Laulja Koit Toome (31) ja tema meigikunstnikust elukaaslane Kaia Triisa (25) räägivad, kuidas nad kohtusid, armusid ja koos esimese meeldejääva öö veetsid. Nüüd on noored asunud oma maja ehitama.
Kas tulemas on teie esimesed ühised jõulud?
Kaia: Need on tegelikult juba kolmandad ühised jõulud. Eelmised veetsime minu ja Koidu vanemate juures.
On teil oma pühadetraditsioonid juba välja kujunenud?
Koit: Ma olen suhteliselt spontaanne ega tee pikki plaane, pigem otsustan käigu pealt. Õnneks elavad me pered ühes kandis, muidu oleks ju diskrimineerimine, kui me emma-kumma vanemate juurde ei läheks. Kõige rängem osa puudutab söömist. Igal pool on lauad lookas ja tõsine söögiorgia, nii et selleks hetkeks, kui istume viimasesse lauda, enam väga süüa ei taha. Siis vaadatakse meid suurte silmadega — et kuidas? Ja tulebki kõhus ruumi leida ja head-paremat maitsta.
Hakkasite oma maja ehitama. Praegu on teie elu-olu mööda linna laiali?
Koit: Jah, meil on asjad linna peal nii laiali, et ma ei ole kindel, kas pärast keegi mäletab ka, kuhu midagi sai pandud. Ühesõnaga, valitseb täielik kaos.
Esimene päev, kui me Kaia vanemate juurde kolisime, läks mul poolteist tundi, et uksest välja jõuda. Ma lihtsalt seisin ja vaatasin. Olen eluaeg olnud selline, et mul peavad kõik asjad korras olema, et igal asjal on oma koht. Läksin täiesti lukku ega saanud midagi aru — kust sokipaar võtta, kust pükse, kust särke.
Kaia: Ja siis ta helistas mulle. Kusjuures ma mõtlesin strateegia välja, et pakin asjad väga teadlikult. Suveasjad läksid ühe sõbra juurde, mu vanemate juurde garaaži need asjad, mida võib äkki vaja minna, ja mu vanemate maja teisele korrusele, kus me hetkel ajutiselt elame, läksid asjad, mida kõige tihedamini kasutame. Täielik tohuvabohu! Et uues kohas süsteem luua, võtab aega.
Koit: Eks ma olen leppinud sellega, et pooli asju ei leiagi üles, enne kui poole aasta pärast oma majja kolime.
{poolik}
Poole aasta pärast?
Koit: No ma loodan küll, kuigi meie plaanitud väiksest remondist, et paneme uue põranda ja värvime seinad ära, on saanud suurprojekt, mille raames võeti maja kuni vundamendini lahti.
Mis majal viga oli?
Koit: Ehituse käigus selgus, et maja all on niiskus, seal juba mädanes. Õnneks on meil vedanud, oleme saanud ehitajad, kes teevad asja südamega. Oleks me valinud kiirema pääsetee, elaksime ilmselt juba majas sees, aga sellisel juhul oleksime niiskuse otsas järgmised kakskümmend aastat. Olen alati mõelnud, et kui ma midagi enda jaoks teen, siis teen korralikult.
Koit, kas see maja on su lapsepõlvekodu?
Koit: Ei, see maja on meie pere oma viimased kümme aastat. Kolisime sinna Pääsküla korterist. Viimased aastad elasime seal ema ja vennaga kolmekesi. Mul oli muidugi plaan kolida linna oma korterisse, aga sinna see plaan on ka jäänud.
Sul on linnas oma korter?
Koit: Korter on mul viis aastat olnud. Praegu mõtlen, et loll olin, oleksin võinud selle viis aastat varem osta, siis oleks ehk saanud ka sees elada, aga elu tahtis teisiti. Mul oli kindel plaan linna kolida, aga kuna mul oli vanemate juures hubane — linnud laulavad, sõbrad käivad külas, kitsed jooksevad ringi, nagu elaks maal —, siis jäin sinna.
Seal on kõigele lisaks hea ka muusikat teha, näiteks kogu oma plaadi tegin kodus, kuhu mul on stuudio sisse seatud. Korterisse kolimise miinusteks oli, et seal oleks pidanud hakkama naabritega jamama ja bändiproovid võiks vist üldse ära unustada. Mul on vaja iga päev süntesaatorit ja igasugu muud kola tassida. See oleks mõeldamatu mu 14. korrusel asuvast korterist. Vanematemaja stuudio on ennast hästi tõestanud. Olen saanud seal proove teha selliste artistidega nagu Ivo Linna ja Anne Veski.
Kuna elu tegi omad otsused, siis tuli mõte, et kolime Kaia ja Rebeccaga majja. Emale aga soetasin hubase korteri Pääskülla meie lähedale.
