Kaur Kender: "Kulka ahvide" toodangust jääb mulje, et kirjandus on juhm ilalõug nurgas, kellel pole midagi öelda!
Kenderi jaoks on kõige olulisem, et elus oleks muusikat, nalja ja poleemikat. "Poleemika on hästi tähtis. See on filosofeerimise moodus, huvitav ja mõnus," kirjeldab ta ja lisab juurde, et Tallinn meeldib talle kõigist maailma kohtadest enim, sest siin on sõbrad, kellega jaurata. Üks neist on Taavi Eelmaa, kellega ühistööna sündinud duubelraamatut "Kaurita" ja "Kadunud sõbra juhtum" peab ta oma kõige ilusamaks teoseks. "Mul oli au ja uhkus Taaviga koos oma raamat välja panna. Me hakkasime neid tekste kirjutama Taaviga enamvähem ühel ajal, aga mina kirjutasin 28 tunniga 80% ja ülejäänud kuudega 20%. Mul ei ole ühtegi nii ilusat raamatut nii välimuselt kui sisult," on ta veendunud.
Kenderi meelest pole aga praeguses Eesti kirjanduse peavoolus midagi ilusat. "Meil on kirjanduses Brežnevi aeg saabunud, sest hästi palju on hästi nõmedat kirjandust, mis kellelegi korda ei lähe. Põhivool on hästi juhm. Aga inimesed saavad aru, et selle peavoolu kõrval on siiski alles päris kirjendus. Küll see Nõukogude aeg üle läheb ja küll 20 aasta pärast tsiteeritakse Rein Rauda sama palju kui praegu Brežnevit, ehk üldse mitte!" muigab ta.
"Meil on Kulka (Kultuurkapital toim.), mis on uue aja parteikomitee. Paljud võtavad toetust ja siis Kulka ahvid annavad, auhinnastavad ja arvustavad. See on NLKP süsteem! Ma ei ole kunagi tahtnud saada Kulkast raha ja ma arvan, et probleem on selles, et see kirjandus, mis Kulka toodab, ei kõneta ega häiri kuidagi. Jääb mulje, nagu meil poleks ühtegi probleemi, kirjandus on juhm ilalõug nurgas, kellel pole midagi öelda. See ei tähenda, et kõrvalt poleks võimalik teha päris asja," leiab ta.
