Näitlejanna Katrin Karisma ütleb, et vanusest hoolimata jagub talle küllaga meeste tähelepanu, kuid romantikat on tema elus vähevõitu.
Katrin Karisma (64) tunneb, et tema elus on hetkel kõik õiges paigas. Lapsed on pesast välja lennanud, suurt armastust on kogetud rohkem kui korra ja aktiivsele karjäärile on punkt pandud. Lõpuks ometi on aeg elada endale ja teha seda, mida süda kutsub. Neljakordne vanaema suhtleb aktiivselt oma lastelastega, asjatab Tallinna Linnavolikogus, käib läbi sõbrannadega ja hoolitseb oma suure elamise eest Kloogarannas.
Katrin valmistub juba praegu pidulikuks jõulukoosviibimiseks, mille ta enda juures korraldab. Sinna on oodatud poeg Ivo (42) ja tütar Mari (37) ühes oma peredega ning tema kõige noorem laps Piret (22), kellel on käsil lavaka viimane kursus.
Sa elad Kloogarannas 2007. aastast. Kas maaelu istub sulle?
Maaelu on väga tore, looduse keskel olemine on muutnud mind palju rahulikumaks. Võin aknast tükk aega jälgida mõne linnu tegevust või siis hoolitseda oma lillede eest. Näiteks praegu õitsevad mul toas nartsissid. Panin nad maha ja juba läksidki õide. Nii ilus on. Nartsissid annavad lootust, et suvi ei olegi kaugel.
{poolik}
Kas sul ei teki maal elades tunnet, et aeg seisab?
Absoluutselt mitte! Ma olen oma päevad tegevusi täis planeerinud. Mul on voliniku töö Tallinna Linnavolikogus ja tudengist tütar, kes elab pooleldi linnas, pooleldi minu juures. Vahel, kui vaja, lähen talle õhtul linna järele. Pean tunnistama, et lastega on mul vedanud. Neil läheb kenasti, nad saavad tegeleda sellega, millega tahavad.
Sa näed uskumatult noor välja!
Inimene on täpselt nii vana, kui vanana ta end tunneb. Me elame ühiskonnas, kus vanad inimesed vananevad, kuid samas muutuvad järjest nooremaks.
Kuidas sa ennast tunned?
Vahetevahel mõtlen, et see ei ole mina mu kehas. Mul on alati olnud ettekujutus, et 64aastane inimene peaks mõtlema juba hauda minemisest, aga praegu mul täielikult puudub taoline mõte. Nii palju huvitavat on ümberringi.
Kui ma teatris töötasin, siis oli mul tunne, et see ongi elu. Aga kui seal mu teeneid enam ei vajatud, siis mu elu avardus.
Ühel hetkel öeldakse, et sa oled millegi tegemiseks liiga vana… Tuleb see välguna selgest taevast?
Tuleb, tuleb! Kuid keda uskuda? Kas inimesi, kes sellele viitavad, või tunnet, et mul on väga hea olla?
Noorest peast, kui on palju tegemisi, kasvatad lapsi, teed teatrit, hoolitsed kodu eest, oled abielus, ei ole aega sisemist häält kuulata. Nüüd lõpuks talitan sisetunde järgi ja teen, mida ise tahan. Muide, ma olen harjunud oma mõtteid ja tundeid kuulama sellest ajast, kui töötasin Riigikogus. Kaalusin seal iga nurga pealt, milline võiks olla minu seisukoht. Nüüd olen edasi arenenud. Ma kuulan ka oma keha, mida ta mulle räägib. Näiteks kui tunnen, et pean minema ujuma, siis ka lähen.
Millega sa tegeled?
Mul on tudengist tütar, neli lapselast, töö ning maja, mis vajab hoolitsemist, ja aed, mis vajab kitkumist, sõbrannad, kes ootavad kokkusaamist, ning hobid – lugemine ja õmblemine.
Kuidas sul vanaema roll sujub?
