Lennundusjuhi TOOMAS PETERSONi elu läks ülesmäge, kuni tema maksuvaidlusega hakkas tegelema kaitsepolitsei. Ja tippametnikust sai kohvikupidaja.
Jõuline politseioperatsioon sundis Toomas Petersoni (44) kevadel aega maha võtma. Süüdistust pole esitatud tänaseni, kuid endist Lennuameti peadirektorit võib näha nüüd hoopis kohvikuäri arendamas.
Ajaviiteline väikeäri — see on paljude vaprate ja ilusate saatus, ennustasid suurärimehed 1990ndate keskel. Koos pankade ja kindlustusfirmadega kadus hulk säravat elu võimaldanud töökohti. Seega tuli hakata elatist teenima vähemglamuursel moel.
Võib saada maksusüüdistuse
Kui kevadel levis uudis, et kaitsepolitsei vahistas Petersoni, võis raadiouudise paatoslikust toonist järeldada, et lennundusametis on toime pandud esimese suurusjärgu sigadus. Näiteks kokaiinilastiga Estonian Airi lennuk piloot Toomas Petersoni juhtimisel tegi hädamaandumise Pirita teel. Ja nüüd on võetud kinni mees, kes on süüdi kõiges, ka pensionäride vorsti ärasöömises.
22. aprilli lõuna paiku viidi Peterson töölt ülekuulamisele ja kell kuus lasti vabaks. Läbi otsiti kodu ja töökabinet. Lehtedest oli lugeda, et Petersoni osalusega kinnisvarafirma Mornap Grupp OÜ on varjanud tulusid ja teinud koostööd tuntud riiulifirmamüüja Raivo Karuga.
Tolleks hetkeks oli Peterson istunud Lennuameti peadirektori toolil viis aastat. Karjääri jooksul oli ta proovinud ka kõiki teisi tähtsamaid toole: Estonian Airi peadirektori kohast Tallinna Lennujaama nõukogu esimehe kohani. Järgmisel päeval, 23. aprillil, astus ta ametist tagasi.
«Lahkudes käitusin eetiliselt,» ütleb Peterson. Ta ei tea tänaseni, mis järeldusteni uurimine jõuab. «Käitusin üheksakümnendate keskel vastavalt tolleaegsetele äritavadele. Võib-olla aastal 2003 ei kõlba nii käituda. Kui vaja, maksan ära.» Peterson võib saada süüdistuse, et ühe kinnisvaratehingu käigus jäi osa makse maksmata.
Väikesed näpuharjutused
Peterson ei heida jõustruktuuridele ega maksuametile midagi ette: «Õppiv noor riik. Ametnikud alles harjutavad. Järjepidevus ja traditsioonid veel kujunevad.» Kuid ta vihjab, et politsei jõulise tegutsemise taga võis olla «Eesti kõrgelt arenenud kirjaoskus». Seda, et tema kohta pandi kokku rammus kaebekiri, ta otse välja ei ütle. «Inimesed jätavad ajutiselt maha suitsetamise, mina jätsin ajutiselt maha Eesti riigi teenimise,» teatab Peterson.
Loobuda tuli ka asepresidendi kohast Euroopa lennunduse föderatsioonis. Hingelt on Peterson pigem lennundusjuht kui ärimees. Kuid oma õnnetuseks on ta üritanud riigitöö kõrvalt alati väikeäriga lisa teenida.
1990ndate keskel üritas Peterson koos partneritega kinnisvarafondi käivitada. Kuid väikeste rahadega suurt äri ei aja. Tal ei ole raha kunagi liiga palju olnud. «Äris on tehtud väikseid näpuharjutusi. Suurema eduta,» kinnitab nüüdne kohvikupidaja. Kuid piisavalt edukalt, et saada kaela väike kriminaalasi.
«Ma ei taha nostalgitseda. Eesti riik on kasvanud varakapitalismi tingimustes ja teatud majandustegevusele antakse eri aegadel erinevad hinnangud. Õigusruum on muutunud,» nendib Peterson.
Eesti kohvikukultuuri arendama ei sattunud endine lennundusjuht juhuslikult. Ta uus naine Kadi pidas Mustamäel aastaid Rancho Salooni. Nüüd avati uus kohvik — Café Peterson.
Palju selleks raha kulus? Peterson on väga kidakeelne. Miljon? Naerab. Miljon on suur summa. Väga ta vastu ei vaidlegi, kinnitades, et tema köök ja ventilatsioon on kõige kallimad ja vastavad euronormidele. Oma raha? Laen? «Pangast tuli abi otsida,» tunnistab Peterson. «Ikka liisinguga.»
Keskeakriis ja uus naine
Jättes kõrvale semmimise Raivo Karu maksuvabu firmasid vahendanud kontoriga ja eelpool vihjatud kaebekirja, võib Petersonile panna diagnoosiks tüüpiliste 40aastaste meeste haiguse, keskeakriisi.
Kolm aastat tagasi võttis ta uue naise. Temal ja Kadil on aasta ja kolmekuune poiss Tobias-Toomas. «Naise vanus on ideaalne, kui mehe vanus jagada kahega ja liita kaheksa,» teatab Peterson. «Seega peaks mul olema 30aastane naine. Kadi on…» Peterson mõtleb pikalt. Välja mõtleb: «37.»
