ERIKA SALUMÄE kodus on kaks koera ja tütre merisiga. Kahekordne olümpiavõitja peab loomadega tegelemist parimaks pingemaandajaks.
Puudel oli Erika Salumäe lapsepõlveunistus. Tippsportlase elustiil koera võtta ei võimaldanud. Aga kui Erika rattasõiduga lõpparve tegi, siis ühe esimese asjana otsis ta ajalehest kuulutusi, et kas on puudlikutsikaid müügil. Kusagilt Lasnamäelt ta oma Printsu leidiski. Erika mäletab, et valis kutsika nii nagu vist enamik koeravõtjaid: «See kutsikas ronis kohe ise mulle sülle.»
Praegu on Prints juba auväärses eas vanahärra, saab suvel juba 10-aastaseks. Tahab rahu ja omaetteolemist, mitte lapsega mängida. Erika tütar Sirli (5) aga tahaks loomadega suhelda, kellegi eest hoolitseda. Muidu oleks võinud lapsele kassi võtta, aga Sirlil on kassikarvade suhtes allergia. Sellepärast tuli Erika ja Sirli koju merisiga Ats. «Nii armas on vaadata, kuidas Sirli hommikul esimese asjana Atsi puuri juurde läheb,» heldib ema. Puuri puhastamisega Sirli üksi veel hakkama ei saa, aga loomakese söötmine ja joogivee vahetamine on tüdruku peal.
Turvamees Jack
Paar aastat tagasi hakkas Erika tundma vajadust suure õuekoera järele: «Meil on küllaltki suur territoorium, palju on pimedat aega. Nüüd koeraga on kohe hulga julgem.» Õuevalvurit valis Erika hoolega, luges internetist erinevaid tõututvustusi. Lõpuks jäi sõelale Kesk-Aasia lambakoer, teine valik oli saksa lambakoer. Erikale oli oluline, et koer oleks võimeline õues elama. Keskaasialased on harjunud karmide kliimaoludega, paks karv kaitseb neid nii külma kui kuuma eest.
Kui tõug valitud, uuris Erika ka võimalike pesakondade esivanemaid, nende haigusi ja iseloomuomadusi. Kaheaastane Jack on nii-öelda alimentkutsikas, sündinud Venemaal, aga tema isa elab Eestis.
Tuttavad hoiatasid Erikat kutsikavõtu eel, et keskaasialane läheb tigedaks. «See sõltub kasvatusest,» on Erika kindel. Et põhiliselt õues elav Jack saaks end täieõigusliku pereliikmena tunda, laseb Erika ta pere kodusoleku ajal, hommikul ja õhtul, tuppa. Koertekoolitaja abiga on Jackile selgeks õpetatud põhilised käsklused: kõrval, lama, ilma loata toitu ei võta.
Väljaspool oma aeda jalutamas käib Jack ainult rihma otsas. Erika soovitab kõigil võõrastesse koertesse suhtuda ettevaatusega. «Ma ei saa aru, kui inimene tuleb koeraga ja ütleb, et ärge kartke, ta ei hammusta,» imestab Erika. «Iial ei või teada koera reaktsiooni — millal ta ürgsed instinktid välja löövad.» Erika arvates pole tehtud pahandustes kunagi süüdi koer, vaid peremees, kes pole koera õigesti õpetanud. Jacki pahategude hulka kuulub paar hüppeskäimist üle aia. Erika lubab selle vältimiseks soojade saabudes enda ja naabrite krundi vahele parema aia ehitada. Kindel koerasõber
Erika rõhutab, et koerapidamine on ka suur vastutus ja kohustus. Vastutus oma koera tegude eest, ja rahaline kohustus. Kuus kulub Erika arvestuste kohaselt kahe koera toidule 700 krooni ringis. Jacki eest on tulnud maksta ka loomaarsti arveid. Mõlema koera iga-aastane vaktsineerimine niikuinii.
«Aga nad on pereliikmed. Kui ma poes käin, ostan endale süüa, ostan koertele süüa, kuludele ma ei mõtle,» lisab Erika. «Nad annavad tohutu positiivse emotsionaalse laengu. Ükski psühholoog ei saa koera vastu.»
Kuigi Jack on suurem ja tugevam, on karjajuht vana Prints. Siiski on Jacki positsioonid aja jooksul veidi paranenud: kui algul tegi Prints, mis tahtis, siis nüüd vanahärra õues enam Jacki toidukaussi ega konte ei kisu. Toas pole Jackil endiselt mingeid õigusi. Kui Sirli õue läheb ja Jack tema juurde tuleb, tormab Prints armukadedalt nende vahele. Jack teeb kõike järele, mida peremees Prints ees, on õppinud puudli eeskujul isegi käppa andma.
Väikesesse Atsi suhtuvad mõlemad koerad hästi, seda muret ei ole, et ei julgeks koera ja merisiga kokku lasta.
Erika on ka mõelnud, mis saab, kui vana Printsu elupäevad kord lõpevad. «See saab muidugi kurb olema, aga selge on ka, et minu majas on alati koer. Kui Printsu enam ei ole, tuleb uus kutsikas.»