Lapselapsed on juba päris suured, kõige väiksem läheb järgmisel sügisel kooli. Neil on päevad nii tihedalt täis planeeritud, et minu juures käiakse ainult pühapäeviti pannkooke söömas. Sellest on saanud mõnus traditsioon. Ma ise pannkookidest ei hooli, aga lapselapsed kiidavad ja ütlevad, et Muta, sul on maailma parimad koogid.
Mulle on tähtis, et lapselapsed tahaksid mu juurde tulla, ja üldiselt nad tahavad ka. Ma olin hiljuti tunnistajaks loole, mis pani mind mõtlema.
Maril ja tema kaasal Mardil on ühel päeval sünnipäev ja ma läksin neile külla. Ütlesin tütrele, et jään ööseks, kuna luban endale klaasi veini. Ja siis ma nägin, millises uskumatus tempos nad elavad.
Ma ärkasin kell viis varahommikul selle peale, et Mari istus arvuti taga ja klõbistas tööd teha. Palusin tassikest kohvi, mille peale öeldi, et tee ise. Tegingi, ja istusin maha.
Kui see elu seal siis kõik käima läks – lapsed kooli, koeraga välja, Mari teeb oma tööd… no see oli minu jaoks täielik komöödiafilmi tohuvabohu. Ausõna, vaatasin seda melu ja olin hämmingus. Helistasin õhtul tütrele, et öelda, kui kohutavat elu nad elavad. Neil ei ole Mardiga teineteise jaoks üldse aega, kõik käib nagu jooksval lindil.
Ka sul on olnud kiireid eluperioode…
Kindlasti. Ka minu ema rääkis seda mulle kunagi, aga tol hetkel ei tahtnud ma sellest aru saada – täpselt samamoodi, nagu minu tütar mu jutu peale naerma hakkas.
Kuidas sa end premeerid?
Mulle meeldib teatris ja kinos käia. Haaran mõne sõbra või sõbranna kaasa, sest üksikäija ma ei ole. Õnneks on meres kalu küll, nii et ma ei pea midagi üksi tegema.
Kas sinu vanuses on raskem uusi tutvusi leida?
Minu puhul see nii ei ole. Kui elu viib avatud inimesed omavahel kokku, siis miks mitte? Ennast ei tohi oma elamisse sulgeda, sest ega need inimesed sulle koju tule. Teine küsimus on, kas sa ise ikka oled uute tutvuste loomiseks valmis.
Kui palju sa seltskonnaelust osa võtad?
Nii nagu elu pakub. Ega ma selle pärast välja ei lähe, et välja minna. Peab olema eesmärk, mis mind tõmbab. Mõni esietendus, kunstinäitus.
Hoiad sa endiste kolleegidega tihedat kontakti?
Me lävime suhteliselt vähe, igaühel on oma ring. Erandiks on suuremad projektid. Näiteks möödunud suvel käisin Hüüru mõisas Helgi Sallo etendust «Head ööd, ema» vaatamas. Hiljem vestlesime pikalt ja Helgi lubas, et tuleb mulle külla. Veel ei ole seda juhtunud, aga ma ootan teda. Eks ta nii on, et kui elu kokku viib, siis räägime pikad jutud maha, aga spetsiaalseid padjaõhtuid ei korralda.
Elu jooksul tekivad uued tutvused. Praegu on mul kodukandis üks tore sõbranna, kellega me mööda metsi hulgume.
Sul ilmus sel sügisel esimene sooloalbum. Miks alles nüüd?
Ma pole kunagi mõelnud, et peaksin sooloplaadi tegema. Kuu aega tagasi aga helistas mulle üks noormees, Kalev Tilk, kes ütles, et ta tahaks mu plaadi välja anda. Mõtlesin, et jumal küll, ehk on tegu mingi aferistiga. Kui me kokku saime, siis tõi ta välja enda koostatud raamatu «101 jõululaulu». Tuli välja, et tal on tõsi taga. Valisin raamatust oma lemmikud välja – need millega koos olen üles kasvanud.
