KATKEND RAAMATUST: Ilmar Taska eluloost leiab mahlast seksi!

Eelmisel nädalal ilmus poelettidele Ilmar Taska värvikas elulugu "Parem kui elu". Raamatu esimene osa viib meid Taska eluperioodi, kus ta töötab tootmisjuhina Hollywoodis ja alustab oma filmiprodutsendi karjääri. Autor räägib filmimaailma telgitagustest ja oma heitlikust eraelust. Raamatust ei puudu ka mahlased seksistseenid. Filmimees kirjeldab oma armuelu väga detailselt ja Publik toob lugejateni sel nädalal mõned katkendid Taska raamatust.

Olen jälle lennujaamas. Ootesaalid on koduseks saanud. Neis on mingi kindlus ja järjepidevus. Check in, piipitavad turvaväravad, passikontroll ja tax free poed on muutunud harjumuseks. Lendamisajastu rituaal.

Mobiiltelefon heliseb. Reisimiseks on mul kümne taskuga jakk ja ka püksid on suurte taskutega, et sinna mahuksid piletid, võtmed, raha, pass ja muu reisimiseks vajalik. Ma ei suuda leida taskut, kuhu olen toppinud telefoni. Helin kajab lennujaama avaras koridoris. Ka möödaruttavad inimesed katsuvad oma taskuid. Helin jätkub. Koban taskuid rinnal ja pükste külgedel ning leian telefoni jaki küljetaskust. See ei helise enam. Vaatan ekraani: 1 missed call. Number: unknown. Ongi parem.
Panen telefoni paremasse välistaskusse. Siis heliseb seeuuesti. Vastan.

Valjuhäälditest kostab teade: palume oma isiklikku vara mitte järelevalveta jätta!
See summutab telefoni.
„Sa oled lennujaamas? Kas oled teel?” kostab Nicole’i hääl.
„Jah, nagu kokku leppisime.” Kaalun, kas lisada „kallim” või mitte.
„Ma olen nii väsinud. Mees ja poeg imevad minust kõik elumahlad. Nad on kui kaanid... Kui poleks sind, ei tõuseks ma enam üldse voodist.”
„Minu arvates võid sa sinna jäädagi. Sa näed voodis kaunis välja.”
Nicole ohkab: „Sul pole vaja mind, vaid kaitseinglit. Lendamine on ohtlik. Kui maakera kaitsvast ringist välja lennata, on õhus palju kiirgust. Telli stjuardessilt šampanja asemel punast veini, see aitab radioaktiivsuse vastu.”
„Ära muretse, kallis.”

Kuulan teise maailma hääli. Vana maailma omi. Köögis mängib prantsuskeelne raadio. Vannitoas kääksatab veetorustik. Läbi poolavatud akna kostab tänavalt monotoonset autode mürinat. Nende lakkamatut voolu Saint Germaini bulvaril. Tuututuste sekka tungib äkitselt vaevu kuuldav linnulaul. Kas vihm on lakanud ja linnud laulavad jälle? Olin unustanud, kui vihmane ja külm võib olla kevad Euroopas. Kõrgel pea kohal laes kuulen kellegi kontsade klõbinat. Kui ilusad on karniisidega kõrged laed ja kui halb on nende heliisolatsioon. Keegi tundmatu kõnnib mu pea kohal edasi-tagasi. Võib-olla selleks, et külmas korteris sooja saada? Radiaatorid on lõpetanud tegevuse kalendri järgi, hoolimata ilmast. Ma köhatan. Igatsen taga kergesti reguleeritavat küttenuppu Los Angelese magamistoa seinal. Kuidas ma olen seda kuuma või külma õhku puhuvat küttesüsteemi vihanud ja kuidas ma seda praegu taga igatsen! Ja seal ei klõbista keegi kontsi mu pea kohal. Meenub hiirtega tehtud eksperiment. Need hiired, kes elasid mitmekordsetes puurides üksteise all, kannatasid varsti neuroosi all ja surid varem kui ühekordsetes puurides elavad hiired. Vaesed hiired! Alati peavad just nemad meile midagi õpetama. Nemad, katsejänesed, koerad ja ahvid. Harjumatus keskkonnas tunnen minagi end katsealusena. Olen lõdisenud pikki tunde Nicole’i avaras kütmata korteris. Öösel teineteise embuses ei olnud külmatunnet märgata. Meie kirg teineteise vastu ei ole aastatega intensiivsust ega temperatuuri minetanud.

Eile õhtul restoranist naastes olid meie pea ja keha kolmekäigulisest õhtusöögist ja pudelist Côtes du Rhône’ist nii soojad, et kui hakkasin šampanjapudelit avama, sikutas Nicole mul juba seljatagant pükse jalast. Olin jõudnud pudeli traadist kaitsekorgi maha võtta ega teadnud nüüd, kas panna pudel käest või mitte – siis võib kork survega välja lennata ja maanduda Nicole’i kristall-lühtris või antiiksetes tuhmunud peeglites.

Jätkasin tegevust pudeliga ja lasin Nicole’il tegeleda mu pükstega. Parasjagu kui kork väikese pahvakuga pudelikaelast välja lendas, oli tal õnnestunud mu püksid koos aluspükstega poolde reide tirida. Võtsin otse pudelist sõõmu Taittingeri, teades, et klaasidesse see niipea veel ei jõua. Mulle meeldis, kui ilus pariisitar tõmbas mul pükse jalast. Šampanjat võib juua iga päev. Panin pudeli käest. Oli meeldiv, kui naisterahval oli kirega kiire, kui õrnem sugupool ei olnud äraootav. Me viskusime teineteise kaissu, ma maandusin tema värskelt niisutatud roosipunga, tundes selle märgade lehtede haaret.

Nüüd ei pidanud me enam kiirustama, nüüd võisime teineteist suurte sõõmude kaupa juua, aeglaselt endasse imeda. Ka hiljem läbi une pugesin ma instinktiivselt aina sügavamale Nicole’i kaissu, julgemata jalga ega kätt teki alt välja jätta, sest muidu võinuks see jäätuda.
Varahommikul oli Nicole mu kõrvalt kadunud ja külm rõskus hakkas tasapisi kontidesse tungima.