«Pättusi sai palju tehtud ja üle rahuldava mu käitumishinne ei tõusnud. Pigem allapoole,» sõnab kaitseväe juhataja nõunik ANDRES ANVELT.
Tuntud ekspolitseinik Anvelt (38) on viimased kolm aastat usinalt sulge liigutanud. Mees kirjutas raamatu «Punane elavhõbe», mis heidab haarava pilgu üheksakümnendate aastate politseinike ja kurjategijate maailma.
«Esimestena said raamatut lugeda mu kalli naise, ema ja hea sõbra Toomas Sildami kõrval veel paar tuttavat siit- ja sealtpoolt rindejoont. Keegi pretensioone ei esitanud ja kõik nad tundsid mõnu 90ndate algusaastate nostalgilistest meenutustest,» sõnab Andres.
Andrese ajakirjanikust abikaasa Kärt Anvelt (34) olevat pärast käsikirjaga tutvumist meest kiitnud ja nõudvat nüüd juba uut teost.
Lapsepõlve lemmikmäng «Pätt ja miilits» — milliseid pättusi oled oma sõpradega kooliajal korraldanud?
Mu jaoks jäid lapsepõlves päti ja miilitsa mängud suhteliselt tagataustale. Mängisin pigem sõda, kuna seal sai rohkem pauku teha. Näiteks tikuväävlist ja poltidest-mutritest taskupommikesi meisterdada, mere ääres kindlusi ehitada, mida kohe siis kividega puruks loopida. Hilisemas nooruses tegelesin mudellennukitega ja seetõttu oli loomulik esimene elukutsesoov saada lenduriks.
Aga pättused… 21. keskkoolist, kus ma õppisin, oli kiviviske kaugusel venekeelne 6. keskkool. Kahe kooli vahel oli tollane Pioneeride park (praegune Politsei park — toim) ja Kungla hotell (praegune Park hotell — toim), mille ümber sai mitu rusika- ja kivilahingut maha peetud. Ikka nende samade vene kooli eakaaslastega ja territooriumi jagamise põhjustel.
Õunaraksus oled käinud?
Ausalt öeldes pole ma õunaraksus kunagi käinud, kuna enda suvilas oli õunu liigagi palju, neid jätkus kõigile jagamiseks. Sain adrenaliini muudest asjadest. Näiteks Kakumäe lahes snorgeldades leidsin padruneid ja muud laskemoona, mille ma välja tõin ja ära peitsin. Kuna mu lapsepõlves olid suvekaaslastest mängukaaslased enamuses tüdrukud, siis sai mängitud teistsuguseid mänge, neid, mis südame põksuma panid.
Esimene kokkupuude miilitsaga?
Kõige esimest ei mäletagi… Äkki see, kui ma Kakumäel suvila kandis öösel ringi hulkudes nägin, kuidas mingid tüübid ühe naabri külgkorviga mootorratta huugama panid. Olin siis päris väike poiss. Jälitasin vargaid pimedas, jalgrattaga. Tuvastasin metsas koha, kuhu nad mootorratta ära peitsid. Rääkisin isale, kes kutsus miilitsa. See tagastas leitud mootorratta omanikule. Üllatus oli aga suur, kui miilitsad mind lõhkuma hakkasid, et miks ma mootorratta olen metsa viinud! Päti keeles öelduna tahtsid nad mulle võõrast teemat pähe määrida. Kuna ma asja omaks ei võtnud, lõid käega ja jätsid mind rahule.
Miks otsustasid miilitsakooli õppima minna?
Miilitsakooli õppima minek oli suhteliselt juhuslik. Astusin pärast keskkooli lõpetamist TPIsse masinaehituse erialale. Pärast mõningaid kõrgema matemaatika loenguid sain aru, et mul pole sinna asja. Siis kuulsin, et hilissügisel tehakse vastuvõtt miilitsakooli esimesse eestikeelsesse gruppi, ja viisin dokumendid uudishimust sinna. Kindlasti mõjutas mind ka asjaolu, et miilitsakooli sissesaanutele pakuti pääsemist vene kroonust.
Hilisem elu näitas aga seda, et elu miilitsakoolis oli tunduvalt keerulisem ja pingelisem kui paljudel mu klassikaaslastel Vene sõjaväes.
Kas olid kooliajal rohkem kiusaja tüüp või kaitsja?