Arranžeeringudtegi Siim Aimla, kellele ma olen väga tänulik, sest lood said kõik mu hääle järgi seatud. Ma ei mäleta, et mu arvamusega oleks varem nii suures mahus arvestatud. Ma olen laulnud üle 30 aasta ja neid kordi, kui teatris midagi minu hääle järgi seati, on imevähe. Kuna me dubleerisime Helgi Salloga palju osi, siis tehti enamik seadeid tema hääle järgi.
Millised on su pere jõulutraditsioonid?
Lapsed tulevad oma peredega mulle külla. See traditsioon on juba mu ema ajast, olen selle üle võtnud. Mul on piisavalt suur maja, et kõik ära majutada. Õhtul teeme sauna ja kui on lumi, siis hüppame lumme. Mulle meeldib perele küpsetada – see on rõõm! Seni oleme teinud traditsioonilisi toite, aga sel aastal mõtlesin, et teeks midagi kergemat, näiteks kala. Pean lastega ka nõu pidama. Kindlasti hakkan juba praegu jõuluküpsiseid küpsetama. Mulle meeldib valmistuda 24. detsembriks samm-sammu haaval – et kui see päev kätte jõuab, on kõik valmis.
Kas sul suures majas üksi elades üksindustunnet ei teki?
Kindlasti tekib, eriti õhtuti on selline tunne, et kas siis nii ongi, et olen üksi. Sellisteks puhkudeks olen enda jaoks mõelnud välja ütlemise: «Ja nii on.» Ja siis ma püüan mõelda, et kui praegu on nii, siis järgmisel hetkel võib olla kõik hoopis teistmoodi.
Piret on sulle aeg-ajalt seltsiks…
Jah. Ta õpib ja käib tihti kodus. Meil on temaga väga vahva. Ükspäev ta just küsis, et ema, mis sa arvad, kas kõikidel tüdrukutel on oma emadega nii hea kontakt. Ma püüan teda ikka toetada. Räägime nii muredest kui rõõmudest, sest ega lihtne siin ilmas ei ole.
Elad Pireti lavakaõpingutele innukalt kaasa?
Loomulikult. Ma lõpetasin selle kooli kolmanda lennuga, Piret saab olema 25. lennu lõpetaja.
Kuidas sa suhtud tema soovi näitlejaks saada?
Vanemad tahavad tihtipeale, et lapsed käiksid nende jälgedes. Ma pole seda aga kunagi soovinud, sest näitleja elu on väga raske, ja ma ütlesin seda ka Piretile. See on nii sõltuv igasugustest asjaoludest. Sa ei pruugi saada sinna teatrisse, kuhu tahad, ja pead ennast kogu aeg arendama vaimselt ja füüsiliselt.
Kuid Piret tahab näitlejaks saada. Ma näen tema pealt, et need mured ja rõõmud korduvad. Muud polegi teha, kui et peab toetama. Ta kutsus mind täna oma näidendi esietendusele, kuhu ma kindlasti ka lähen.
Kas Pireti isa Tõnu Kilgas käib ka tema etendustele kaasa elamas?
Käib ikka, oleme koos käinud ja ka eraldi. Eks Piretile on kasulikud nii minu kui Tõnu kriitika ja nõuanded.
Kuidas sa Tõnuga läbi saad?
Normaalselt. Vahel võtan ta telefonikõned vastu, vahel ei võta. Tema puhul ma ei saa öelda, et me oleme sõbrad. Kes on sõber? Sõber on see, kellele sa saad kõik oma mured ära kurta ja arutada teatud probleeme. Tõnu oli mu elu suur armastus ja see on nüüd möödas, «ja nii on».
Mida on lapsed sulle õpetanud?
Aastaid tagasi usutles Eve Viilup mind ja Marit ühe ETV saate jaoks. Teismeline Mari ütles: «Kui mu sõbrad ootavad, et nende vanemad kodust ära läheks, siis mina ootan, et ema koju tuleks.» Seda oli väga valus kuulda. Siis ma sain aru, et mind on laste jaoks liiga vähe. Ma läksin tööga liiga kaasa, tahtsin kõik pakkumised vastu võtta. Tegelikult oleksin pidanud tegema valikuid. Pärast Mari öeldut hakkasingi neid tegema. Ja nüüd on minu kord tütrele öelda, et tal ei ole üldse aega.
