Keerukate suhetega Kaljujärved: isal ja pojal peavad konfliktid olema! Need on vajalikud selleks, et kasvada ja õppida

20.aprillil esietendub Vanemuise teatris Eugene O’Neilli perekonnadraama "Pikk päevatee kaob öösse", kus napsisõpradest isa ja poega kehastavad päriselus isa ja poeg Hannes ja Rasmus Kaljujärv, kes on koos laval olnud juba üle 30 aasta. Saates "Hommik Anuga" kergitasid näitlejad saladuskatet nii praegustelt kui kunagistelt omavahelistelt suhetelt.

“Isegi praegu, kui ma Rasmuse vanu rollitäitmisi vaatan, tuleb meelde, mida ma tookord tundsin. Temas on orgaanika, loomulikkus. Ta oli alati iseseisev ja täiesti vaba oma tegemistes ja ma küll ei mäleta, et oleksin talle kunagi öelnud, kuidas midagi peab tegema,” iseloomustas Hannes poja näitlemist maast-madalast, tunnistades, et temas tekitavad poja saavutused üha enam heldimusmomente. Rasmus tõdes aga omakorda, et tema jaoks oli näitlemine algul pigem mäng ja olles 1984.aastast peale Vanemuise koridorides, keldrites ja pööningutel müranud, kasvas ta selles keskkonnas lihtsalt üles ja seetõttu oli üksnes loomulik, et ta sellesse ametisse sisse kasvas ja selle kaudu defineerib ka oma suhet isaga. “Meie suhted on olnud kord soojemad, kord jahedamad, aga see on meie elu. Mina ei mäleta seda aega, mil isaga ühe katuse all elasin, olen teda tundnud alati läbi teatri — see oli meie ühine koht,” nentis ta.

Anu Välba tõstatas seepeale küsimuse Hannese ja Rasmuse omavahelistest jahedatest suhetest, mispeale Hannes ärritus. “Loomulikult on meie elus olnud teatav kaugenemine teatavatel põhjustel, ma olen tundnud ennast pärast seda hetketi väga halvasti. Aga see on loomulik, isal ja pojal peavad konfliktid olema lihtsalt! Need on vajalikud selleks, et kasvada ja neist õppida. Ma olen olnud isana hajus ja ebapädev. Ma olen õppinud elu jooksul. Mul läks selleks kaua aega,” kritiseeris ta ennast, lisades juurde, et poeg on isana tõeline mustermees. “Ma nägin küll ühel sünnipäeval, kuidas ta mängis nendega, pani karukostüümi selga ja hüppas. Kogu aeg tegeles. Nii et vanaisana pole ma ka eriti kiita vist. Aga kui ta ütleb, et pane karukostüüm selga, siis ma muidugi panen!”

2- ja 4-aastase poja ja tütre isana tunnistas Rasmus, et on jõudnud mitmele olulisele järeldusele. “Lapsed ju teatavasti õpetavad sind ennast tundma ja ma olen oma lastega koos olles saanud aru, et ma olen isaga tohutult sarnane. Kui Hannes on kärsitu, siis mina olen veel kärsitum. See väljendub selles, et see süütenöör on väga lühike. Kui ikka ei saa midagi tehtud nii nagu mina tahaks, siis plahvatus kasvab üle pea. Ja seejuures saad ise küll aru ja ruttu hakkab kahju. Aga mul tütar on veel lühikesema süütenööriga,” naeris ta.