Kuidas sa lähenesid emale ideega, et ta välja koliks?
Koit: Delikaatselt. Tegelikult oli ikkagi ema see, kes selle mõtte välja käis. Mõtlesime ratsionaalselt. Mu vend on sõjaväes ja kui mina ka ära koliks, siis jääks 250ruutmeetrine maja suhteliselt tühjaks. Pealegi logises maja iga nurga pealt.
Enne remonti elasime seal kommuunielu. Kaia ja Rebecca olid suurema osa ajast meil. Mina, mu ema ja vend, kõik on erineva elustiiliga. Oleme vennaga töö tõttu ööinimesed. Meie läksime umbes siis magama, kui Rebecca juba tõusis. No selline täielik segadus. Lõpuks mõtlesime, et see oleks parim lahendus. Ka ema ja vend on rahul oma uue koduga.
Millal otsustasite, et peaks ehitama hakkama?
Koit: Tahtsime juba suve lõpus alustada, aga kuna ma soovisin oma ehitajaid, kes mul ka linnakorterit tegid, siis pidime ootama, kuni nad eelmise töö lõpetasid.
Remont venib?
Koit: Jah, alguses oli mu soov, et saaks teise korruse korralikult välja ehitada. Siis selgus, et selleks on vaja hakata toestama ja katus ära lõhkuda, lisasoojustus panna. Jõudsime sinna välja, et põrandalauad tuli üles võtta, sealt leiti niiskus…
Palju remont maksma läheb?
Koit: Ma ei oska summat hetkeseisuga öelda, see tuleb nii-öelda õunte pealt. Mul on head ehitajad ja ma tean, et nad teevad hästi. Ma teen oma kodu ja kokku ma selle pealt ei hoia. Tahan, et meil oleks seal tore järgmised 10–20 aastat elada.
Milline te unistuste kodu hakkab välja nägema?
Koit: No kui see valmis saab, siis on tegu küll ideaalse kohaga, kust ei kipu enam kusagile. Olen alati tahtnud suurt ja avarat stuudiostiilis korterit ja kõik see, mis on aastatega silma jäänud, saab nüüd oma majas rakendatud. Näiteks teine korrus tuleb puhtalt minu maailm, minu koobas, kuhu on hea sõpru külla kutsuda. Sinna tuleb stuudio, piljardilaud, rallisimulaatorid, saun, rõdu. Ülakorrusel on kuiv saun ja all aurusaun.
Kaia: Esimene korrus on minu pärusmaa. Seal saab olema avatud köök koos elutoaga ja Rebecca tuba, kuhu ta on juba ise välja valinud tapeedi ja lambid. Seina tulevad suured maalingud. Mulle meeldib tegeleda selle koduprojektiga. Kunagi kui meil see jutt tuli, et võiksime Koidu majja kolida, siis olin «maale kolimise» teemal kõhklev. Siiani olen elanud oma linnakorteris. See sai sügisel välja üüritud.
Millised ideed on teil seoses magamistoaga?
Koit: Kuna ma olen viimased viisteist aastat vanal diivanil maganud, siis on mu unistus, et saaksime endale päris voodi.
Kaia: Ma mäletan, kui Koit hakkas mul külas käima, siis oli minu voodi tema jaoks täielik luksus.
Koit: Minu magamisasemel turritasid vedrud ribidesse. Kui Kaia külla tuli, siis panin hunniku tekke alla, et natuke pehmem oleks. Ma ise olin harjunud, aga nüüd saan aru, et veedan voodis poole elust. Seetõttu otsimegi seda õiget, kõige suuremat ja pehmemat.
Kaia: Magamistoast saab otse meie väiksesse spaasse, kus on aurusaun ja vana kooli jalgadel seisev vann.
Kaia, millised olid sinu tingimused Pääskülla kolimisel?
Kaia: Ma olin ainult sel juhul nõus, kui saan vanni ja garderoobi, kuhu saab sisse astuda.
Tegelikult kui sa oled kalli inimesega koos ja teil on hea olla, siis kõigel muul pole tähtsust. Ega me nüüd midagi nii maal ei ela ka. Ja lapsele on oma maja ikka hoopis midagi muud kui kesklinnakorteris elada.
Teil on palju riideid ja jalanõusid. Kuidas te garderoobi hakkate jagama?
Kaia: Mina saan oma kingariiuli ja Koit piisavalt ruumi oma ülikondade jaoks. Ilmselt jaotame ruumi pooleks.
Mitu paari kingi Kaial on?
Koit: Arvan, et Kaial on jätkuvalt probleem sellega. (Mõlemad naeravad.)