Su elus on olnud palju armastust… Mitu korda saab inimene tõsiselt armuda?
Seda tunnet on võimalik kogeda elu lõpuni, iseasi kui sügavalt. Kui inimene vahetab partnereid kui kindaid, siis on see pigem elustiil, aga kui sa oled kedagi südamest armastanud, siis jääb see elu lõpuni kripeldama. Tekivad küsimused, miks on kõik juhtunud, miks on suhe katki läinud, ja siis proovid neid mälestusi teadlikult endast eemale tõugata. Sellisel puhul tuleb appi jälle minu lemmikütlemine «ja nii on», nüüd lähen oma eluga edasi.
Kas sa oled oma elus saanud kõik lahtised otsad kokku sõlmida?
Ma ei usu. Nii ikka päris ei ole, et saaksin nendele lõppenud suhetele ilusasti lipsu peale siduda ja istuda kohvikus laua taga, nagu poleks midagi olnud.
Lahku minna ja proosit selle peale! Sellist asja ei saa olla. Endiste meestega saab sõbraks jääda, kui ei ole enam vastastikust kiindumust, aga kui hinges kripeldab, siis sõber olla ei saa. Armastus on väga valus ja ega tast nii lihtsalt lahti ei saa.
Mitu korda sa oled sügavalt armunud olnud?
Oi, mitu-mitu korda, statistikat ma pidanud ei ole, kuid olen jätnud meelde kõik need ilusad hetked.
Armastust on igasugust, see ei ole ainult see, kui istud kellegi kõrval ja hoiad temast kõvasti kinni. Ma olen enda peal ära testinud, et kui olen armunud ja saan inimesega kokku, kes mulle meeldib, siis on süda see, mis oma põksumisega kõik ära näitab.
Sa oled olnud kahes abielus ja ühes pikas kooselus. Kas su ellu mahuks veel üks pikem suhe?
Jumal, ma ei ole ju surnud veel! Elu kestab nii kaua, kui ta kestab ja naine on vana siis, kui ta on kaks nädalat surnud ja või enam suus ära ei sula. Vot siis on naine vana.
Kas on liikumas sinu eas normaalseid mehi, kellega võiks tekkida intiimne kontakt?
Muidugi on ja kõik on võimalik, ainult et inimesed on selles eas nii välja kujunenud. Ma näiteks tahaksin olla koos inimestega, kellega mul on huvitav, kellega kattuvad ühised teemad. Ja ta peab mulle ikka meeldima ka.
Kas su elus on praegu keegi?
Praegu olen ma vaba ja vallatu, nagu öeldakse, selles mõttes, et ma ei ole ametlikult kellegagi koos. Meeldivaid inimesi mu ümber jagub, aga kedagi konkreetselt ma ei saa küll välja tuua. Kuna ma olen elus omajagu haiget saanud, siis ei teki uued suhted lihtsalt.
Näed sa mõnda meest silmapiiril, kes võiks olla potentsiaalne…
Ma ei võta seda päris nii, et lähen ja otsin teda kusagilt. Kui see tuleb, siis ta tuleb niikuinii ja kui ei tule, siis «ja nii on».
Kust väljend «ja nii on» tuleb?
Sellest, et vaatad tõele näkku, tunnistad olukorda ja liigud edasi.
Kas sul on olemas õlg, mille najal nutta?
Kuna mu nahk on paks, siis ei tule nutt kuigi kiiresti ja ma ei haletse ennast. Tavaliselt hakkavad inimesed nutma siis, kui neil on endast kahju, aga miks mul peaks olema endast kahju? Mis mul puudu on? Suuri armastusi on mu elus olnud, mul on terved lapsed, aktiivne elu… Ainus asi, millest tunnen puudust, on romantika. Ma olen suur romantik ja seda võiks mu elus rohkem olla.
