"Oli täitsa huvitav, et miks ja nii edasi. Aga kinni pandi midagi muud ütlemata, kui et „peame täpsustama mõningaid küsimusi teie dokumentide ja viisade asjus“. Selgitasin miilitsatöötajatele nagu pikatoimelistele tolvanitele väga aeglaselt, et mul on diplomaatiline pass ja viisat seega pole vaja. Ja et seetõttu ei tohiks tekkida mingeid „küsimusi viisa asjus“. Ja et meid on siia ametlikult kutsutud.

Miilits pani pea viltu, vidutas silmi, lükkas mütsi ebanormaalse kraadi all kuklasse ja ütles tõsiselt: „Seda enam.“," vahendab Raid juhtunud.

"Meile tundus, et blokeerida tahetakse meie etteastet ja sõnavõttu. Eks nii oligi, selgus pärast.
Niisiis viidi meid miilitsasse ja pandi istuma, passidega kadus mingi tross minema.
Kokku jõudsime siiski istuda vaid 45 minutit, kuna teatasin, et täpselt tunni aja pärast peale kinnipidamist asun rahvusvahelist skandaali õmblema, ilma niidi ja nõelata sealjuures."

Raid vaendab, kuidas vahepeal helistas talle Hardo Aasmäe. „Miks tööd ei tehta“, päris ekslinnapea entusiastlikult, „miks ei olda üldisel eesliinil? Kas häbi absoluutselt ei tunta?“

"Vastasin Aasmäele, et mina olen endale pandud ülesanded ausalt täitnud ja kõik vajaliku ellu viinud, mis nähtub juba kasvõi sellest, et istun Karjalas miilitsas kinni. „See on väga hea!“ rõõmustas Hardo, „nagu ma aru saan, ollakse tubli!“ Ja Aasmäe palus tagasi helistada, juhul kui ma peaks kunagi lahti saama, sest kuna ta tuli just Azerbaidžaanist, olla tal mingeid olulisi uudiseid.

Raid kirjutab, et siis laekusid juba igasugused kongressi delegaadid miilitsasse, olid ehmunud, paanikas ja endast väljas ning küsisid, mis juhtus. "Peale meie selgitusi sörkisid nad tagasi kongressile suurde saali ning andsid kõigile teada, kuidas süütud eestlased on vangi pandud...
Kongressis olla inimestel sitt täitsa keema läinud."

"Ma ise ei jõudnudki lärmama hakata, sest juba laekus hingeldav ning leemendav Karjala kuberneri parem käsi, Prjažki oblasti administratiivjuht Konstantin Georgievitš Gusev, vabastas meid viivitamatult korravalvurite küüsist, palus ette ja taha vabandust ning teatas otsekui muuseas: „Nii. See on nüüd läbi. Muutume jälle heatujuliseks!“

Kuberneri sõber ja Oluline Administratiivjuht silmitses meid karuema pilgul, kes hakkab kohe oma poegi lakkuma ning kordas jälle: „Tore! Aga üldiselt... Paljugi mis. Teiega, teate, võib kõike juhtuda. Sellepärast... Ma annan, näe, oma visiitkaardi, ja niipea kui juhtuma hakkab, helistage kohe mulle, ärge mingit jama korraldama hakake, lihtsalt helistage ja öelge, et jälle on mingi jama – küll ma siis tulen ja korra majja löön!“

Arusaamatusi ta ei armastavat kohe üldse, need ei sobivat tema õilsa iseloomuga.
Noogutasin ning kirjeldasin ka oma negatiivset suhtumist igasuguste arusaamatuste vastu. „Üldiselt“, ütlesin, „tervitavad eestlased kõiki inimesi. Meie tervituseks on reeglina soe viin ja külmad sõnad!“

"Teineteisemõistmise leiges, ent üha soojenevas käigus sammusime kongressile tagasi, aga selleks hetkeks oli juba kohvi külmaks läinud. Ütlesin miilitsale, et võtku nüüd see kuradi kohvi, mingu uuesti jaoskonda ja soendagu üles, pole meie süü, et meid arreteeriti. Miilits küsis murelikult, et kas ta võiks seeasemel hoopis uue kohvi tuua? Tõigi. Kallas isegi piima peale."