Kaytlini lugu esimesest korrast, kui talle seksi eest maksti: hääl mu peas käis mulle peale
Enne kui otsustasin, et proovin seda maailma, tegin põhjaliku kodutöö ära. Lugesin aastaid erinevatest kurtisaanidest, päriselt eksisteerinud ja välja mõeldud prostituutidest, traagilise saatusega ohvritest, aga ka kangelaslikest saatuslikest naistest.
Eelkõige innustas mind hääl mu peas, millest ma ei suutnud lahti lasta. Loomulikult olin 17-aastase teismelisena ka väga uudishimulik. Tegemist oli ju siiski keelatud viljaga. Mul polnud aga kuskile kiiret. Veetsin nädalaid asja uurides ja tegin endale palju selgeks.
Uurisin näiteks, kuidas tehakse taustakontrolle ja kui palju eeldatakse mainekatelt eskorttöölistelt. Sain teada, et taustauuring ja kondoomine kasutamine täiesti tavaline. Tundsin peale reeglitega kurssi viimist just kui mingit mõjuvõimu. Mitte kunagi ei öelnud ükski klient mulle, et olen liialt nõudlik või sean karme piire. Jäi isegi mulje, et klientidele valmistas see mugavust. Nad teadsid, et saavad mind usaldada, sest olin järjepidev ega andnud tingimuste osas alla.
Kui panin endast esimese kuulutuse internetti üles, siis uurisin enne, kui palju võtavad teenuse eest teised ja lisasin sinna 50 dollarit. Kui keegi üritas kaubelda, kustutasin tema kirja ära ega vaevunud vastamagi. Kirju tuli aga rohkelt.
Kuna ma ei olnud sellel hetkel 18-aastane, ei saanud ma ise hotellituba broneerida. Niisiis panin kuulutusse teate, et kõne alla tulevad vaid küllakutsed. Klientidele aga ütlesin, et olen 20-aastane üliõpilane. Nii oli võimalus öelda, et ma pole piisavalt vana alkoholi joomiseks, kuid füüsiliselt olin igati kõigeks valmis. Kuna ma kasvasin kiiresti, siis nägin oma vanuse kohta pisut vanem välja.
Kui olin reklaami endast postitanud, otsustasin, et ma ei tühista ühtegi kokkusaamist ja kõik, mis tuleb, see tuleb. Oma peas sai minust eskorttööline, kui olin reklaami endast üles pannud.
Soovijaid oli ohtralt. Vaatasin pidevalt oma e-kirju. Loomulikult olid mul ka päevased tegemised nagu trenn, väitlusklass, kool, kodutööd ja õhtusöögid vanematega.
Otsustasin, et kõik võiks olla turvaline. Seetõttu pidid potentsiaalsed kliendid saatma mulle aega kokku leppides vähemalt kahe teise eskorttöötaja nime, kes neid soovitaks. Nii sain kindel olla ja vajadusel järele kontrollida, et keegi ei röövi mind. Kui kellelgi polnud ühtegi soovitajat ja ta kasutas teenust esimest korda, siis minu jutule ta ei saanud.
Oma esimese kliendi puhul pole midagi erilist rääkida. Ma ei mäleta ta e-maili aadressigi ja järelikult sai ta mu “turvanõuetest” kergesti läbi. Ma ei mäleta ta nime, töökohta ega sedagi, milline ta füüsiliselt oli. Küll aga meenub nii palju, et ta oli valge nahatooniga ja keskealine. Ta oli väga lahke ja rääkis sõbralikult. Talle ma muidugi ei öelnud, et ta oli mu esimene klient. Rohkem me teineteist ei näinud.
Mäletan, kuidas end tundsin. Ma olin närvis. Tahtsin ju oma töös hea olla. Tahtsin, et kõik õnnestuks. Soovisin jätta head muljet.
Kui jõudsin hotellituppa, mille ta oli meie kohtumiseks broneerinud, küsisin uksel olles ta dokumenti. Seejärel helistasin oma sõbrannale ja ütlesin, kus ja kellega ma olen ning et helistan tunni aja pärast. Nii teadis härra täpselt, et keegi teab, et olen temaga seal ja minu kõne oodatakse.
Kui formaalsused olid vahetatud, läksin vannituppa ja panin 11nda klassi kooliballist alles jäänud kleidi selga. See tekitas mulle hea tunde. Mul oli tunne, et olen šikk ja seksikas. Tagantjärele mõeldes tundub see nii naiivne ja ajab punastamagi.
Mu esimene klient oli aga riides. Ta oli pannud televiisorist porno mängima. Ma heitsin kleidi seljast ja viskusin voodile. Kutsusin ta enda juurde. Ta tuligi mu juurde ja ma lubasin tal end katsuda.
Vahekord sai läbi kiirelt. Peale seda ajasime pisut tühjast-tähjast juttu. Hiljem otsustasin, et parem oleks klientidega juttu ajada hoopis alguses, et nad end mugavamalt tunneksid.
Tundus, et mees tunneb end ebamugavalt. Ütlesin talle, et meil on veel palju aega. Nimelt makstakse eskortidele aja eest, aga mitte konkreetse asja eest. Me olime ruumis olnud kokku umbes 20 minutit. Kui peale esimest klienti lahkusin ruumist, olin pisut närvis, sest ma ei teadnud, mida täpselt teha ja oleksin peaaegu rahaümbrikugi numbrituppa unustanud.
Istusin oma autosse ja tundsin endiselt, kuidas mu süda lööb ja olen adrenaliini täis. Avasin ümbriku. Selles oli neli sajadollarilist rahatähte. Sõitsin nagu täielik maniakk ja otsustasin, et lähen baari. Istusin leti taha ja tellisin dieetkoola sidruniga. Palusin baarmenil sajase lahti vahetada ja tundsin, kuidas mind valdas tohutu elevus. Ühtpidi olin närvis, aga raha tekitas minus tunde, et olen elus ja elevil. Ükski klient sellist tunnet minus aga ei tekitanud.
Kusjuures dieetkoola joomine baarides peale kliendiga olemist sai mulle harjumuseks.
Nüüd töötab Kaytlin stand-up koomikuna.
