KATKEND RAAMATUST: Stig Rästa meenutab teda raputanud haiglalugu: oli ime, et üldse veel elus olin

Hiljuti 800 kilomeetrisel palverännakul käinud ja seal oma loo kirja pannud muusik Stig Rästa on saanud oma mõtted kaante vahele ja on valmis seda huvilistele isiklikult tuvustama. Äsja müügile jõudnud raamat "Minu Kennedy" on Stigi aus sissevaade temasse endasse, milles ta mõtiskleb oma tegude, kogemuste ja raskuste üle. Publik avaldab asjaosaliste loal esimese peatüki Stigi raamatust.

Raamat "Minu Kennedy" on saadaval Apollo raamatupoodides. Teisipäeval, 1. detsembri õhtul kell 18:00 tutvustab Stig Rästa Solaris Keskuse Apollos oma intrigeerivat kirjateost ja jagab soovijatele ka autogramme.

1.

Umbes kümme aastat tagasi ärkasin ühel hommikul üles, enesetunne ilgelt halb. Juba kuu aega oli mu tervisega midagi korrast ära olnud ja kehakaalust olin kaotanud selle ajaga umbes kümme kilo. Lisaks tundsin nõrkust, peapööritust ja kõht oli pidevalt lahti. Olin käinud Lasnamäel perearsti juures kaalulanguse ja halva enesetunde üle kurtmas, aga ei leitud, et mul midagi viga oleks, ja öeldi lihtsalt, et söö rohkem. Okei, sõingi, aga ega see midagi ei aidanud. Tol hommikul oli eriti jube olla. Taarusin kuidagi vannituppa hambaid pesema, aga käed ei tahtnud kuidagi mu käsklustele alluda ja tundus, nagu liigutaksin hambaharja suus vasaku käega. Sain aru, et midagi on tõsiselt viltu, panin autole hääled sisse ja sõitsin Mustamäele EMOsse. Sõit oli parajalt uimane ja pilt kergelt venitatud, nagu oleksin purjus. Kui erakorralise meditsiini osakonda sisse astusin, ei olnud järjekord õnneks kuigi pikk. Selgitasin teenindajale, et ma ei tunne ennast üldse hästi. Ta küsis kohe, mida ma võtnud või süstinud olen. Kui arstid mind lõpuks uurima hakkasid, selgus et mu vererõhk oli 80/40. Normaalne on 130/85, nii et olin lausa kooma ääre peal. Mulle pandi pikema jututa tilguti külge: lükati nõel veeni ja keerati kraan lahti. Päris huvitav tunne oli: vasak käsi läks üleni jahedaks ja tundsin, kuidas mulle käe kaudu midagi sisse voolab. Elueliksiir segunes veenis verega ning umbes viie minuti pärast oli enesetunne juba suhteliselt normaalne.

