Kuigi Katrin Karismal on 3 last (47-aastane Ivo Krumm, 43-aastane Mari Krumm ja 27-aastane Piret Krumm) ja 6 lapselast, kellega peetakse igal pühapäeval perekondlikke lõunasööke, tunneb ta ometi, et peab end palju taltsutama, et mitte liialt kurvastada, et lapsed “pesast välja on lennanud”. “Kui päris kristalselt aus olla, siis see ei ole lihtne, kui oled lapsed üles kasvatanud ja nad hakkavad riburadapidi kodunt ära minema,” rääkis Katrin. “Tekib tunne, et järjest kistakse sinu käest midagi ära ja sa tahad meeleheitlikult neid kinni hoida. Aga seda ei tohi teha, neil on oma elu ja nad peavad ise hakkama saada, ma taltsutan ennast iga päev, et mitte helistada ja küsida, et mida sa teed ja kuidas läheb,” sõnas ta.

Kuigi tütar Pireti haridus- ja töökäik on olnud heitlik ja kohati lünklik, suhtub ema oma lapse valikutesse mõistvalt ja piiritu usuga. “Kunagi ei tea, mis inimesest võib tulla — mina aimasin, et temast võib saada näitleja alles siis, kui ta oli lavakunstikateedris (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool toim.) ja mängis Tšehhovi “Kajakat“ — see on siiani tema parim töö. Eneseleidmine pole kerge ja peab palju asju enne läbi proovima, aga ma tean, et ta on tugev tüdruk ja saab hakkama!” kinnitas Katrin veendunult ning lisas, et tema suureks unistuseks on hoopis see, et Piret õpiks laulmist. “Talle on väga palju antud, ma ei tea, kust see tulnud on. Ma tahaks, et see realiseeruks, sest seal on, mida võtta. Mina ei ole ennast iialgi lauljaks pidanud ja mul on ainult üks mõte — ma oleksin pidanud palju rohkem tegema, veel rohkem hullusi tegema, ma oleks tahtud kaugemale jõuda, aga reaalne elu pressis peale — 3 last, 2 teatrit, kõik need kontserdid…,” ohkas ta. “Ma alati teen ja tahan rohkem kui saan.”

20 aastat Pipi Pikksukka mänginud Karisma arvab siiani, et tegi õigesti, et võttis vastu rolli, mida ükski teine näitleja toona ei tahtnud, kuna lasteetendusi peeti madalaks. Praegu ta aga teatrisse tagasi ei ihka. “Kui tuleb roll, siis tuleb vastu võtta, mängida nagu Judi Dench, mängida nagu viimast rolli. Kui mulle öeldi, et mind ei vajata, siis tekkis minu ellu auk — ma ei saanud minna teatrisse, ma ei saanud ühtegi etendust vaadata. Nüüd ma naudin ja ei tunne teatrist puudust, aga kui rolle pakutakse, siis ikka võtan,” nentis ta ja paljastas, et teenib praegu elatist audioraamatute lugemisega vaegnägijaile.