Kiusaja tüüpi vaevalt. Kui, siis algklassides. Võib ausalt öelda, et hilisem suur huvi igasuguse kirjanduse vastu avas mu silmad inimlikkusele ja õiglusele. Vanemas koolieas ei sallinud ma õigustamatut vägivalda, mistõttu pidin osalema ka n-ö pargikaklustes, mis tekkisid harilikult pärast seda, kui keegi omadest nossu sai. Nagu klassikud on öelnud: «Mis nad tulevad siis meie õue peale kaklema…»
Mille eest said oma esimesed triibulised?
Vat jälle ei mäleta, kas need olid esimesed, aga linnakodu kõrval garaažikatustel lumesõda mängides viskasin ühel võõral inimesel pea katki. Ta jooksis me ukse taha ja kaebas mu vanematele. Seejärel sain isalt füüsilise noomituse. Istumisorganil oli ikka valus küll.
Kuidas ema-isa sina koerustükkide eest karistasid?
Triibulisi esines üliharva. Küll aga pandi mulle varasemas nooruses peale tähtajaline mänguasjakeeld. Õnneks oli mul kaks advokaati — ema ja vanaema —, kes mulle alati kergendavat karistust taotlesid. Üldiselt karistused minu puhul preventiivset eesmärki ei täitnud.
Kas olid politseihaarangute ajal esirinnas või hoidsid tagaplaanile?
Mulle on alati meeldinud võtta initsiatiiv enda kätesse, kuna siis on eesmärgi täitmine ja vastutus tegevuse eest tasakaalus. Politseitöös oli seda vastutust igal sammul. Kuid hirm vastutuse ees on paljusid politseinikke viinud initsiatiivi puudumiseni. Mulle sellised asjad ei meeldinud. Aga muutusid ka ajad — võib-olla peabki nüüd paljudele asjadele teistmoodi ja äraootavalt peale vaatama. Samas on politseitöö ilma adrenaliinita nagu sõdur ilma püssita. Sul pole lahingusse asja ja kaaslased sinule ei panusta.
Sa oled püssitoru ees seisnud. Mis tunded sind seal valdasid?
Jätkub ühest korrast, et teha korrektiive oma tegevuses. Mäletan ühte eelmise sajandi 1. jaanuarit ühes Lääne-Virumaa talus, kus sattusin silmitsi püstolitoruga, millega oli mõned tunnid tagasi inimene tapetud. Õnneks see püstol sel hetkel ei toiminud ja enda üllatuseks polnud minugi relvas kuuli rauas. Hiljem proovides seesama püstol aga töötas. Õnn oli sellel korral minu poolel. Tegin sellest järelduse, et initsiatiivil peavad olema piirid, kriminaalpolitseinik peab mõtlema, kes ja kus, ning näitama eriüksusele kätte koha, kus ta tegutsema peab.
Mis tunne sind valdab, kui suus on surmamaitse?
Kui sel hetkel on näts suus, siis see lahustub adrenaliinist. Muud tunded tekivad hiljem.
Kas sulle altkäemaksu on pakutud?
Mulle pole altkäemaksu pakutud ja pole ka kuulnud, et tänapäeval keegi ümbrikuga ringi käiks. Ja üldiselt on selle asjaga nii, et pakutakse neile, kes selleks ise põhjuse või vihje annavad.
Kas vastab tõele, et äsja müügile tulnud telefone pole võimalik pealt kuulata?
Üks on kindel — nii, kuidas areneb telekommunikatsioon, arenevad ka süsteemid, kuidas neid pealt kuulata. Pelgalt pealtkuulamisest pole võimalik aga kedagi süüdi mõista. See eeldab ikka rohkemaid tõendeid. Üks mu hea sõber vastabki seetõttu alati telefonile naljaga: «Tere, teid kuulatakse pealt!»
Milliseid krimifilme eelistad?
Üldiselt mulle ei meeldi tehniliselt kõrgetasemelised krimkad. Elu on palju kirjum ja igale krimifilmile annavad esmajärjekorras särtsu inimsuhted ja realistlikud situatsioonid. Kindlasti on jätnud mulle sügava mulje vene maffiaseriaal «Brigaad», samas soovitan kõigil noortel politseinikel selle kõrval vaadata ka filmi «Treeningpäev» Denzel Washingtoniga peaosas. Mõlemad näitavad, et elu ei ole ainult must ja valge. Vahetoonid on tihtipeale tähtsamad.
