«Mõni kardab hambaarsti, mõni ämblikku, mina pelgan vastutahtsi meediasse sattumist,» naerab Kerttu Tänav. Kuhu on kadunud see kolm sügist tagasi Koit Toome võidule tantsinud tüdruk…?
Hiljuti startinud «Tantsud tähtedega» viies hooaeg tõstis pildile taas ka portsu uusi tundmatuid tähetaltsutajaid-treenereid. Varasematest aastatest on neist mõnigi tagunud kuulsusehetke rauda, kuni see kuum on – ning mänginud end poole aastaga omal alal staar-tegijaks ja seltskonnatäheks. Mis on tänaseks saanud aga Kerttu Tänavast (25), kõigi hooaegade tantsusaadete ehk kõige sümpaatsemast tüdrukust? Seda enam, et pärast Gerli Padarit ja Martin Parmast olid Koit ja Kerttu järgmised, kellest tõotas jääda eluski kauemaks ilus paar...
Ilmneb, et Kerttu õpib-töötab-elab ju teist aastaringi Stock-holmis. Kevadel sai tal läbi aasta vahetusüliõpilasena rahvusvahelise õiguse õpinguid Stockholmi Ülikoolis. Juunis lõpetas ta Tartu Ülikooli juura-magistrina. Pärast suvepuhkust Eestis pöördus Kerttu Stockholmi tagasi.
{poolik}
Miks Rootsi?
Kerttu puikleb intervjuu vastu, aga meie Stockholmis kohal olles nõustub ta vana tutvuse poolest kokku saama. Lepitud kohtumispaigale draamateatri ees lähenedes torkab eemalt silma valges lühikeses mantlis mustade pikkade juustega tüdruk kui jaapanlanna. «Jah, Geisha, nagu sõbrad on naljatanud!» naerab Kerttu tervitades. Tuulisel laupäeval mõnd kohvikut otsides räägib ta, et Rootsi pealinna sattus ta «üsna eksprompt».
«Ma ei ole «põgenev pruut»,» tõrjub Kerttu naerdes, «tulin Stockholmi kindla sihiga – õppima.»
Tartu Ülikooli magistriõppe kaks aastat tegi nobe neiu ära aastaga. Avastanud mullu kevadel, et ainepunktid on täis, otsustas ta vaba aastat kasutada vahetustudengina kuskil rahvusvahelises ülikoolis. Kuna Inglismaa ja mõnede muude kliima või ülikoolide poolest atraktiivsemate riikide küberõigust õpetavate koolide tähtajad oli Kerttu talvise eksamisessiooni järel «maha maganud», siis jäid tal valida põhjamaade pealinnad – Stockholm, Kopenhaagen, Helsingi ja Reykjavik.
Nii maabuski Kerttu aasta tagasi augustis Stockholmi. Linna, mis oli talle lapsepõlvest kodune kui «elu esimene välismaa». Sõja-ajal oli tema vanaonu pagenud Rootsi, temal oli Kerttu koos vanematega Göteborgis mõned korrad külas käinud. Hiljem on varakult võistlustantsuga rahvusvahelise tasemeni jõudnud Kerttu väisanud Rootsit ka mitmeid kordi koos tantsupartner Roger Niitmäega.
«Mulle meeldib, et Stockholmis on igal sammul ümber merd,» kiidab Kerttu, kes kõik oma suvevaheajad veetnud Pärnu lähedal vanaema juures maakodus.
Lisaks Euroopa Liidu ja rahvusvahelisele õigusele tudeeris ta Stockholmis ka IT- ehk küberõigust (IT law), mida Tartu Üli-koolis veel pole. Samas tunnistab ta, et kuna õppetöö toimus inglise keeles ning koolis-ühiselamus ümbritses teda kogu maailmast Stockholmi kokku õppima sõitnud rahvaste paabel, siis rootsi keelt ta aastaga vabalt rääkima ei saanud. «Inglise keel tuleb ju nii ludinal,» ütleb Inglise Kolledži hõbemedaliga lõpetanud tüdruk.
