Kaheksa aastat Sky Plusis saadet «Naistekas» juhtinud Kirsti Timmerile käib südame pihta, kuidas eesti naised lasevad meestel ennast ja lapsi rusikatega vaeseomaks tümitada. Tema elaks pigem kuuse all. Kirsti usub helgesse ellu ja surma, ja ammutab hingerahu vanadest surnuaedadest.
Kirsti Timmerile (40) esitati palve kirja panna «Naisteka» raamat, läbilõige Eesti elust tema populaarse raadiosaate põhjal. Kaasmaalaste kaheksa aasta jooksul saadetud kirjad ja mälestused uuesti üle vaadanud, vormus läbi emotsioonide kadalipu kirjatöö, mis peagi ka ilmavalgust näeb. Kirsti ei ole kunagi suutnud elada ohvritallena, ja tema helguse poole püüdlevast, ent realistlikust ja iseteadvast eluhoiakust on eestlased enestele paremaks eluks tuge leidnud. Alustades kas või elulistest pisiasjadest. Kirsti ei nuuma meie riigi ülikalliks kruvitud kaubandust. Võtab suure kohvri ja ostab selle väljamaal käies lasteriideid täis, kolm korda odavama hinnaga. Hiljuti käis ta perega Hispaanias sõpradel külas puhkamas. Kirsti, tema abikaasa Ilmar Pukk (38) ning pojad Ron Robert (6) ja River (4) naudivad küll päikeselõõma, aga kinnisvara naine välismaale ei soetaks. «Mina kardan end selliste asjadega siduda,» tunnistab Kirsti. «Kodu võõrsil paneb sulle tohutud rahalised ja argised kohustused, ja sul hakkab kodumaal olles kuklas vasardama – et issand, on mul seal muru pügatud või kõrbenud?! Olen selleks liiga mugav inimene. Lihtsam on käia sõpradel külas.» Ja kui Eestimaa taevas lubab meile mõne päeva päikest, sudib Kirsti poisse: «Teeme kiiresti makarone hakklihaga, siis saab õues olla!» Sügisel gümnaasiumi viimasesse klassi minev tütar Merily (18) magab suvisel lõunatunnil õndsa und – koolivaheajaks on ta läinud öötööle baari, sest auto nõuab bensiini. Sünnipäevaks sai ta kasutatud Ford Probe – poole autorahast kogus tüdruk ise juba varem tööl käies, poole andis pere. Suvel lööb Kirsti koduõuel tihti sõprade seltsis grillile tule alla. Näiteks koos oma väga heade semude ja sagedaste külaliste, Nukuteatri direktori Meelis Pai ja muusik Jaagup Kreemi peredega. Meigi-kunstnik Kaia Triisa ja laulja Rolf Roosaluga suhtleb Kirsti iga päev vähemalt telefonitsi. Nädalas vähemalt korra käiakse perekonniti või omapäi ühe või teise juures, lobisetakse hinge pealt kõik ära, kuni langeb õhtuhämaruse loor. «Minu jaoks on sõbrad hästi olulised,» tähendab Kirsti. «Mina leian, et kui inimene kellegagi koos on, ei tähenda see seda, et siis peabki olema ainult pereelu ja et käid ainult perekonniti väljas, räägime ainult oma perest. Inimesele peab ikkagi jääma see tema isiklik elu ka. Seda tuleb võimaldada. Minu mees on õnneks hästi mõistev inimene selle koha pealt.» Kuidas te mehega võimaldate teineteisele väljalülitust argimuredest ja närvidele puhkust? Meil on niimoodi jagatud, et kui tema tahab oma sõpradega kokku saada, olen mina kodus lastega. Kui mina saan oma sõpradega kokku, siis on tema kodus lastega. Kui mu sõbrad on meil õhtul külas, siis tema ja lapsed istuvad kah meie juures, aga sel hetkel, kui mees tunneb, et tal on meie jututeemadest küllastumus, ta ütleb näiteks, et läheb ja vaatab