Ajakirjade Kirjastuse juht Tõnu Väät soostus Publikule otsuse tagamaid paljastama, nentides, et nende jaoks oli tegu liiga riskantse olukorraga, kuna Eesti kohtupraktika kohaselt vastutab lisaks autorile avaldatu eest ka kirjastus. "Kirjastustel on väga raske, kui mitte võimatu, kontrollida, kas autor kirjutab oma memuaaris täit tõtt ning kas iga tunne, emotsioon ja arvamus on põhjendatud. Memuaaride puhul räägib autor tihti just enda väga isiklikest läbielamistest, mistõttu sageli polegi selliseid asju võimalik kellelgi tõestada ega lõpuni põhjendada. Ei autoril endal ega ka kellelgi teisel, kõige vähem kirjastajal,” sõnas Väät. "Meil polnud muud võimalust kui kõrvale astuda — selleks korjasime raamatud müügilt," sõnas ta.

Mis puutub küsimusse, kes katab realiseerimata jäänud raamatutest tekkivad kahjud, selgitas Väät, et tavapraktika kohaselt kannab väljaandmise kulud kirjastaja, võttes sellega ühtlasi riski, kas raamat teenib tulu või mitte. "Triin Tulevile ei ole tekkinud täna sellest kahju ega kulusid. Me ei kavatse ka omalt poolt raamatu autorile kahjunõuet esitada, kandsime kõik kulud ise ja astusime seega protsessist kõrvale," selgitas ta. Väät rõhutas ka, et Vesilooga kompromissi sõlmides ei tunnistanud nad hagi ega süüdistusi ning pole ka astunud raamatu autori Triin Tulevi vastu. “Kaudselt on selline samm kasulik kõigile asjaosalistele — sest ühel või teisel viisil oleks kirjastuse osalemine menetluse lõpuni kasvatanud nii selle ajalist pikkust kui ka kogukulu,” sõnas ta.

Raamatuid ei ole Ajakirjade Kirjastus Väädi kinnitusel hävitanud. "Me korjasime need müügilt ära ning neile läheb või juba läks järele Vesiloo. Mis ta nendega kavatseb teha, ei oska ma kommenteerida," ütles Väät lõpetuseks.