Eelmisel nädalal kirjutas minu Facebooki avalikule leheküljele sõnumid keegi härra Paul Halloran. Need olid stiilis, et ma pole keegi ja ei oska oma tööd. Esimese hooga mõtlesin, et ilmselt on see härra Galojani austaja, kes on valmis naise nimel kas või pea vees vette hüppama.

Sõnumid Facebookis aga muutusid oma solvangutelt aina jubedamaks ning ma otsustasin need oma avalikult leheküljelt kustutada ning Paul Hallorani nimelise isiku Facebooki kaudu blokeerida (andes Facebooki tiimile teada, et see inimene kiusab mind).

Anonüümsed inglisekeelsed kommentaarid aga jätkusid minu Õhtulehe blogi ruumis. Oma olemuselt muutusid need järjest alandavamaks.

Facebooki kaudu tuli mulle ka uus teade, kus valenime all esinev isik teatas mulle, et Galojanist kirjutamine võib osutuda mulle eluohtlikuks ning ma ei adu, kui suured poliitilised jõud Galojanil Suurbritannias taga on.

See kõik tundus omamoodi totter kuni tänase päevani, mil Lõuna-Aafrika Vabariigi aktsendiga kõnelev Paul Halloran võttis minuga minuga isiklikult mobiili teel ühendust. Seda, kuidas mu number on sattunud tema kätesse, ma ei tea.

Ta kuulutas mu rassistiks, kuna ma olin Delfi loos märkinud Galojani kohtuniku kohta, et too oli mustanahaline. Härra Halloran süüdistas mind ebaseaduslike riiklike toetuste väljavõtmises ja muus utoopilises.

Seejärel jättis ta mu Facebooki avalikule lehele uue teate, nimetades mu p...auguks ning teades, et ta annab mu rassismi tõttu Londoni politseile üles. (If you claim as you did in Kroonika that I threatened to kill you, go to the Estonian Police and tell them how, when, where and why. You will find soon that the Police in London will be interested in you because of your racism. You might be able to attack someone because of their colour in Tallinn but not in the U.K. As you live here, the Police will track you down. As I mentioned earlier, you are not an arsehole of a journalist, just a arsehole pretending to be one!- väljavõte Facebookist)

Raske on uskuda, et Anna-Maria Galojan, kelle kohta on kriminaalse otsuse langenud meie riigi kõrgeim kohtusüsteem, võib kolmandate isikute kaudu hakata ka ajakirjanikke ründama. Isegi mitmed tema lähedal seisvad sõbrad on mind samuti Galojani kohtusaagast kirjutamise eest hoiatanud, justkui oleks tegu Sitsiilia maffia või millegi muu eluohtliku käsitlemisega.

Mulle kui ajakirjanikule on selgelt mõista antud, et kui ma jätkan Galojani kohtusaaga edastamist Londonis, see ei tule see mulle mingil juhul kasuks.

Ma väga loodan, et Eesti riigil on võimalus Galojan oma tegude eest vastutama panna ning õiglus jalule seada. Ma loodan, et tema inglise keelt rääkivad sõbrad lõpetavad Eesti ajakirjanike terroriseerimise.

Allpool on välja toodud vaid mõned üksikud katkendid tänastest sõnumiterahest. Oluline on märkida, et Paul Halloran ei ole kunagi varem minuga telefoni teel kontakti otsinud.

Paul Halloran 10.26
“Let me know when it is convenient to call, I want to interview you about the alleged death threats you claim to have received that were published in Kroonika and Delfi today. Paul Halloran.”

Katrin Buchanan 11.05
“Call me any time. But do not threat me!!”

Paul Halloran 11.07
“Send again please with correct english”

Katrin Buchanan 11.16
“I am riding my horse, if you have anything to say then call me...otherwise I have no time for this nonsense. If you decide to theraten me once more, I WILL call the local Police.”

Paul Halloran 11.20
“Enjoy you ride, please call the Police, show them your “evidence of threats, no doubt they would like to hear from you. I hope you are a better horsewoman than a journalist”

Väljavõte Hallorani täispikast sõnumist “//Specifically I want to ask you why you refered to the colour of her Barrister in perjorative terms...// Understand that this is a formal request for a comment on something I intend to write. It is how we do things here.”

....sõnumid ja kõned jätkuvad terve päeva...