“Igast vigurvändast ei kirjutata raamatuid. Aga et Rein Kilk on eriline mees, tunnistavad needki paljukannatanud ligimesed, kelle elutee ristumine selle särasilmse kavalpea tegemistega on toonud kaasa pisaraid, halle juukseid, rahalisi kaotusi ja kohtukutseid,” kirjutab raamatu üks autoritest Jaano Martin Ots teose eessõnas. Ometi, kui Kilk lubab oma ähvarduskirjas raamatu tegijatele lisaks kohtusse kaevata ka kõik autorid, kaasautorid ja intervjueeritud, mainib ta muuhulgas, et Jaano Martin Ots on talle tundmatu isik. Mees muigab selle peale ja lööb käega: “Las siis jääda nii, ei hakka neid juhtumeid praegu meelde tuletama. Kui ta oma kohtusse kaebamise ähvarduse täide viib, eks siis räägime!”

Ots kinnitab Publikule oma täit veendumust sellest, et Kilk oli algusest peale väga hästi kursis, et säärane raamat on töös, kuna nii suures autorite ja intervjueeritavate ringis leidub alati rohkem kui üks inimene, kel on ühiseid tuttavaid ühiste tuttavatega. Keegi neist pole seda ka vähimalgi määral varjanud. “Materjali kogumine ja ettevalmistused kestsid üle 3 aasta ja intervjueeritud on kümneid inimesi. Isegi väike veebileht oli üleval, et uusi infoallikaid leida ja saada teada juhtumitest, mis avalikkuse ette pole sattunud,” räägib autor, kuid ei imesta karvavõrdki asjaolu üle, et Kilk nüüd kõiki kohtu ja kahjunõuetega ähvardab. Pigem oli seda võimalik lausa ette ennustada.

“Kilk on ju tuntud kui sarikohtussekaebaja ja ta on minu teada hetkel kohtuga ähvardamas ka erinevaid meediaväljaandeid. See on ühtlasi üks põhjus, miks me autoritega asja arutades otsustasime temalt mitte kommentaare küsida, sest tõenäoliselt oleks vastuseks tulnud tõkend, mis keelaks edasise kirjutamise ja trükikodadel trükkimise. Ja teistele ajakirjanikele antud vastused erinevate juhtumite osas on olnud piisavalt kõnekad, mis ei jätnud meile kuigi palju lootust, et meile oleks teistsugused vastused tulnud,” jätkab ta.

Küsimusele, kellele või milleks sellist raamatut üldse vaja on, Ots ühest vastust andma ei kipu. Samuti ei võta ta enda peale vastutust sõnastada raamatu eesmärki. “Usun, et igal autoril ja intervjueeritaval oli oma eesmärk. Ma usun ka, et Tarmo Teeväli lapselapsedki meenutavad veel, kuidas vanaisa jõululaupäeval Kilgi valekaebuse alusel vangi viidi,” kirjeldab ta. “Aga miks mina võtsin vastu ettepaneku selle raamatu toimetajaks hakata… Tegelikult on see ju tore lugu! Ajaloo peale mõeldes — Kilk kui uus Rummu Jüri. Mõnes ärikultuuris oleks tema teod täiesti aktsepteeritavad ja auväärsed. Näiteks koraani järgi võib moslemist ärimees kristlasest äripartnereid just sel viisil või karmimaltki kohelda. Kindlasti ka mitmel pool Aafrikas. Araabiamaades on füüri laskmisel isegi ametlik nimi — bakšiš. Aga Eesti Euroopasse pürgivas ärikultuuris paraku mitte, nii et siin jääb ta ikkagi skeemimeistriks ja pankrottijaks!”

Ots toonitab, et püüdis autorina väga tähelepanelikult jälgida, et poleks ärapanemist, laimu, kibedust ega süüdistusi ja leida mõndagi positiivset nii Kilgi tegevuses kui tema isiksuses. “Väga hea demagoog ja PR-mees on ta küll, suudab meediaga hästi manipuleerida. Aga sellele on ka raamatus tähelepanu juhitud, et veenmisvõime on tal tohutu. Seetõttu võikski võtta seda raamatut pigem nagu kirjeldust või õpetust, milliseid äritegemise võtteid võib elus ette tulla. Kõvema närviga inimesed võivad sellest õppust võtta, teised aga võiksid ära tunda, kui näiteks äripartner nende peal midagi sellist hakkab rakendama!"