filmi. Mina leian, et selle tõttu, et sul on perekond, ei tohi end iseendast ära lõigata. Kui sul on ainult töö ja kodu, koristamine, pesemine, söögitegemine, kuhjub sinus närvilisus. Kusagil peab saama olla nii, et sa argiasjadele ei mõtle – lülitad end välja, nii et aju puhkab, ainult nii puhkad tõeliselt. Kui puhkusele lähen, siis on mul ju ka lapsed kaasas, ikka kogu aeg vaatad, valvad, vastutad. Nädalas mõned tunnid, mil pole seda valvamist ja vastutamist, nad on isaga ja kindlates kätes. See aitab õudselt hästi pingeid maandada ja puhata. Väljalülitus peab olema, mina muutun muidu närviliseks. {poolik} Kuidas su mees end välja lülitab? Ta sõidab rallit ja tahab oma rallisõitjatega kokku saada. Ma ütlen siis iga kord, et mida mina tulen sinna. Istun ja vaatan kella, need ei ole minu jututeemad. Temal oleks ka pinge peal, et peab minu tuju üleval hoidma. Ma ei ole seda tüüpi inimene ka, et istuksin prouadega koos ja räägiksin küpsetamisest – mind ei huvita retseptide vahetamine. Olen palju rääkinud inimestega, kel pole seda varianti, ka vanemad ei ela lähedal või neid polegi, et saaksid mõneks tunniks end ümber lülitada. Siis sõbrannad aitavad. Kui Merily väike oli, mul sõbrannad aitasid ja hoidsid. Ütlesid: «Nii, Kirsti, täna lähed välja, ei küüri ega pese siin.» Just lugesin seda õudset uudist, kus Venemaal naine oma lapsed rõdult alla lükkas. Õudne! Ma ei mõista seda kuidagi, aga kujutan ette, et kui oledki kõik aastad ainult lastega, mees käib tööl, inimesel pole ühtegi oma hetke, õhtuks surmani väsinud – inimesel võibki juhe kokku joosta. Ja siin on sel juhul ka süüdi mees, et ta ei osanud oma naisel pinget maha laadida. Pidevat vastutustunnet on raske ainult enda õlgadel kanda, seda peab saama jagada. Mõne inimese elu sisuks on rippuda kaasa küljes, kuna nad ei usalda teda üksi lasta... Kui sul usaldust ei ole, no mida sa siis elad koos? Kui mu mees läheb õhtul sõpradega välja, ma isegi ei tule selle peale, et mõelda – issand, kuhu ta nüüd läheb! Leian, et kui austad teist inimest nii palju, et usaldad teda ja võimaldad talle tema oma aega ja ruumi, peab teine olema ääretult rumal, et seda kuritarvitada. Vohh – kui ise oleks hull suslik, siis vast kardakski partnerilt sedasama. Kui mina sõpradega väljas käin, ei tule mulle ju mõttessegi muid suhteid, ja ei oska ma ka mõelda nii teise inimese kohta. Oma elu ei tohi ise keeruliseks elada. Peab ikka nii elama, et oled rõõmus. Kirjutasid eestlaste eludest raamatu... Minult telliti «Naisteka» raamat Eesti inimeste eludest. Läheb natuke aega, enne kui see müügile tuleb. Seda oli minu jaoks oluline lahti kirjutada, et need inimesi põletanud teemad ei kaoks ära. Olen nüüd vanu kirju lugenud... Mulle läheb hästi südamesse, et väga paljud inimesed kirjutavad mulle kirja pärast «Naisteka» saadet antud teemal. Ütlevad, et jätsid saatesse kirjutamata, kuna ei taha avalikult jagada oma lugu, aga nad ei ole seda kunagi mitte kellelegi rääkinud, tahavad koorma ära jagada. Saadavad ainult mulle lugemiseks – see on selline usaldus! Olen neile tavaliselt vastanud ka. Siis mul on tunne, et millega olen selle ära