Kertu Rakke: loomariiki vaadates on näha, et noortel isastel on tihtipeale liialt palju testosterooni, mis mõtlemise varjutab
Ühiskonnas on hiljuti põhjustavad meelehärmi noortekambad, kes tihti kasutavad ilma igasuguse põhjenduseta arutut vägivalda. Värskes Kroonikas uuriti mitmelt praegu omas vallas tuntud ja hinnatud inimestelt, kuidas möödus nende noorus. Kirjanik Kertu Rakke meenutas, et primitiivne matšomõtlmine oli tema noorusajal rohkem levinud kui praegu.
"Ma olen eluaeg suhelnud väga erinevate inimestega, minu sõbrad ei pruugi olla omavahel sõbrad. Tavaliselt käisin ühe sõbrannaga ühtedes, teise sõbrannaga teistes seltskondades ning iga uus kutt tõi uusi tuttavaid juurde. Minu õnneks oli enamik minu tuttavaid rahumeelsed, aga kaklusi toimus ikka. Ka rahvuste pinnal eestlaste ja venelaste vahel, nende kõrgaeg jäi õnneks enne nii-öelda minu aega.
Primitiivne matšomõtlemine oli tollal rohkem levinud kui praegu, vähemalt tagasi vaadates tundub nii. Ehk puutun ma praegu lihtsalt selliste inimestega vähem kokku kui siis.
Loomariiki vaadates on näha, et noortel isastel on tihtipeale liialt palju testosterooni, mis mõtlemise varjutab, ja mida siis arulagedatele vägitegudele suunatakse. Ka need junnid, kes praegu kambakesi linna peal laiavad, võiksid oma energia kulutada hoopis romantikale, aga ilmselt on võimed ja võimekus madalad.
Mina hakkasin suitsetama 14-aastaselt ja alkoholi tarvitama 15-aastaselt. Olen nii-öelda taksoviina ja puskari peal üles kasvanud. Naps ja suits ei olnud ajaveetmisvõimalused, need olid muude tegemiste kaaslased. Samas, kohustust tarbida ei olnud, mäletan vaid üksikuid kordi, paaris nõmedamas seltskonnas, kui kedagi karskuse pärast pilgati. Ehk on oluline märkida, et tollal polnud alati suitsugi poest saada, alkoholimarke oli vähe ja neid sai kas talongiga või restoranist kalli hinnaga.“
