„Mul on hea meel, et mul oli piisavalt tegevust ja fookuspunkte. Tänu sellele polnud aega kibestuda või üksindusse mattuda,” tõdeb Adeele LP intervjuus.

„Eks mul oli ikka teismeeas raske nagu paljudel. Eneseotsingud olid täies hoos. Näiteks kui hakkasin kitarri õppima, läksin viimastest tundidest ära, et seda kodus harjutada. Sain aru küll, et polnud normaalne kasvada, nii et keegi ei kontrollinud, aga usun, et see on niigi tore, et tol ajal seda analüüsida suutsin,” mõtiskleb ta.

Lapsepõlv on aga pannud noort näitlejat tähtsustama tervet perekonda, eriti just sellest võrsuvat lapse turvatunnet. Ent samuti on lapsepõlvest kaasas oskamatus üksi olla. „Võiks ju arvata, et kuna ma olin nii palju üksi, siis naudin üksi olemist, aga ei. Olen täielik inimeste inimene ja pean seda isegi mingis mõttes probleemiks, et ma ei oska üksi olla,” lausub Adeele.