"Eesti on üks õnnelikumaid kohti siin maamunal. Inimesed, kes nurisevad, halavad ja siit pagevad – nad ei tea seda. Vist ei taha," räägib Kärmas.

"Loomulikult, üksikisiku tasandil võib olla väljapääsmatuid ja halbu olukordi, kuid summa summarum on maa peal vähe paiku, kus on väga hea elada. Me kuulume minu meelest nende maailma 20% või kohati isegi 10% elupaikade hulka, kus saab oma elu õnnelikult elada," selgitab ta.

"Jah, edasiviiv rahulolematus peab kõigil meil olema, nii professionaalses kui ka laiemalt ühiskondlikus mõttes. Aga öelda, et kõik on hukas ja perspektiivitu ja emigreerume kõik… Piltlikult öeldes elame me ju nagu looduspargis. Minge Indiasse ja vaadake, mis toimub. Või kasvõi USA-sse, mis paljude jaoks on tõotatud maa, ja püüdke saavutada sama elukvaliteet, mis teil siin on. Vähemalt minu mätta otsast vaadates tean, et siin saab olla rahulolev, et mitte öelda õnnelik," on tema enda jaoks asjad selgeks mõelnud ja ei nurise, hoolimata sellest, et "Pealtnägija" meeskond teeb näiteks üht menukaimat Eesti saadet pisikeses ruumis, pead-jalad koos. "See on tõesti täiesti naeruväärne, kuidas ruumipuudus meid kimbutab. Õnneks saime äsja ühe nurgakese juurde, kuid jah, meid on seal viis autorit pluss kaks praktikanti pluss kaks režissööri. Kui kõik koos toas tööd tahavad teha, siis lauapinda kõigile ei jagugi."