teeninud! Nii armas! Neid kirju ma raamatus ei kasutanud. Millised ühiskonna mädapaised su enda hinge rõhuvad? Minu arust on Eestis see viga, et kohe, kui lähed Tallinnast välja mõned kilomeetrid, on elumudel jäänud suures osas kinni vanasse – töötus ja suhtumine, et kui ma 20 000 krooni ei teeni, siis väiksema raha eest mina ei lähe tööle! Samas puudub endal haridus ja oskus sellise raha teenimiseks. Istutakse ja juuakse. Siis on seal naised, kes peavad kuidagi ülal pidama neid mehi. On meeletult palju lapsi, keda ei suudeta üleval pidada. Kui raha pole, ega kärakas ostmata jää, küll aga koolivihikud. Võib-olla see ei puuduta nii palju noort põlvkonda, aga vanemaid küll – kui palju on Eestis perevägivalda! See on uskumatu, ja kui julmad need lood on! Millised sadistid meie keskel elavad! Perevägivalla teema on toonud mulle kõige jubedamaid ja võikamaid kirju. Suuresti tänu alkoholile toimub see jubedus koduseinte vahel, ja nii palju sumbubki sinna, nii et teised teada ei saa. Ennevanasti tambiti pähe: peksab, järelikult armastab... Millised lontud on naised, kes ei võta oma lapsi ega lähe nendega ära vägivaldse mehe juurest – kasvatavad vaimselt haigeid inimesi lõpuks! Oma mõttetu vabandusega, et mul pole kuskile minna. Tegelikult on nad suhtesõltlased. Saavad ise peksa ja lasevad oma lapsi peksta. Vaat seda on Eestimaal tohutult ja see on väga jube. Ma elaksin puu all oma lastega, kui mees käe tõstaks – alati on naistel võimalus leida koht, kus aidatakse, aga nad ei otsigi abi. Ja nad armastavad neid mehi! See on minu jaoks nende kaheksa aasta jooksul kõige suurem mõistatus ja imestus, et kuidas inimene enese ja laste elu üldse ei väärtusta. See on eesti naiste needus. See on orjaveri – saad piitsa ja roogid edasi! Ja see tuleb nii väikses osas avalikuks, sest need naised ongi need «trepist alla ja tooli otsa kukkujad», ise üleni ära pekstud. Mis on sinu jaoks olnud kõige võikam? Meil on saates olnud kiri, kus isa peksis ema surnuks ja sundis lapsi pealt vaatama. Sellised loomad elavad, ja süüdi on see naine, kes seal ise on oma lastega. Hästi palju kirju on tulnud lastelt, kes on kasvanud sellistes kodudes, kes ütlevad, et kogu nende lapsepõlv oligi hirm. Koolist tulles kartsid, kui nägid, et isa napsu võttis – magada ei julge, sees on metsik hirm. Kott oli kogu aeg pakitud kõrval, et metsa joosta. Ja ema laseb sel toimuda! Kui mees sind ühe korra lööb, on ju selge, et ta lööb järgmine kord ka. Pärast esimest korda: «Run, Forrest, run!» Kui sa seda ei tee, kannata ise, kui sulle nii meeldib, aga ära sünnita lapsi! Suhtesõltlase puhul jutuga aru pähe panemine ei aita – kui nad lähevadki ära, tavaliselt võtavad mehe ikkagi tagasi, sest too palub põlvili. Olen saate kaudu kokku puutunud sellise inimesega, kellega tema lapsed enam ei suhtle, sest ta elab edasi oma jubeda mehega. Ta pigem ei suhtle oma lastega. Mis suhtesõltuvuse vastu aitab? Aitab vast see, kui lapsed on teinud selle otsuse, ema ära viinud ega lubanud meest enam tagasi võtta. Millised on su enda kokkupuuted vägivaldsete inimestega? Võib-olla olen nii tugev isiksus, et nad ei ole minu