Poetess AVE ALAVAINU pilutab silmi. Pilk haarab esmalt intensiivravipalati lage. Voodi kõrval seisab tütar, kes pärib tasaselt itsitades: «Ema, kas sa mäletad, mis ütlesid, kui esimesel korral narkoosist välja tulid?»
«No mida siis?» kähistab Ave, narkoosist tasahaaval toibudes.
«Pane mulle hambad suhu ja värvi huuled ära...» meenutab tütar muigamisi.
Hiiumaa värsileedi Ave Alavainu (64) lamas nelja aasta jooksul kuus korda operatsioonilaual. Lõikuste kadalipp algas 2003. aasta maipühade aegu, mil tromb paremas jalas alustas oma laastetööd.
Häda teevad ka seljavalud, mille mahendamiseks soovitab Ave teistelegi hädalistele head nippi. Doktor soovitas luuletajal ukseavasse kinnitada harjavarre, mille peab sättima parajalt nii kõrgele, et sirutaja ülestõstetud peopesad ulatuksid pulga ümbert hoidma. Lihtsalt seisad mõnda aega sirgelt, valu kahaneb.
Kujunenud liikumispuue on naelutanud Ave kindlasse režiimi. Ta tohib järjepanu istuda 15 ja seista 20 minutit, seejärel peab ta lamama. «Olen elus nii palju jooksnud, et nüüd, kui aeglaselt käin, näen palju rohkem,» ütleb Ave naerdes. «Ja lõppude lõpuks, noored inimesed, olen mina elanud selle ajaga kolm elu, kui teie ühte venitate.»
Suitsulehvik pihku!
Kui piigad passisid Virus poisse, et kingakontsad Euroopa mulda suruda, siis Ave emigreeris abiellumise teel 1976. aastal Hiiumaale.
«Tallinnast tahtsin ära küll, sest lapsed ei pea asfaldi peal kasvama,» sõnab ta. Lihaseid lapsi on Avel kaks, poeg ja tütar. Meeste lastega tuleb aga kokku kaheksa põnni, kelle sirgumist luuletaja on näinud. Et maaelu jõmpsikatele mokkamööda oli, tõendavad nende praegused tihedad külaskäigud ja läbimõeldud kingitused. Hiljuti tõi poeg Jaapani reisilt emale kuldkirjetega lehviku. Lisas, et lehvik pole tegelikult mitte mampsile, vaid tema mittesuitsetavatele külalistele kopsude kaitsmiseks. Lapsed on parajad naljatilgad, Ave huumorigeen veres. Paar aastat tagasi, kui tähistati Ave praeguse elupaiga sajandat sünnipäeva, sidusid võsukesed emal kingitusejahiks silmad kinni. Ave avastas — tuulekellad! «Ära sa nüüd arva, ema, et need sulle on. Need on majale sajandaks sünnipäevaks!» järgnes selgitus.
Majavaim
Ave missioon on hoida hinges Kärdla vana kohtumaja, kuhu ta kümne aasta eest elama asus ja lõi kohaliku kultuuristaabi Ave Vita! (ld Elagu elu!). Esimene kodanikumaja Kärdlas peab kinni kõik marutuuled. See on ehitatud veebruari paukuvas pakases vastutuult langetatud kuusepalkidest, mis enne ehituspuiduks saamist pidid kuivama vähemalt seitse aastat. Majaomanike niru majandusliku seisu tõttu läks hoone haamri alla, 1923. aastal kolis sisse riigikohus. Jäi 73 aastaks. Kui riigikohus euronõuetele vastavasse majja kolis, otsis Ave parasjagu oma kunstikogule kohta. Et hoone kasutusõigus kuidagi juriidiliselt vormistada, lõigi ta mittetulundusühingu Ave Vita!
Tubli seitse aastat pidas ta seal noortekeskust, kuhu kogunesid raske iseloomuga poisid. Naisele tiksus isegi kriminaalpreventsiooni süsteemist palka. Kõigile, kel kodus hea polnud, olid uksed valla. Kehtis kokkulepe, et majas ei kakelda ega tülitseta. «Ja tõesti… need retsid hoidsid tatikaid,» märgib naine. Noorhärradele kasvas koht nii südame külge, et lisaks igapäevasele koroona tagumisele ja olelemisele võõpasid nad isegi maja ja kaevasid veetorustiku jaoks kraave. «Ja kaks korda tühjendasid ära mu arvuti C-ketta koos poole loominguga,» meenutab Ave. Kui poisid suureks kasvasid, ei tulnud aga järelkasvu. Praegu räägivad noored mehed, endised Ave Vita! kasvandikud, et tahavad kokkutulekut teha.
Majavaim pole aga varjusurmas. Selgi aastal peeti õuel neljandat korda maha suve alguse pidu, kus ligi sadakond inimest jalga keerutas. Koht on ümberkaudsetel nii kõvasti südames, et hiljaaegu hiilis naabrinaine salaja õue lilli istutama, võõrasemasid. Noh, üllatuse mõttes. Ave kullipilk tabas ikka ära.
Maja ja Ave on kokku kasvanud. Kui Ave peaks korterisse kolima, ei loodaks ta endale elupäevi üle kolme kuu. «Õunad lähevad puudel kibedaks, kui inimesed lahkuvad. Majad hakkavad lagunema, kui elanikud lähevad. Majad elavad koos inimestega. Sellepärast ma olen selle maja valvur,» selgitab poetess.
Avel on korraldused enda matuseks valmis kirjutatud. Eestlastele omane halisev lein ei tohiks tema ärasaatmisel maad võtta, seisab seal. Juba Ave vanaisa nõudis, et matusel oleks nutu asemel laul. Raske oli, aga taadi tahte järgimiseks löödi siiski lahti tantsupidu.
Maagiline plaadiesitlus
Ave laual hubiseb kogu aeg küünal maailmast lahkujatele —«Iga hetk sureb ju maailmas keegi,» ütleb ta. Aga tema pilk pillub ikka innukust. Kevadkuudel murdis Ave tööd oma autoriplaadi kallal. «Laulud leiva eest» sisaldab nii sel aastal sisse loetud uudismaterjali kui ka tervikuna aastal 1979 välja antud retro plaadifirmalt Melodija. Kuna Ave ei saa salvestusstuudiosse tõtata, on stuudio käinud tema juures kodus. Plaadi esitluse sättis Ave maagilisele kuupäevale, mil paljud paarid ka pulmi peavad — 07.07.2007 kell 07.07 õhtul. Suur töö pole Ave loomejõudu räsinud. Parasjagu on Avel käsil ka kohaliku kooli tarvis sügiseks valimiku koostamine tema jaoks olulistest paladest eesti luules ja proosas.
Lisaks on tal kavas vene koolide programmidesse suruda paari aasta eest ilmunud luuleraamat «2keelsed», kus tema ja luuletaja Tatjana Tretjakova luule on risttõlkes. Ave peab end slavofiiliks. Teda kurvastab, et noored eestlased ei mõista vene keelt ja noored venelased murravad keele eesti lausete kallale asudes. Ave asub parandama.
