Hiljuti oli seriaalis “Kodu keset linna” näha Hanna-Hellat. Laps magas Heleni süles. Tavaliselt on olnud kuulda ainult lapse nuttu ja Helen on siis tõtanud trepist üles tütre juurde.
Hanna-Hella on Heleni osatäitja Kleer Maibaumi enda tütar Ada Ida. “Laps magas Kleeri süles ja nii saimegi võtte kenasti ära teha,” ütleb režissöör Martin Korjus.
Miks näeb titasid või loomi, kes tõstaksid ju nunnumeetri kõrgele, ekraanil nii harva? Kindlasti meenub “Kodu keset linna” pikaajalistele vaatajatele Muska ja stsenaristide käest on lausa küsitud, miks Muskat ei ole.
Martin Korjus räägib, et loomulikult tahaksid nad väikseid lapsi ja loomi ekraanil rohkem näidata, kuid takistuseks on seriaali salvestamise tempo: ühe päevaga võetakse üles natuke üle kahe osa. Laste ja loomadega filmimine võtab aga palju aega ning salvestusgraafikust oleks keeruline kinni pidada. “Samuti peame tihti tegema hetkedel, kui aega on minimaalselt ning seetõttu on väga raske klapitada aegasid, et loomaomanik saaks loomaga võtteplatsile tulla või et imiku päevakava võimaldaks just sel hetkel filmida.”
Suuremate lastega on vähem probleeme ning seetõttu on nad ka KKLi sündmustikus pidevalt sees olnud. Meenutagem väikest Henrit (Henri Tamm), Lembitu lapselast Maarjat (Grete Konksi) või kooliealist Karolat (Arina Milišnikova). Selle sügise osadesse on ilmunud Joonas, keda mängib kaheksa-aastane Aleksander Supin, omadele Sass. “Sass on unelmate tööriist,” muheleb režissöör. “Tekst on tal alati peas, ta on tahtmist täis ja tal ei ole keskendumisprobleeme, mis selles eas laste puhul on täitsa normaalne.”
Martin lisab, et suuremate puhul läheb probleemiks siis, kui platsil on mitu last. Siis tekivad neil omad mängud ning töö võib ununeda.
