Katkend Urmas Alenderi elulooraamatust: mees pidas voodipartnerite üle arvestust
“Vahel märkmikke sirvides tekib veidi ahistav tunne – issand kui palju neid on olnud. Ausalt öeldes on lõviosa minu loomingust armastuslaulud. See on nagu mingi kummaline müür, millest ei saa üle ega ümber, mida mööda peab ikka ja jälle tuulena rändama. Võib-olla olen ma ka sellepärast nii suur naistelemmik, et ma neist nii palju laulan. Aga armastus on minu jaoks üks tähtsamaid märksõnu,” lausub Alender. “Kui mu esimene armastus, kellele ma olin totaalselt truu, mind maha jättis, siis muutsin kardinaalselt oma põhimõtteid. Uus tüdruk sai kaasa võetud praktiliselt igalt kontserdilt.”
See salapärane naine on kooliõde Helle Vesi, kellest Urmas oma intervjuus Peeter Volkonskile räägib, jättes nime nimetamata. Ka Raul Sepper jätab selle nime ütlemata, kuid vaikselt imbub nimi siiski pinnale.
Valdo Randpere: “Urmas Alenderi esimene suur armastus oli kooliõde Helle Vesi Tallinna 16. keskkoolist. Ta karjus talle järele “Ma armastan sind”, aga tüdruku sõbrad tegid Urmasele Raekoja platsil füüsilise hoiatuse. Urmas üritas Hellet ära rebida või talle taksosse järele minna, aga ta sai Helle sõprade käest kolaka. Mingi asi seal oli. Ma ei olnud ise juures. Tean seda Urmase jutu järgi. See oli kuskil pärast keskkooli lõppu.”
Urmas lõpetab Tallinna 16. keskkooli 1972. aasta suvel. “Hellekas kummitas teda kogu aeg. Tagantjärele targad hakkavad siit alates tõmbama vee sidet Alenderi saatuses. Helle Vesi oli saatuslik naine ta elus. Ta kandis Helle käest saadud sõrmust 1979. aastani.
Urmas oli kirglik mees. Temal ei olnud armumisi ainult üks, pigem oli tal üks armumine päevas. Ta võttis väga tuliselt ette. Ja oi jumal, kui ta jälle kellessegi ära armus, siis pani Urmas oma kummipuu autosse ja kolis järgmise tüdruku juurde. Siis oli vaja kohe ka eelmine tüdruk maha jätta ja vana suhe ära lammutada. Teda iseloomustas selline absolutism, aga ka uuest tüdines ta kiiresti ära,” teab Randpere.
“Helle Vesi oli minu väga hea sõbranna, kooliõde,” jutustab Urmase õde Siivi. “Urmas oli minust kaks aastat vanem ja Helle aasta vanem. Helle meeldis Urmasele väga ja etendused jätkusid. Vahel viskas Urmas end pikali maha ja hakkas krampe teesklema. Ta tahtis tähelepanu ja mängis, et tal on suhtekolmnurgast närvid nii läbi, et tekivad krambid. Ise ta naeris pärast selle üle. Ta mängis ikka nii pikalt, et tüdrukud läksid paanikasse. See ei olnud ainus lollus, mida ta tüdrukute pärast tegi. Meie käisime vahel Pirita kloostri varemetes. Urmasel oli vaja Hellele oma hulljulgust demonstreerida ja selleks ronis ta kloostri müüridel. Meie hoidsime all hinge kinni.
Helle Vesi oli hästi tore tüdruk. Vahepeal nende suhe jahtus ja Urmasel olid teised, aga siis said nad uuesti kokku. See algas kuskil siis, kui Urmas oli kaheksandas klassis ja Helle seitsmendas. Hellel oli vanem õde. Ka temaga sai Urmas väga hästi läbi ja kurtis oma hingevalusid. Helle ei õppinud edasi ja sattus veidi allkäiguspiraali, aga ta sai sellest üle. Ma olen teda korra ühel Urmase mälestuskontserdil näinud. Kui Helle Vesi ta maha jättis ja teisega läks, siis Urmas elas seda rängalt üle. Poole tunni pärast leidis ta muidugi jälle uue. Meie koolis oli tal väga palju tüdrukuid.”