lähedale tulnud. Mulle on kord baaris ligi tulnud üks väga purjus mees, kes tahtis minuga kakelda. Mul olid terava metallkontsaga kingad – ma ei oska rusikaga lüüa –, võtsin kinga jalast ja ütlesin: «Tule, ma löön sulle otsaette selle!» Ta ei tulnud. Kuidas sa tütart mehevaliku küsimustes oled õpetanud? Olengi talle öelnud ainult ühte alati – et kui üks kord lööb, arvesta, et lööb ka järgmine kord. Ta on nii mõistlik inimene, et ma ei muretse. Ma ei saa talle mingeid mudeleid ette panna, sest ta on teistsugune inimene kui mina. Ta peab saama omad vitsad, sest teiste vigadest ei õpi mitte keegi. Mina ei ole nii tarka inimest näinud. Arvan, tütar on veel kangem kuju kui mina – lööja-tüübid isegi ei julge samale tänavale kolida, kus tema on. Kui ta endale ükskord mehe saab, ma tean küll, kelle jalas seal püksid on – need ei ole kindlasti mehe jalas. Kuidas sul nii kange tütar kasvas? Ta on Jäär. Mine tea, võib-olla kunagi on leebe lilleke. Sina valmistasid emale peavalu? Ei. Ema ütleb, et tal ei ole minu pärast ühtegi halli karva peas. Ma olin selle koha pealt õudselt hea laps, et ma jumala eest emale südamevalu ei põhjustaks. Vaat, seda kartsin metsikult. Ma ei tahtnud, et mu ema peaks minu pärast nutma. Nägin, et tal on muid muresid ka palju. Ema oli teadlik igast minu sammust – kus olen, mis teen. Hullult hoidsin oma ema. Tema elu keerles ümber minu, ja kuna ta mulle kõike pakkus ja võimaldas, tegi minu nimel, vastasin samaga. Nüüd muidugi vaidleme lastekasvatuse teemadel, aga et oleksin pubekana öelnud vastu oma emale või paugutanud uksi – mitte kunagi. Ema ütleb, et mul polnudki puberteeti. Mul polnud karistusi, sest ma ei rikkunud ühtegi reeglit. Kui mulle oli öeldud, et tulen õhtul üheteistkümneks koju, tulin koju. Kui jäin bussist maha, helistasin. Meil ei olnud telefoni, helistasin naabritele: «Palun öelge mu emale edasi, et jäin bussist maha, jõuan 23.15.» Sul tütar samasugune... Meil on küll olnud koolis õpetajatega probleeme, et miks ma ei ole puudumistõendit kirjutanud, et järelikult ma ei tea. Tean iga tema puudumist, sest ta ütleb mulle juba enne puudumist, et ta puudub. Ja ma luban neid vahel – ainult mööda joont ei saa käia. Mina tegin ka poppi ja istusin kinos parem sel ajal. Ta peab ise teadma vastutada enda eluvalikute eest. Lambaid elu ei salli ja oma vigadest kõik õpivad. Kui sa neid vigu ei tee, jääd lolliks. Sinu elu õpetlik viga? Ma ei ole pahatahtlik inimene ega taha uskuda seda ka teistest. Olen usaldanud mõnda inimest, kelle puhul kõik teised ütlesid, et tulgu ma mõistusele. Olin loll ja sain peksa. Mina leian, et kõik, mis elus juhtub, peab juhtuma. Ju siis olen tulnud siia ellu neid õppetunde saama. Mil määral haakud sina müstilise ja sensitiivse maailmaga? Olen ise selline inimene ka lapsest saati, mind huvitas see maailm juba siis. Usun sellesse ja mul on sellega oma suhe. Arvan, et kui keegi sureb, hing võtab ise sinuga kontakti, kui ta soovib. Ma ei tea, kas selleks peab valmis olema või mitte. Sest tean ka inimesi, kes ei usu sellesse, aga on ühel hetkel samamoodi selle tõestuse saanud. Kontakt lahkunud hingega? Mina usun ja