Algul käis ta ka rootsi keele kursustel. Õppimise tempo oli seal aga jaapanlaste ja teiste Euroopa keeltest kaugemal seisjate järgi seatult nii aeglane, et Kerttu loobus. Sel sügisel keskendubki ta rootsi keele selgeks saamisele, nüüd juba intensiiv-õppes ja kõige kõrgemal tasemel. «Tahaksin end Stockholmis ka erialasel tööl proovida. Mõned töökohad on mul sihikul – selleks peab aga väga heal tasemel rootsi keelt valdama.»
Meedia-hirmu tundvat leebet Kerttut ei kujutaks ette emalõvina kohtuistungitel troonimas… Nii ongi, oma tulevikku ei oska ta veel kindlalt ette ennustada. Praktikasuvedel on Kerttu jõudnud proovida tööd mitmes meie ministeeriumis ja advokaadibüroos, aga ka NATO küberkaitsekeskuses…
Koormas end üle
Tegelikult mängis elu ise talle teise talve Stockholmis ette. «Siinses pilatese keskuses jäid korraga kaks treenerit lapse-
ootele – ja mind kui selleks hetkeks täielikult haritud pilateseõpetajat paluti jääda keskust hädast välja aitama. Haarasin sellest võimalusest rõõmuga kinni.»
Pilatese treeningmeetodi vastu hakkas Kerttu huvi tundma oma pöiavigastuse tõttu. Pärast tantsusaadet sadas temalegi ohtralt tööpakkumisi mitmelt spordiklubilt nii Tallinnas kui Tartus. «Läksin suurest entusiasmist ja üha süvenevast kiindumusest oma tunde külastavate klientide naeratavate nägude vastu nii hoogu, et koormasin end üle.» Stockholmis leidis ta kesklinnas Odenplani lähedal kõval rahvusvahelisel tasemel Stockholmi pilatesekeskuse. Siin veetiski ta mõnuga suurema osa õpingutevabast ajast. Ja ise «hädalisena» harjutades-treenides avastas ta, et kõige paremini õpib teisi õpetades. Algul andis ta hobi korras head nõu mõnele tervisega kimpus kaasüliõpilasele. Nüüd annab ta palgalise treenerina nii grupi- kui ka eratunde. Nii elukutselistele atleetidele kui ka lihtsurelikele. «Vaatan imetlusega oma vanemaid kolleege – 57aastast meditsiinilise kõrgharidusega stuudio omanikku Caritat ja endist Rootsi balletiakadeemia õppejõudu, 80aastast Lillemori, kes näevad kadestamisväärselt nooruslikud ja säravad välja. See motiveerib! Eestisse tagasi tulles tahaksin kindlasti pilatest ka siin arendada.»
Hommikuinimene
«Ka siin, Rootsis olen ma jällegi suutnud oma elu hästi kiireks ajada, kõik päevad tihedalt tegemisi täis panna,» on Kerttu rahul. «Tegelikult mulle meeldib, kui ei jää niisama vedelemise aega. Olen hommikul sündinud – ja just hommikud on minu aeg!» Keskkooli ajal harjus ta hommikuti kell viis tõusma.
«Siis õppisin, sest õhtuti pärast tantsutreeninguid polnud enam jaksu. Siin, Stockholmis olen tagasi saanud samasse rütmi. Viiest üles – õpin tunnikese rootsi keelt. Seitsmeks sõidan pilatesesse tundi andma, kaheksast edasi rootsi keele kursustele. Pärastlõunast pilatesesse tagasi. Ja õhtuti loen ja mõnulen kodus. Eestis aastaid nädalas mitu korda Tallinna ja Tartu vahet sõites ma seda nautida ei saanud.»
