lõpus. Marihen kõndis alati kõige ees. No tal oli selleks ju ka põhjust! Kui ta suri, siis matsime ta naiste pudruplatsi lõkke alla. Tondu käis teda veel mitu aega seal leinamas. Üldse kõik Männisalu koerad on maetud erinevate lõkkeplatside alla. See on meie auavaldus neile. Ja nii on nad alati meiega, kui koos lõkke ääres istume.”
Üksvahe elas Männisalus tuhkur Juss, kes oli Breti sõnul väga muhe loomake. „Ta sai mulle nii lähedaseks, tuli ja tõmbas keelega üle sääre,“ meenutab naine. „Sass tahtis, et Jussil oleks ka majas oma pesa, ning raius põrandasse augu. Teised ju ei lõhuks niimoodi oma põrandat…“
Kui Sassile toodi suurem laadung räime ja särge, sai ka Juss sellest osa – Sass andis talle nii palju, kui tuhkur ära tassida jaksas. „Me imestasime, kui palju ta jõuab – muudkui tuli ja läks, vedas need kalad endale sauna alla. Siis ei andnud kolm päeva näole – istus kuhja otsas ja sõi.“
Ühel talvel laskis Juss jalga ega tulnudki tagasi.
Aastakesed hiljem, kui Kõue sündis, toodi Sassile tuhkrukasvatusest uus tuhkur. See oli Elo sõnul aga nii äkiline tüüp, et tegi hammastega – need liiguvad neil nagu õmblusmasinal – Sassi nina sõelapõhjaks.
”Ma ei julgenud teda enam toas hoida, sest hakkasin lapse pärast kartma,” laiutab Elo käsi. ”Viisime lauta, mõnda aega ta elas seal, aga siis oli ühel päeval kadunud ja enam me teda ei näinud.”
Kitsed
Kui Sass sai 50, kingiti talle kitsed Miku ja Manni.
Kitse-mõte tuli Sassil endal. Tal oli magu läbi ning kuskilt oli ta lugenud, et kitsepiim pidi aitama.
Esialgu lüpsis Sass kitsi ise, aga kuna Breti näol oli lahke tööjõud olemas, siis õige varsti delegeeris kitseomanik selle kohustuse temale. „Algul läks poolteist tundi,“ meenutab Bret oma ahastust. „Hiljem, kui asi selge, võttis see ainult viis-kümme minutit.“
Elo end ekspluateerida ei lasknud ja pärast Breti äraminekut lüpsis Sass oma kitsi jälle ise. Lüpsmiseameti õppis aga Elo sellegipoolest ära. Kõik Sassi ja Elo lapsed on kitsepiima peal üles kasvanud.
”Väga hea piim,” kiidab Elo, ”sellest sai kohupiima ja juustu tehtud. Laste rinnapiimast võõrutamine ei olnud ka üldse keeruline.”
Kitsedest, kelle hulk aja jooksul kõvasti täienes, said Männisalu-pere liikmed. Tõsi küll – sikkudel oli sügisel oma mihklipäev, nendest sai praad. „Igal sügisel võtsime sikupoisse vähemaks. Üle talve hoidsime viis-kuus looma,“ märgib Elo. „Tapetud kitsede liha tükeldasime, pakkisime ja panime sügavkülma. Nahad läksid soola ja parkimisse.“
Üksvahe disainisid Sass ja Elo kitsenahkadest seelikuid. „Sass armastas seelikuid, sest siis saab vabalt olla ja miski ei higista,“ selgitab naine. „Aga siis me avastasime, et Eesti on nii niiske, et meie kitsenahast seelikud ei hoia vormi.“
Kitsedel oli veel üks ülitähtis funktsioon – käia Sassiga jalutamas. Ehk karjas. Suvel kaks korda päevas, talvel korra. Bret meenutab, et Sass oli karjaminekuga väga täpne. „Kui nägid, et Sass kitsedega läheb, siis võisid oma kella kontrollida,“ muigab ta.
