Ene Ergma
29. veebruar 1944, Rakvere
Astrofüüsik ja poliitik

Põikame korraks 1950ndate aastate lõpu Viljandi turule. Käib turupäev, inimesed jalutavad lettide vahel, vaatavad, mida saada on, ja hangivad söögikraami. Ka keskkoolitüdruk Ene käib lettide vahel ringi. Järsku jääb ta kahe naise vestlust kuulama. „Plasmafüüsika,“ kostab jutu sees salapärane sõna. See sõna paneb lambikese Ene peas põlema ja enam meelest ei lähe. Sellest päevast alates hakkab ta kooli füüsikatunde tõsiselt võtma.

Siiani oli Ene saanud kõiki hindeid: viisi, nelju, kolmesid ja kahtesid. Koolis oli olnud palju põnevat peale õppimise. Enel toimus alati midagi, temaga juhtusid igasugused asjad. Ja tuli ette ka seda, et õpetaja ajas tema süüks pahandused, mida oli teinud keegi teine. Nii paigutati Ene klassis korduvalt uude kohta istuma, et ta teisi ei segaks. Aga esimeses pingis hakkas ta jälle teistele ette ütlema ja sealt tuli tagasi tagumisse pinki kolida. Õnneks oli õpetajate hulgas neid, kes Enet väga toetasid. Küllap nad juba märkasid, et sel tüdrukul jätkub häid mõtteid, julgust ja jõudu oma unistusi ellu viia.
Marakratt-Ene tegutses vahel ka kodus. Kaks korda sai ta koguni ema käest karmimalt karistada.

Esimene kord oli siis, kui 10-aastase Ene pere oli kolinud Rakverest Viljandisse ja tüdruk oli kaasa võtnud ka kuuli, mille isa oli sõjast kaasa toonud. Pahandus sündis kord enne jõule, kui Ene võttis kuuli välja, raputas seda ja kuulis, kuidas miski selles krõbises. Uudishimulik tüdruk küünitas haamri järele ja virutas sellega vastu kuuli. Käis kõva pauk ja tuli lõi välja, Ene sai püssirohuga vastu põske ja kätt. Põrandavaip kärssas ja vedas, et lähedal oleva vennaga midagi ei juhtunud. Ema sai muidugi hirmus pahaseks, aga isa võttis süü enda peale – ise ta ju oli toonud kuuli koju. Teine kord muutus ema hirmus pahaseks siis, kui ta Ene pärast lastevanemate koosolekul noomida sai. Nimelt olid kuuendas klassis läinud väga moodi näpukummid. Ene oli ka üks tüdrukutest, kes näpukumme meisterdas ja neid tunni ajal hoogsalt loopis.

Oma energiat sai väga hästi rakendada õues ning Viljandi lossimäed olid kui loodud suusatamiseks, kelgutamiseks ja jooksmiseks. Ene lemmikalaks sai aga tennis. Juba viieaastaselt Rakveres elades vaatas ta tennisemängu ja mõtles, et tahab ka. Siis oli meestereket aga veel nii raske, et tüdruk ei jõudnud seda käes hoida. Kuid Viljandis hakkas Ene tennisetrennis käima ja jõudis väga kõrgele tasemele. Kui ta juba Moskva Ülikoolis õppis ja samal ajal tennist mängis, tuli tal koguni valida: kas hakata tegelema õppimise või spordiga? Kaht asja ei saanud korralikult teha ja Ene valis spordivõistlustele mineku asemel eksamid ja teadustöö. Tennis jäi hobiks.

Plasmafüüsika võlujõud kandis Ene läbi keskkooli ja sealt edasi läks neiu õppima Tartu ja hiljem Moskva Ülikooli. Moskvas asus ta õppima astrofüüsikat – ta uuris tähtede evolutsiooni ja siseehitust. Just sel ajal toimus maailmas läbimurre kosmosesse, sinna läksid esimesed inimesed ja kogu kosmoseteema oli väga põnev. Kui keskkooli lõpus arvasid mõned õpetajad, et see tüdruk elus kaugele ei jõua, siis Moskva Ülikooli lõpetas Ene cum laude ehk tema lõputunnistusel olid kõik kõige paremad hinded. Ene jäi aastateks sellesse suurde linna teadustööd tegema. Ta uuris koos teiste teadlastega kosmost, tähti ja tegi ülikoolis ära füüsika-matemaatikadoktori kraadi.

Ühel hetkel kutsuti Ene tagasi Eestisse ja ta tuligi õpetama Tartu Ülikooli. Hiljem hakkas Ene tegelema poliitikaga. Temast sai Riigikogu esimees. Kui varem oli ta olnud üks väheseid naisi, kes koos meesteadlastega kosmost uuris, siis nüüd oli ta üleüldse esimene naissoost Riigikogu esimees. Ene valiti sellele ametikohale ka teist korda ja ta on olnud ka Eesti Vabariigi presidendikandidaat.

Ene ise arvab, et on looduse poolt kaks asja kaasa saanud: lahtise pea ja eesti jonni. Jonni all peab ta silmas seda, et ei anna hõlpsasti alla, kui on endale mingi sihi seadnud. Lisaks on ta kindel, inimene peab olema alati valmis oma seisukohtade eest seisma.