Toomase eelmist abielu tähistavad 21aastane tütar ja 18aastane poeg. Mis juhtus? Sellele küsimusele Peterson ei vasta. Ja mis siin vastata. Kui argipäevadest saab piin, siis tuleb ju minna.
«Elame siin mätta all, valgeks ei lähegi. Päikest näeb siis, kui lennukiga sõitma minna. Ma ei ole mingi perekeskne inimene, aga elus peab olema päikest. Vahel peab olema hea olla,» leiab Peterson.
Tüdinenud oli ta ka lennundusest ja riigiametniku leivast. «Kui olla viis aastat ühe koha peal, tekib tüdimus. Oleks võinud seal edasi tiksuda, aga ei olnud väga huvitav. Sa väsid organisatsioonist ja organisatsioon väsib sinust.»
Kiikab Euroopa suunas
Peterson on Tartu poiss. Ema oli ülikooli raamatukogu komplekteerimisosakonna juhataja, isa aga kauaaegne etnograafiamuuseumi direktor. Toomas lõpetas Tartu Ülikoolis majandusküberneetika. 26aastaselt sai temast Leiburi peaökonomist.
Uue ajastu saabudes tõusis ta kiiresti Estonian Airi peadirektoriks. Kahtlemata ka isamaaliste sidemete tõttu. Kuid sealt tuli lahkuda skandaaliga.
«See juhtus vahetult enne erastamist. Mina pooldasin SASi, teised Maersk Airi. Ja kohe hakkas majanduspolitsei mingeid asju uurima. Kui erastamine sai läbi, lõppes ka uurimine,» räägib Peterson.
Tal võib õigus olla, kui meenutada, et erastamise võitis koonderakondliku lõhnaga kamp ja poolisamaalane Peterson tõrjuti ministri nõunikuks.
«Eesti jõustruktuure on suhteliselt kerge ära kasutada ja erakondlike või erihuvide vankri ette rakendada. Eriti varem, aga riik areneb,» usub Peterson. «Praegu on tekkimas ametnike klass, kes on valmis Eesti riiki ausalt teenindama.»
Võib-olla saab Petersoni taagaga kuuluda vaid ärimeeste hulka, kus väike maksuvaidlus käib igapäevase töö juurde. Ja kas ta üldse sobiks veel kõrgeks riigiametnikuks? Peterson pole kindel. Ta oleks alati rünnatav.
Suve poole, kui Eesti saab kauaoodatud liikmestaatuse, kavatseb mees pigem Euroopa poole vaadata.
Elutarkuse defitsiit
Viimased neli aastat on Peterson juhtinud ka Tallinna Kalevi korvpalliklubi. Olles majandusliku kõrgharidusega, mõtleb ta nagu ökonomist. «Me peame mängima meeskondadega, kelle eelarve on kümme korda suurem. Meie väikeses külas nimega Eesti ei ole nii palju võimalusi. Turg on nii pealtvaatajate kui ka reklaamirahade osas väike,» tunnistab ta klubi juhatuse esimehena. «Me vajame kosmopoliitsust. Ja elutarkust.»
Paljude meelest mõtleb Peterson kui ketser. «Ma ei ole kristlane. Miks pean vaimustama tüübist, kelle lugu on pandud ühe rahva ajaloo raamatusse. Pigem kaldun hinges budismi poole,» tunnistab ta. Või teine mõttekäik: «Rahvusriiki on väga kallis pidada. Ma ei tea tõesti, mis siin Eesti asjast saab ja kuhu see kulgeb.»
Väikse kivi viskab Peterson ka valitsuse suunas: «Justiitsminister räägib kurdi probleemidest. Võib ju kurdidele kaasa tunda, aga see ei ole probleem, mida peab tõstatama Eesti justiitsminister.» Tema sõnul oli põnev aeg üheksakümnendate alguses. «Võisid nagu köieveos raksaki! tõmmata. Nüüd tuleb riiki hoida, aga noored tahaksid ikka raksaki! tõmmata. Riiki peaksid juhtima keskealised, noored võiksid teha äri teha ja ringi rännata,» analüüsib Peterson.
Praegu on riigiametnike pink täitumas 20aastastega. «Keskealiste probleem on see, et vabu kohti siin ei ole ja Eestist väljapoole ei ole nad suutelised tegutsema. Saadaval on väiksed asjad. Samas. hilja ei ole ka otsast peale hakata,» tõdeb Peterson. Teda on selja taga süüdistatud liigses hoogsuses. Selles, et meie popsitares ei ole nii kombeks.
«Kuid miks mitte minna Café Petersoni brändiga maailma, näiteks New Yorki,» unistab Toomas. Võiks ju Madisoni avenüül avada kõrvuti itaalia restoraniga, kus töötab administraatorina Piret Aava, Petersoni kohviku. Kohviku, mida peab Peetruse poeg, kes ütleb, et ta ei ole kristlane.
Esialgu on Toomas Petersoni plaanid väiksemad. Kell kuus on tal korvpall ja reedeti squash.