Vist ei sure veel, mõtlesin endamisi. Samuti vaatasin huviga ringi ja mõtlesin, et nüüd siis on aeg seal maal, et olen ka sellesse inimeste poolt väga kardetud kohta sattunud. Kardetud sellesmõttes, et keegi ei soovi ju ometi erakorralise meditsiini osakonda sattuda. Mina olin nüüd siin. Huvitav, mitu korda ma veel siia elu jooksul sattun. Huvitav, kui paljudele on need seinad ja valgustid jäänud viimasteks, mida nad oma elus nägid? Kõrvalvoodis kardina taga oigas vanem vene mees selliselt, et mul hakkas hirm. Arstid jooksid muudkui ringi ja ma mõtlesin, et sellesse kohta sattumine üldiselt head ei tõota. Mõne aja möödudes võeti mul veenist vist oma liitri jagu verd, mis saadeti kuskile analüüsi. Istusin ja ootasin, kuni mõne tunni pärast selgus, et muidu on kõik okei, aga kaaliumitase on millegipärast erakordselt madal. Hakati asja uurima. Mulle meeldiks arvata, et kõik oli nagu mõnes arstiseriaalis
nagu “Dr House” või “Grey anatoomia”, kus ilusad arstid muudkui arutavad kirglikult ja tuhnivad raamatutes ja panevad mulle algul vale diagnoosi, kuni lõpuks jõuavad mingi lolli juhuse tõttu õige lahenduseni. Mine tea, kuidas see tegelikult käis, aga igatahes sain mõne aja pärast Mustamäe
haigla endokrinoloog Pille Rudenko käest diagnoosi: Addisoni tõbi. Haigus, mille tõttu neerupealised lakkavad tootmast normaalseks toimimiseks vajalikku hormooni. Natuke veel ja oleksin langenud koomasse, kust oleks olnud juba väga raske välja tulla. See haruldane tõbi külastab vaid mõnda inimest mitmesajast tuhandest ja minu teada on see lisaks mulle kallal veel ainult paaril eestlasel. Miskipärast jäin ma kogu selle jama juures rahulikuks ja ei tundnud kordagi, nagu oleksin surma äärel ära käinud. Tundsin lihtsalt, et midagi nagu ei toimiks, ja ega ei toiminudki. Ma ei kujuta ette, kas inimene tunnetab oma surma ette või ei. Midagi peaks ju kasvõi sekundeid varem olema, mingi tunne, et enam tagasiteed pole. Olen väga palju mõtisklenud, mis asi see surm on ja kas peale seda ongi täielik tühjus ja olematus. Lihtsalt klõps ja sinu tuli on kustus. Tahaks väga uskuda, et siis hõljud kuskile kõrgemale dimensiooni ja kohtud kõige heaga või tunned ennast ülimalt vabana, osana suurest armastusest ja universumist. Või on kõik lihtsalt mingi kosmoses ringi hõljuv energia või äkki sa siis alles sünnid? Kõige rohkem kardan seda, et siis pole enam lihtsalt mitte midagi, ei mõistust, tunnet ega ka energiat. Kuid kogu selle aja vältel ei kartnud ma siiski kordagi, et minu aeg oleks käes. EMOst viidi mind neljandale korrusele sisehaiguste kliinikusse palatisse number kuus, mis oli täitsa korralik tuba. Jagasin seda ühe Pärnu mehega, kellel oli stoomikott küljes. Tal oli vist seedimisega midagi korrast ära, sest seda käidi mitu korda päevas vahetamas. Normaalne vend oli. Mulle jäeti kanüül sisse ja juba samal päeval hakati mulle selle kaudu mingeid vedelikke sisse pumpama. Regulaarselt ja pidevalt, hommikul ja õhtul. Iga korraga tundsin, kuidas elule tuli vurtsu juurde ja süda hakkas järjest tugevamalt pumpama. Ööd olid aga keerulised, sest raske oli magama jääda, kui tundsin, kuidas süda kurgus peksis. Kuigi elujõudu tuli rohkelt juurde, ei leidnud ma sellele mingisugust rakendust. Oleks tahtnud trenni teha või puid lõhkuda, aga ei, ma pidin vaikselt oma koiku peal jalgu kiigutama. Olin siiani juba mitu kuud normaalsest madalama pulsiga pidanud hakkama saama ja ausalt öeldes ka natuke sellega ära harjunud. Pidin kord kella kolme paiku isegi õe üles ajama: krigistasin tilgutiga koridori otsa ja nõudsin rahustit, et und saada. Ka soolalahust pumbati mulle ikka liitrite kaupa sisse ja mina käisin seda omakorda liitrite kaupa peldikus välja laskmas. Igatahes olin õnnelik, et elu sees. Mäletan veel, et pidin paari päeva pärast sõitma toonase Slobodan Riveriga Leetu kontserdile, kuid minu osalemine oli nüüd minu tervisliku seisundi tõttu paraja kahtluse all.

Kolmandal päeval tuli mu juurde doktor ja selgitas olukorda. Sain teada, et neerupealiste toodetavat hormooni on vaja selleks, et elus püsida. See tagab kõikide elundite normaalse toimimise. Väidetavalt olin juba kaks aastat ilma selleta elanud ja seega oli ime, et ma üldse veel elus olin. Kuidas või millest haigus alguse sai, ei tea keegi. See asi lihtsalt juhtub. Mõtlesin oma eelnevale elule, sest ega ma kuigi tervislikke eluviise polnud harrastanud ja süüdistasin varem tehtud lollusi. Arstil oli kaasas purk eri värvi tablettidega: kollased, roosad, sinised. Selgus, et kogu seda värvilisust pidin ma sellest hetkest endale sisse hakkama kühveldama. Juba kolm päeva pärast ettemääratud ravi tutvustamist kirjutati mind haiglast välja. Sellele järgnesid arsti vastuvõtud ja vereanalüüsid, mille järgi arvutati välja vajalikud ravimikogused. Kui oli selge, palju mida tuleb võtta, küsisin doktorilt, et kaua ma tablette võtma pean. Arvasin, et küllap mõne nädala ja siis saab kõik korda. Tänaseks olen neid söönud kümme aastat. Kokku kindlasti ämbrijagu. Hiljem uurisin veel, et kas kuskil välismaal on ehk mõni meetod, millega tehakse neerupealised korda, nii et enam tablette võtma ei pea. Ei, selgus, et terveks sellest ei saa ja tabletid ongi ainuke variant. Aja jooksul on värvid ja kogused natuke muutunud, aga põhimõte on sama. Igal aastal käin korra või kaks analüüse andmas, et olla nende mõjus kindel. Olen sellest vähestele rääkinud, aga mul on topsike eri ravimitega alati kaasas.