Eesti uudiste ja saadetega hoidis Kerttu end kursis Interneti vahendusel: «On tõeliselt geniaalne ja kiiduväärt, et ETV-d saab vaadata otse ning et ka erakanalid on oma saateid-sarju usinamalt üles hakanud laadima. Rootsi kanalitelt on aga parim subtiitrite järgi keeleoskust parandada.»
Märtsis kolis Kerttu ühika-korterist ära, päris oma üürikorterisse. Stockholmi kesklinnast loode pool asuvas Kista eeslinnaosas jäi korter vabaks ühest eesti noorpaarist, kes kolis suuremasse. Stockholmi-elu suurimaid «peavalusid» olevatki elamispaiga leidmine. «Siia rändab iga päev nii palju inimesi sisse, et Internetti riputatud üürikorterid haaratakse minuti pealt…»
Kontvõõras
kodupangas
Bürokraatiat on heaoluühiskonnas mõistagi rohkem.
«Selleks, et korterit üürida, peab sul olema Rootsi pangakonto. Selle saamiseks aga omakorda Rootsi isikukood. Selle taotlemiseks aga – nokk kinni, saba lahti! – Rootsi pangakonto… Ole seal pealegi Eestis «arvel» samas Swedbankis…» Kerttu mõistab rootslaste ettevaatlikkust: «Sisserändajaid tuleb järjest juurde. Kesklinnast kaugemal, Kistas, kus ma elan, suures kaubanduskeskuses tipptunnil nii-öelda põlisrootslast naljalt ei näegi… Aga kui ise juba rootsi keelt räägid, saab lõpuks läbi ka sellest kadalipust.»
Suurima kultuurierinevusena nimetab Kerttu pikki järjekordi: «Mind üllatas, kui leplikult ja rahulikult rootslased sabas seisavad!» Talle meenub üks piinlik, aga lõbus seik rootslaste kannatlikkuse kohta:
«Ühel talvehommikul tipptunnil pillasin bussis telefoni maha. Upitasin seda üles võtma, samal hetkel avanesid aga peatusse jõudnud bussi uksed ja telefon libises välja, hange. Läksin kükitasin seda bussi alt otsima. Lehvitasin bussijuhile: kas saaksite natuke oodata... Sain oma telefoni kätte ja pugesin häbelikult sisse tagasi. Eestis oleks mulle vastu vaadanud bussitäis vihaseid nägusid.»
Sallimatus ööklubi uksel
Kerttu säravast näost õhkub rahulolu – eestlasena Stockholmis on kodune elada. «Rootslased on hästi sõbralikud ja positiivsed. Vabamad elama,» ütleb tema kogemus. Eestiga võrreldes kohtab Rootsi vähem iga hambad ristis konkurentsi. «Kas või nende tantsusaade. Nemad naudivad seda rohkem kui funi ja meelelahutust, mitte kui titaanide heitlust elu ja surma peale. Neil ei lähe võistlevad paarid iial omavahel nugade peale.»
Samas hindab Kerttu eestlaste võitlusvaimu ja tööalast ambitsioonikust: «Mulle meeldib eestlaste edasipüüdlikkus. Rootsi noored tunduvad kohati liiga mugavad. Kas või võrreldes mu klassikaaslastega Inglise Kolledžist – kõik teadsid varem ja selgemini, kuhu nad oma eluga jõuda tahavad.»
Näidet viikingirahva umbusust või võõravihast tema kui «idaeurooplase» suhtes ei õnnestugi mul välja pressida. See lünk saab täidetud hiljem, kui jutt Stockholmi ööeluni jõuab. Kerttu ei ole just palju jõudnud peeneid klubisid testima. «Need on siin hästi teistmoodi. Esiteks on need jube kallid ja sellest tulenevalt on pidutsemiskultuur hoopis teine. Kui eestlased lähevad ööklubisse jooma – ja seisavad-jutustavad öö otsa baarileti ääres, siis rootslased lähevad tantsima. Sestap on ka muusika nii vali, et baarmenid töötavad kõrvatroppidega – loevad joogisoove tellija huulte pealt. Aga Rootsi muusika on üldjoontes väga hea!» Parimaks kiidab Kerttu oma kogemusest Berns Salongeri ööklubi: «Käisin seal Ameerika päritolu R&B artisti Brian McKnighti kontserdil. Kogu sisustus kuni publikuni oli muljetavaldav».