olen ise kogenud. Mul oli väga huvitav kogemus, kui mu ema õde suri. Me polnud temaga varem väga lähedased, aga viimasel aastal enne tema surma saime väga hästi läbi, sest ta vahel hoidis minu Merilyt, kui ma tööl olin. Kui ta suri, tuli ta mulle unenäkku. Ma pole teda elus enne unes näinud ega ole ka rohkem. Ta tuli selleks, et vastata minu mõningatele küsimustele. Ta ütles selliseid asju, mida ma poleks tõesti saanud teada, aga mis olid niimoodi – ema käest sain pärast teada. Ja mul oli ka küsimus, et mis saab pärast surma. Ta seletas mulle ära, kuidas see edasi käib, kus tema on ja mida teeb, keda ta on näinud ja keda mitte. Ja ärkasin hommikul üles – see oli nii reaalne kõik! Minu jaoks oli see tema ilmumine pärast ta surma rahustav. Kõik on helge, pärast surma pole midagi halba. Minu ema ei ole ka kunagi selliseid asju kogenud ja nüüd ta koges kontakti ühe hingega. Ütlesin emale, et mõtle, kui paned endale hingedepäeval küünla aknale põlema... see pandi põlema selleks, et hing leiaks tee koju. Kui siis näed või kuuled midagi, mis sa siis kardad, et appi, mis toimub – oled talle ise küünlaga teed valgustanud. Hingedepäeval tuleb ikka panna küünlad põlema surnuaeda, kui sa ei taha endale kutsumata külalisi. Mis sind surnuaedade manu tõmbab? Meil on Rahumäe surnuaed kodu lähedal, mul on sinna vanaema maetud, ja mulle meeldivad hästi vanad surnuaiad, rauast ristid. Vanaemaga käisin alati surnuaial kaasas, kui ta läks sugulaste haudu korda tegema. Tema seal riisus ja rohis, mina uitasin ja mõtlesin elulugusid inimestele, kelle nimesid hauakividelt lugesin. Surnuaiad on rahulikud kohad. Ühel päeval ütles mulle üks ravitseja, et ärgu ma käigu seal nii palju, võtan mõne hinge endaga kaasa sealt, nad klammerduvad külge. Et ei ole need tegelikult nii rahulikud kohad. Teinekord on aga kohe vaja sellist vaikust ja rahu, surnuaial see on. Seal tuleb selline eriline rahu sisse. Issand, kui kihvt oli, kui käisime Itaalias väga vanas väikses linnas. Seal oli surnuaed, piiratud müüriga, läksid väravatest sisse. Kõik hauaplaadid olid raiutud lahtise raamatu kujuga, igal nimi ja pilt. Minu arust oli see nii äge. Ja veel kõiksugu suured kujud. Vaat seal ma tundsin, et selles surnuaias ei ole mingit rahu. Seal see temperament oli nii teine. Mul oli tunne, et kui õhtul väravad kinni pannakse, siin läheb mölluks, pidu käib. Nagu sa läheksid päeval Hollywoodi ööklubisse – inimesi ei ole, aga tunned, kuidas õhtul läheb mölluks. Tegin seal palju pilte ja muudkui seletasin oma mehele, et kui ma ükspäev ära suren, vaata et sa mulle selle «hauaraamatu» teed! Pane mulle selline kuju või selline! Vaata, et sa mulle lihtsalt mingit pagana kamakat hauale ei pane! Ja kui mees paneb nadi hauakivi, tuled teda kummitama? Mees ütles, et mis mul sellest, ma olen ju siis surnud. Mina ütlesin: «Kui sa seda ei tee, arva, kas sa siis öösiti magada saad! Nii kaua kummitan, kuni mulle raamatu ja suure kuju paned!» Osad lapsed mäletavat teatud vanuseni oma eelmist elu... Kui minu Ron Robert oli väike, veidi üle aasta – ta hakkas seitsmekuuselt rääkima ja aastaselt rääkis täiesti puhtalt –, siis