Olen päris palju mõelnud, et kust või mispärast ma sellise tõve sain, ja usun nüüd, et see sai alguse ühest nädalast Egiptuses, paar aastat enne päeva, kui EMOsse sõitsin. Sinna sattusin Rock Hoteli transamehena. Mu ema vend Ülari Kirsipuu mängis bändis saksofoni ja akustilist kitarri. Rock Hotelil on olnud üsna muljetavaldav arv ja seltskond transamehi. Näiteks tegi mu onu Ülari alguses sellesse bändi lisaks pilli mängimisele ka transamehe tööd. Samuti on Rasmus Kagge pidanud Rock Hoteli pille tassima. Tuntud nimedest võib välja tuua veel Hendrik Toompere. Transamees on see asendamatu tüüp, kes tassib kogu bändi tehnikat ja pille ning seadistab enne kontserti kõik vajaliku, et esinejad tunneksid ennast hästi ja saaksid muretult kontserti anda. Kõigepealt hakkas seda tööd tegema mu vanem vend Silver. Mingil hetkel, kui vanemaks sain, hakkas vend mind appi kutsuma, sest ta ise hakkas juba muude ülesannetega tegelema ja teda huvitas väga ka helirežissööri töö.

Mäletan siiani oma esimest transat. Ma olin umbes kuueteistkümne aastane. Talvisel ajal oli tollases Tombi kultuuripalees, praeguses Salme kultuurikeskuses mingi tantsulka. Kuna tegu oli piduliku üritusega, panin end viisakalt riidesse: ülikonna selga ja kingad jalga. Olin ikka täitsa ähmi täis, aga ka väga põnevil, et sain sellist uut asja proovida. Pärast kontserti panime asjad kokku ja hakkasime neid kärusse tassima. Margus Kappelil oli toona transameeste kõige vihatum pill. Suur ja raske kobakas süntesaator, mis käis kasti, millel oli ülimalt ebamugav sang. Tahtsin ennast heas valguses näidata ja võtsin selle tassimise enda peale. Paarikümnekilone pill pidi mulle äärepealt songa tekitama, aga kuidagi ma sellega uksest välja sain. Salme kultuurikeskuse trepp oli pikk ja äratallatud astmetega ja talvise ilmaga sai sellest põhimõtteliselt jäine kaldtee. Kui ma oma kena piduliku kingaga trepile astusin, prantsatas Kappeli klahvpill mul käest ja mina lendasin suure kaarega otse selle peale. Nagu kelguga libisesin selle kuramuse sündiga trepist alla, otse tolleaegse mänedžeri Heigo Mirka ette. Vana ilme ei olnud just meeldiv, aga ma ei saanud temalt sõnagi möliseda ega vastu pead. Tõstsime selle vastiku kirstu kahekesi kärusse. Mõtlesin paanikas, et kui palju raha ma nüüd selle eest maksma pean või mitu aastat tasuta tööd tegema, aga selgus, et seda pilli ei murra miski ja kõik töötas korralikult edasi. Mind kutsuti isegi järgmisele transale tagasi. Pärast seda esimest korda oli mul keskkooli päevikus lisaks tunnikontrollidele kirjas ka see, et ma pean õhtul kas Amigos või Sossi klubis või mingis muus ööklubis olema. Ei saa salata, et kool sai seetõttu päris kõvasti kannatada. Aastal 2003 olime Hoteliga Egiptuses ning järsku oli kõlareid ja muid kaste, mida olin varem tõstnud vaevata, millegipärast eriti raske liigutada. Kätes ei olnud jõudu ja hingeldasin nagu astmahaige. Kas tõesti võis mu haigus sealt alguse saada? Külastasime toona ka kuulsaid püramiide ja tänu eesti giidide osavusele õnnestus mul ka suurimas sees käia. On ju teada, et nendel ehitistel on väga müstiline ajalugu ja kas need üldse ongi inimeste ehitatud või äkki mõne kosmilise olendi poolt kokku pandud? Äkki on nendes mingi energia, mis mulle tol hetkel halvasti mõjus? Ega ma väga nendesse asjadesse ei usu, aga mine tea. Olen endamisi mõelnud, et lähen sinna millalgi tagasi ja proovin uuesti püramiidi sisse jõuda, äkki juhtub midagi müstilist ja va neerupealised hakkavad jälle tööle. Või äkki sõin ma seal lihtsalt midagi võõrast? Kes teab. Usun, et midagi ei juhtu ilma asjata ja kõik on omavahel seotud. Osaliselt olengi selle tõve ja võib-olla ka Egiptuse-reisi tõttu nüüd siin Hispaanias palverännakul. Aga üks suur põhjus on veel.