Milline meisterdetektiiv on sulle eeskujuks?
Lapsepõlves oli selleks Kalle Blonkvist. Politseitööd õpetas mind aga tegema Koit Pikaro ning eeskuju oli ta kindlasti. Hilisemas politseitöös olid mulle eeskujuks paljud minu enda kolleegid, kes on mu arvates oma valdkonnas tänapäeval parimateks saanud.
Millal viimati relva kasutasid?
Viimati kasutasin tulirelva reservohvitseride kursustel, kus pidin pimedas mitmesaja meetri kauguselt märki tabama. Elukutselise relvakasutajana mõtled rohkem tulemuste peale ja emotsioone tekitab vaid hästi lastud märklaualeht. Valu ei tundnud, kuna tropid olid kõrvades.
Kes on hetkel Eestis kõige tuntum allilmategelane?
Väljend allilm assotsieerub mu jaoks ulmekirjanik Wells`i romaani «Ajamasin» murlokidega, kes elasid kauges tulevikus päevasel ajal maa all ja käisid öösel maa pealt õnnelikke «inimhaldjaid» näksimas. Kui me aga räägime meie organiseeritud kurjamitest, siis põhitegelased pole kümmekonna aasta jooksul muutunud ja nende nimed leiavad kõik huvilised ajalehtede arhiive lapates ise üles. Neile on ka negatiivne reklaam reklaamiks, mistõttu mina selle kampaaniaga kaasa ei lähe.
Igal mõrval on oma käekiri. Kas oled võimeline perfektseks mõrvaks?
Perfektset mõrva pole olemas. On olemas laisad ja ebakompetentsed uurijad. Iga inimene on valmis mõrvaks, kui selleni viib teda keegi ümbritsevas keskkonnas. Vahe on selles, kui kõrge on tema valulävi. Heaoluühiskond peab suutma sellist keskkonda madalama valulävega inimestel maandada. Kahjuks meil Eestis on sinna veel pikk tee käia. Mu enda valulävi on kriminaalpolitsei aastate jooksul tõusnud üpriski kõrgele ja selle ületamiseks peaks keegi ikka väga-väga vaeva nägema.
Kuidas Kärdiga tutvusite?
Ta tuli minuga intervjuud tegema ja sellest hetkest jäimegi kokku. See oli parim intervjuu mu elus, mis ei ilmunud kunagi ja kestab siiani.
Milliseid üllatusi sulle naisele teha meeldib?
Iga järjekordne üllatus peab erinema eelmisest, mistõttu selle väljakäimine ka siin intervjuus avaks võimalikud kaardid. Viimane üllatus on teada aga ainult talle ja see jääbki meie vahele. Nagu ka kõik eelmised.
Mida koos ette võtate?
Üldiselt teeme kõiki asju koos, välja arvatud tööasjad. Meie jaoks pole isegi tähtis, mida teha, pea-asi, et koos teha. Olgu siis kas Kilimanjaro tippu või sügavale vee alla sukeldudes. Sinna vahele jääb veel miljon pisiasja. Peaasi, et koos. On ju tema minu buddy (sukeldumistermin kaaslase kohta).
Millal said aru, et oled seksikas mees?
Seda peaks küsima mu naiselt. Enda seest ma seda arvamust pole kunagi otsinud. Ise arvan, et mehe seksikus ei väljendu mitte tema välimuses ega sõnades, vaid olemuses ja tegudes.
Kuidas end vormis hoiad, pingeid maandad?
Hommikuti käin jooksmas. Kui aga lund peaks sadama ja libedavõitu on, siis aerutan.
Aga pingest. Kui pinge on positiivne, ei peagi seda maandama. Kui negatiivne, siis maale äiapapa juurde sauna. Saame temaga hästi läbi ja nagu mu naine ja ämmamamma ütlevad, siis oleme temaga justkui Väino ja Valdur, kes pikalt maailma asju lahkavad. Ka meil on mõni õllepudel puuriida vahele ära peidetud. Me maakoht on kaugel metsade ja põldude vahel, kust vaadates linnamured ja pinged tunduvad vahest mõttetu rapsimisena. Sealt tagasi tulles vaatad alati elu helgema poole pealt ning alustad nädalat taas positiivse inimesena.
