Kirsti Timmer meenutab surmalähedast kogemust: jubedaim tunne on surmahirm mitte ainult enda, vaid oma sündimata lapse pärast!

Kaheksa ja pool aastat tagasi, varasügisel, kui Kirsti Timmer ootas oma teist last, tekkis tal õhtul filmi vaadates õhupuudus, mida leevendada ei aidanud miski, kirjutab ajakiri Naisteleht.

Algul arvati Keskhaiglas, et tegu on astmahooga ja tehti süst, mis ei aidanud. "Seda ööd ma ei mäleta, ainult hirmu mäletan. Ja lootusetust, et keegi ei aita. Uskuge mind, see on kõige jubedam tunne - surmahirm mitte ainult enda, vaid ka oma sündimata lapse pärast," meenutab toona 8.kuud rase olnud naine.

Lõpuks jõudis Kirsti pädeva arsti käe alla ja diagnoosiks pandi kopsu arteriaalne tromb emboolia, mille raviks suunati ta intensiivipalatisse liikumatult lamama. "Kordasin oma kõhus elavale pojale pidevalt, et me oleme koos võitmatud nagu Bruce Willis igal vana-aastaõhtul seal tornmajas," muigab ta nüüd aastaid hiljem.