"Asi oli ikka päris perses. Peale mind ja Sass Hennot ja Olavi Ruitlast ei juhtunud kirjanduses suurt midagi, mis ei oleks meenutanud mingit reality show versiooni filmist Humancentipede 5. Rõhk sõnal pede. Nühkisite kulkasse avaldusi kirjutada, siis käsikirju trükkida ja oligi nagu kõik. Tõnu Õnnepalu tegi üksinda oma head asja. Aga ta on suur ja üksi. Ta on liiga suur, et teda olematuks vaikida. Ta on piisavalt üksi, et mitte kedagi eriti segada.

Kaugelt vaatasin ma seda asja suure ükskõiksusega. Mis oli mul sellest, keda te kuidas kutsute ja mida üksteise kohta räägite. Ka olin teinud ma oma südame kaledaks selle rahva - oma rahva - keele saatuse kohalt. Ei mina uskunud, et peale mind veel keegi tuleb. Keegi, kes on nii palju suurem.

Te tegite Indrek Hargla. Manduva kibestuva lühivormisuurmeistri Andrus Kivirähu kõige halvemate lugude kõrval võib ju tõesti öelda, Indrek Hargla kirjutab sõnu ja lauseid. Aga kirjandusest on see ometi nii kaugel kui hobuse nikkumine ette kujutades, et see on pikka kasvu Pamela Anderson. Apteeker ja tema lood on vaimutu, andetu, tühine sõnnik. Ärge rääkige, et müüb. Coelho müüb ka. Püramiidskeemid müüvad ka. Sitamajapaber müüb ka.

Ja kui juba Indrek Hargla on kirjanik, siis on ju selge, et Rein Raudki on kirjanik. Äkki isegi – jah! – suurem kirjanik, sest tõesti, mis kirjandus see selline on, kus on populaarne kirjanik, aga suurt kirjanikku pole. Rein Raud. Ma ei pea temast lugu ei teadlase, ei kodaniku, kirjaniku ega inimesena. Kuid ometi soovin: suurest halastusest, et sa saaksid nägijaks, et sa saaksid rõõmustama üliväga, kui see suur koorem su seljast võetakse ja sa saad võtta selle koha, mis sulle määratud on! Wannabee-Sammalhabee."