ta rääkis mulle kogu aeg ajast, mil ta sõitis suure laevaga. Me ei olnud ühelgi laevareisil käinud. Küsisin poisilt, et mis ta tegi selles suures laevas. «Ma sõitsin selle laevaga, keerasin rooli.» Küsisin, et kus ta sõitis, kas Saaremaa vahet. Tema seletab: «Ei, ei, ma sõitsin suurel merel, ema. Suure laevaga.» Kuidas aastane laps oskab rääkida sellist juttu? Ei tea, kas oli lapse fantaasia, unenägu... Samas, nii väike laps saab uneski näha seda, mida ta on kogenud. Juhtusin veidi aja pärast lugema raamatut «Laste eelmised elud» – kuidas üks väike poiss rääkis nii tõsimeeli, kuidas ta kukkus lennukiga alla sõjas, kirjeldas täpselt neid inimesi, kes leidsid ta enne surma. Kuni ema hakkas otsima, ja leidis selle koha ja need inimesed. Seal oli tõepoolest Teise maailma sõja ajal lendur alla kukkunud. Poolteise-kaheaastaselt Ron Robert ei rääkinud mulle enam sellest suurest laevast. Ja nüüd, kui küsin, kas ta mäletab, kui ta suure laevaga sõitis, tema küsib: «Kus kohas?» Ongi lahe, kui osad usuvad sellesse maailma ja osad mitte. Kui ühtedel poleks teistele midagi tõestada, ei oleks edasiminekut, mis tuleb vajadusest targemaks saada ja oma seisukohta põhjendada. Kuidas kasutad enese elus ära usku, et tõmbad endale ligi seda, millest mõtled? Kui tunnen, et hakkan haigeks jääma, teen endale selgeks, et ma ei jää haigeks. Ja ei jäägi. Tütar ja mees lahustavad vees neid gripirohtusid ja ikka jäävad haigeks. Kui poisid on mul kodus haiged, olen neile väiksest saati seletanud, et ütleme haigusele, et too on küll väga tore ja kihvt vend, aga mingu ära, tahan õue minna! Väiksem, kui tunneb, et kurk valutama hakkab, ikka küsib: «Kas pean jälle haigusega rääkima?» Kui keegi tuleb külla ja ütleb, et oi, meil on nii palju inglikujusid, mul poiss ütleb: «Jaa, meil on neid sellepärast, et meie emmel on niimoodi parem olla.» Millal sa avastasid inglid? Olen eluaeg uskunud, et nad olemas on. Vanaema uskus neisse ja rääkis neist tõsise näoga. Kui olin vanaemaga, siis ma ei tahtnud kunagi, et ta muinasjuttu loeks. Nõudsin, et ta räägiks nendest hirmsatest lugudest, mis juhtusid, kui ta väike oli. Vanaema ütles, et tema on ka surma näinud. Siis ju inimesed kodus surid ja neid seal kodus ka hoiti. Mulle need lood hirmsasti meeldisid. Kui olin väike ega tahtnud magama jääda, vanaema ütles: «Loeme nüüd jessukese salmi ära.» See mulle samuti hirmsasti meeldis. Pärast seda tundus mulle väga kohatu mitte magama jääda. Vanaema ütles alati, et on olemas kaitseingel ja inglid valvavad me üle. Ja et kui inimene sureb, muutub ta ingliks ja istub pilvepiiril. Küll ma siis uurisin, kui esimest korda viieaastasena lennukiga lendasin, et kus need inglid istuvad. Olen oma poistele ka niimoodi öelnud ja mu mees on saanud väga pahaseks, et mis jama ma neile ajan. Olen öelnud, et las ma ajan. Mida nad suureks saades usuvad, on nende otsustada. See ei ole ju halb, on ju ilus ja helge uskuda, et oled kunagi ingel taevas, kui juba ongi lõpp. Praegu minnakse vana usu juurde tagasi – millesse vanasti usuti. Sul võib olla palju raha, aga kui hing on tühi ja sa millessegi ei usu, siis see on kurb.