Ühes Stureplani kandi peenikeses ööklubis jäi Kerttu ukse taha. «Kolm sõbrannat sõitsid mulle Eestist külla. Ei jõudnud end õhtuks väga üles lüüa… Seisime jälle hirmpika järjekorra ära ja siis suur tugev turvamees mõõtis meid pilguga üle ja ütles: «See koht on ainult rikastele stockholmlastele…»» Kerttu nõustub naerdes, et ju see ongi ainus sallimatuse kogemus, mis ta Stockholmis elades aasta jooksul on saanud.
Isa kutsus Koidu esinema
Tundes, et pilt Kerttust saab ebausutavalt tubli ja kena, pärin temalt kas või ainustki inimlikku nõrkust või puudust. «Hajameelsus! Või liigselt aktiivne sisepõlemismootor,» naerab Kerttu. «See on mul päritud isalt. Viimati kui ta mulle Tallinna sadamasse vastu sõitis, olime jõudnud juba sõita Stockmanni juurde välja, kui märkasime, et oleme kohvrid tervituskallistusele keskendudes sadama parklasse maha unustanud. Sõitsime tagasi ja nägime, et olime need kummuli maha tagurdanud.
Kerttult «suuremat nõrkust» nõudes pärin Koit Toome kohta – reedab ta ehk nüüd, neli aastat hiljem, kas ta lootis sellest suhtest midagi enamat ja tantsusaatest kauemaks? Kerttu vastab lihtsalt: «Aga tol ajal me tegelikult ju olime koos! See ei olnud šõu, mingisugune reklaami tingel-tanel, nagu võib-olla paljud tol ajal arvasid. Aga see on nii vana lugu, et kohatu oleks sellest nüüd veel rääkida… See OLI tore aeg, aga see sai ümber. Ja väga õige – sest me kumbki oleme pärast ju oma eesmärkidele lähemale jõudnud, ja kummagi elus on kõik veel paremini läinud…»
Jääb mulje, et pooleks aastaks telesaates tihedalt kokku naelutatud paar polegi pärast enam kohtunud. Aga ei.
«Septembris pidas mu isa 50. sünnipäeva, ja ühtlasi tähistasid mu vanemad samal päeval 28. pulma-aastapäeva. Mulle ja emale üllatuseks oli isa kutsunud Lillepaviljoni laulma Rock Hoteli ja Koidu… Mul oli hea meel näha, et kogu mu pere hindab Koidu muusikat ja talle pöialt peab ning et tema sel olulisel päeval mitme kontserdi vahel tulla sai.»
Jalutuskäik Kerttuga laupäevases Stock-holmis venib pikemaks. Mõnigi kord heliseb sekka tema Rootsi numbriga telefon. Ja mitu korda vastab ta lühidalt eesti keeles: «Ei, meil läheb veel natuke aega…» Eesti poiss Stockholmis? Täpsemalt sellest Kerttu rääkida ei taha. Kavalalt ja armsalt naeratades ütleb ta: «Ütlen sulle parem rootsi keeles: Jag är mycket mycket glad och lycklig. Det är alt jag kan säga…» (Olen väga-väga rõõmus ja õnnelik. See on kõik, mis mul on öelda.)
Kerttu näib kõhklevat, midagi jääb nagu puudu. Ta võtab appi Internetist leitud Root-si vanasõna. «Olen püüdnud seda järgida: Karda vähem ja looda rohkem, söö vähem ja mälu rohkem, ohka vähem ja hinga rohkem, räägi vähem ja ütle rohkem, vihka vähem ja armasta rohkem – ning kõik head asjad tulevad sinu juurde.»
