Katrin Lust: Kuidas ma prints Williami ja Harryga kohtusin

Mulle meenub minu esimene kohtumine prints Williami ja prints Harryga. See oli umbes viis aastat tagasi, kui ma sõitsin poloprofessionaalist mehele maale külla. Adam mängis toona Beauforti poloklubi liikmena ja mina käisin teda paari
nädala või vahel ka paari kuu tagant vaatamas.

See oli hästi ilus soe suvekuu õhtu, kui klubi mängijad ja omanikud korraldasid grillimise. Beauforti poloklubi asub Tedbury linnaku lähedal, idüllilise loodusega Inglismaal.

Kohale toodi igasugu vorstikesi ja õlut, kõik ajasid omavahel juttu ning taustaks mängis rahulik meloodia, kui ma märkasin korraga tibukollases kampsunis prints Harryt, kes hoidis ühes käes rohelist Heinekeni õllepudelit ning teises kahe saia vahele pandud vorstijuppi.

Ma ei olnud tol suvel Adamit palju näinud ja mul ei olnud seepärast õrna aimugi, kellega ta selles klubis suhtleb. Printsidest ei olnud ta mulle rääkinud kunagi, paari sõnaga ehk sellest, kui ta mängis polo nende isa prints Charlesiga.

Küsisin siiski ehmatusega, et kas see kollases kampsunis on tõesti prints Harry ise?

Adam, kes parasjagu vestles sõbraga, vastas suunurgast "jah". Ma sain aru, et kuninglikule Harryle ma rohkem tähelepanu sellel grillimisel juhtida ei tohtinud. Harry ja hiljem lisandunud William tahtsid end sõprade seltsis ning tuttavas poloseltskonnas tunda vabalt.

Mul ei olnud toona õrna aimugi, miks printsid sellisel tavalisel grilliõhtul kohal olid, alles järgmisel päeval kuulsin ma, et nad on Beauforti poloklubis õppinud ratsutama lapseeast saati ning peavad klubi peaaegu et oma koduks. Kõige kummalisem oli aga minu jaoks see, et kui tavaliselt turvab printse Londoni üritustel hordide kaupa turvamehi, siis grilliõhtul ei näinud ma mitte ühtegi tursket härrat.

Hiljem tuli välja, et ka sel oli oma selgitus. Nimelt asub nende isa, prints Charlesi maaresidents Beauforti poloklubist vaid poole kilomeetri kaugusel ning printsid armastavad sealt tihti salaja, üle põllu, poloklubisse sõprade juurde põgeneda.

Tol suvel nägin ma printse paaril korral veel. Ilmselt veetsid nad seal rohkemgi aega, lihtsalt mina ei käinud tihti maal.

Kui ma septembris Adamile uuesti külla sõitsin, paluti meid koos prints Harry tagasihoidlikule sünnipäevapeole, mis toimus kohalikus pubis, klubist paari kilomeetri kaugusel.

Kuigi tegu on kuningliku perekonnaga, olid kõik riietunud tavaliselt tennistesse ja teksadesse ning pidu peeti õllede ja suupistetega, mille valmistas pubi. Ainus, mis mulle sellest üritusest eredamalt meelde on jäänud, on see et õhtu lõpus toodi Harryle vahukooretort, millesse lükati justkui kogemata tema kõrgeaulise venna, Williami, pea. Vaatasin vahukoorese näoga prints Williamit
ning tema naeru käes hirnuvaid sõpru ning mõtlesin, et kas tõesti sellest mehest saab kunagi Suurbritannia kuningas.

Ometi oli minu jaoks huvitav, et kaks nii kuulsat printsi võivad käituda ja rõõmu tunda samadest naljadest nagu teised nende ealised. Õhtu lõpus olid kõik üsna napsused ning kõige tipuks pani kostüüme ja nalja armastav Harry pähe politseimütsi. Printsid olid ümbritsetud oma lähemate sõpradega ning tundsid end vabalt. Järgmisel päeval mängisid mõlemad printsid polot ning kaebasid väikese peavalu üle.

Põgusalt nendega ühes seltskonnas olles jäi mulle meelde paar huvitavat detaili. Prints William käitus alati kui vanem vend ning hoolitses selle eest, et Harry oma naljadega liiga kaugele ei läheks. William oli reserveeritum, Harry aga tulihingeline naljahammas. Seltskonnas olid mõlemad mehed üsna kinnised ning rääkisid enamjaolt sõpradega, keda nad tundsid läbi ja lõhki. Ilmselt on nende elu kõige olulisem detail hoida enda lähedal inimesed, keda nad saavad usaldada igas olukorras. Printside kõige suuremaks vaenlaseks on kahtlemata meedia.

Kate Middletoni tol õhtul Prints Williamiga kaasas ei olnud. Ilmselt külastas ta suve jooksul Williami polomänge, mida mina kahjuks ei näinud. Kuninglikust perekonnast ma Adamiga ei räägi. Tema meelest on see ebaviisakas.

Ometi olin ma liigutatud, et kaks nii kuulsat printsi suudavad sõprade seltskonnas käituda niivõrd maalähedaselt. Mõlemas printsis puudus kõrkus, pigem oli see kahtlus iga võõra suhtes, mis ei lasknud neil käituda täiesti normaalselt. Mind hämmastas veel, et printsid joovad õlut ja söövad grillkana. Teevad nalja enda ja teiste kulul. Muide, mõlemale noormehele ei meeldi, kui neid vabas seltskonnas printsideks kutsutakse. Sõprade jaoks on nad Will ja Harry. Viimane armastab end tutvustada isegi seltskonnaüritustel kui Harry Wales’ist.

Lapsena pildiajakirju vaadates jäi mul printsidest teistmoodi mulje. Nad elasid justkui teisel planeedil, ümbritsetud lossidest, paleedest ja turvameestest. Neid kahte aga reaalsuses nähes mõistsin ma, kui väga igatsevad nad tavalist, meediakärast vaba elu. Seda, mida enamus meist elab iga päev. Võib olla võluski Williamit Kate Middletonis just tema ja tema perekonna lihtsus, millest meedia pea iga päev enne pulmi ka räägib. Kate on nimelt pärit lihtsast perekonnast ning tema vanaema kasvas üles lausa riigi poolt antud sotsiaalkorteris.

Miks muidu valis William kõigi tema ümber tiirlevate sinivereliste seast just lihtinimese taustaga Kate Middletoni.