Mäletan, kui ema käskis mul kooli ajal paar korda aastas kirjutuslaua sahtleid korda teha. See oli üks vastikumaid ülesandeid üldse. Sassis sahtlid on alati minu teema olnud, aga mingil hetkel ei läinud sahtlid enam korralikult kinni. Emal sai sellest segadusest kõrini ja jälle oli käes nõme sahtlikoristuspäev, mis möödus mul alati turtsudes ja vingudes. Pika korrastamise ja sorteerimise järel said kõik pliiatsid ritta, pinal korda, raamatud näoga ülespoole ning siis oli tegelikult
päris hea tunne. Prügi viskasin minema ja igasugused sirklid ja muud huvitavad asjad, nagu näiteks torukraan, mis oli tegelikult nukkide eest ja enesekaitsevahendiks, said kõik ilusasti oma kohale pandud. Läks mööda vast mõni nädal ja juba hakkas torm hoogu koguma. Pliiatsid segamini, nätsupaberid laiali ja igasugu nodi tekkis muudkui juurde. Mõni töövihik oli end niimoodi sahtli taha paigutanud, et sahtli kinnilöömiseks läks juba rohkem jõudu vaja. Ja peagi tekkiski uue koristuskuuri vajadus. Olen aru saanud, et mu pea on nende kooliaegsete sahtlite sarnane. Alguses ilus ja korras, kõik oli õiges kohas ja kergesti leitav, aga sinna kogunes igasugust pahna, kuni kõik läks täielikult sassi. Mõtted jäid kuskile vahele kinni ja ebavajaliku kraami tulv uputas kõik üle. Ei suutnud enam seda peas olevat sahtlit kinni lüüa. Oli vaja aina enam jõudu ja ka muid abivahendeid: alkoholi, uimasteid, antidepressante… Aga segadus muudkui kasvas.

Hetkel olen Püreneede jalamil, Prantsuse linnas Paus, valmis asuma palverännakule. Ei, mitte just usu eesmärgil, vaid pigem selleks, et neid sahtleid peas korda teha: visata vana rämps ära ja panna oluline korralikult oma kohale tagasi. Olen seda suurpuhastust juba mitu aastat edasi lükanud, aga nüüd olen lõpuks siin. Eks hirm on ka, et minna ja kõndida üksinda üle kaheksasaja kilomeetri. Mina, kes ma olen siiani igasuguseid ebamugavusi pigem vältida üritanud. Olen olnud suhteliselt tagasihoidlik. Või vähemalt pidanud ennast tagasihoidlikuks, sest võõraste inimestega suhtlema ma väga ei kipu. Kõlab võib-olla veidralt, aga eks see laval olemine on ka tegelikult suur pingutus. Eriti solistina. Kitarri ma võin vaikselt bändi taga plännida küll ja küll, aga suhtlemine nõuab pingutust. Öeldakse, et tagasihoidlikkus on voorus, aga olen kuulnud ka ühte tarka meest ütlemas, et tagasihoidlikkus on arengu surm. Ma kaldun uskuma seda viimast. Eriti just vanemaks saades. Kui sa tahad olla artistina tugev ja edukas, siis enese eksponeerimine, mitte perverssel viisil muidugi, on edukuse tagamiseks hädavajalik. Mina keskmise eestlasena olen ikka liiga tagasihoidlik ja kõik edasiminekud tulevad mul raskelt. Kui mu enesehinnang oleks laes, siis ilmselt pressiksin end igale poole. Aga eestlasel on ju kombeks olla vaikne ja moka otsast öelda midagi, ja sedagi ainult siis, kui on tõesti vaja või kui väga palutakse. Sõitsin rongis ja lugesin ühel hetkel prantsuskeelset fraasi “Cecile je t’aime a mort” – Cecile, ma armastan sind surmani või midagi sellist. Prantslasele vägagi omane lause, sest keskmine prantsuse mees on selline keevaline ja dramaatiline. Eestlane oleks ilmselt kirjutanud ainult “Tiina” või “Kersti”. Äärmisel juhul “ma armastan” ka sinna juurde, aga hästi väikselt. Noh, et häbi ei oleks või nii.