Kaia: Mul on tõepoolest kingasõltuvus, aga olgem ausad, me tasakaalustame teineteist. Minule meeldivad kingad, Koidule seevastu kellad, tehnika ja valged tossud. Nii et ma arvan, et tema oma valgete tossudega jõuab mulle varsti järele.
Koit: Ei, ei, nii ei ole, aga kui ma näiteks vanasti ei kandnud üldse ülikondi, siis nüüd on hakanud neid lihtsalt tekkima ja mulle meeldib neid kanda.
Kas te üksteisele ka riideid šoppate?
Koit: Me käime harva koos šoppamas.
Kas sa jagad Kaiale soovitusi, mida osta, mida mitte?
Koit: Ükskord pesupoes tõesti jagasin. See oli väga huvitav kogemus paar aastat tagasi. Kaia ja ta sõbranna võtsid mind poodi kaasa ja ma ei osanud midagi karta.
Kaia: Siis me olime alles sõbrad ja päris minimaalselt suhelnud. Koit marssis pesupoodi sisse ja hakkas mulle asju välja valima — et äkki sa proovid seda ka? Ja siis veel seda!
Koit: Märkamatult avastasin ennast naiste pesupoest ja mulle hakkas seal meeldima.
Millisena kujutlesid oma elu neli aastat tagasi, siis kui sa veel Kaiat ei tundnud?
Koit: Kujutasin ette, et tulen linna oma poissmehekorterisse elama ja proovin seda linnaelu ka natuke. Aga elu läks nõks teistmoodi. Lapse sünd muudab iga inimese argielu. Kõik see, mis ma olin oma peas mingil eluetapil välja mõelnud, jäigi selleks.
Kuidas teil kokkukolimine teoks sai?
Koit: Mina vist kutsusin. Oli ju nii?
Kaia: No alguses oli see, et sa olid ikka linnas minu juures kogu aeg.
Koit: Jah, me käisime üksteisel külas. Ma käisin linnas ja Kaia minu juures «maal». Aga siis mingi hetk ma kutsusin, et te võiksite siin elada, pole vaja kogu aeg edasi-tagasi sõita ju.
Kaia: Mu jaoks oli raske minna Koidu koju, tema ema ja vend olid seal ju ka.
Te olite harjunud vaba ja vallalise eluga. Kuidas kokkukolimine toimis?
Koit: Eks ta ikka nagu…
Kaia: Kokkukolimine ei olnud meil ju üleöö. Olime kolm aastat siia ja sinna käinud.
Koit: Mul on küll see, et vahel on vaja oma ruumi, kus ma kuulan mussi ja tegelen oma asjadega. Ma ei saa olla kogu aeg lärmi sees, see väsitab. Selles suhtes oli alguses natuke harjumatu, aga kui maja valmis saab, siis seda muret ei ole.
Kuidas sa Kaia vanematega läbi saad?
Koit: Täitsa normaalselt.
Kaia: Nagu mu ema ütleb — pärast mõõnaperioodi tuleb tõusuperiood. Raske aeg on seljataha jäänud, nüüd on kõik hästi.
Koit: Oleme nagu päike ja kuu, erinevad inimesed ja perekonnad. Mitte halva või hea pärast, aga meie pered on täiesti erinevad. Ilmselt on Kaia vanemad alles nüüd hakanud aru saama, mida mu elu tähendab. Et jõuan koju alles kell seitse hommikul, kui teised tõusevad. Kui nemad lähevad magama, siis ma lähen tööle. Ei mingeid korrapäraseid õhtusööke, kahjuks.
Koit, sul on Kaiaga tekkinud hea tiimitöö ka tööasjades.
Koit: See on kuidagi iseenesest välja kukkunud ja see on tegelikult väga hea variant. Välismaal kaasatakse päris tihti pereliikmeid.
Kaia: Jaak Joala ütles väga hästi, et Anne Veskil on ju samamoodi — oma mees seisab käed rusikas kõrval ja asi sujub.
Koit: Ma olen ammu endale toimivat tiimi otsinud. Kui ma plaati tegin, siis Kaia aitas organisatoorsete asjadega. Nii jäigi, et Kaia hakkas vaikselt tööasjadele ja meilidele vastama ja leppis kokkusaamisi kokku. Ma poleks jõudnud sellega tegeleda.
Kaia: Koidu ema on mulle öelnud, et inimene on täpselt nii mugav, kui mugav sa lased tal olla. Koidul on heas mõttes vaja inimest, kes teda tagant utsitab.
Koit: Ma olen terve elu laisk ja lohe olnud. Kui saab pigem kaks tundi niisama olla ja lebotada, siis ma teen seda. Mul on vaja, et keegi pidevalt tagant utsitab. See paneb mind liikuma. Juba lapsepõlvest peale. Meenuvad klaveritunnid, kus ma iga väiksema takistuse tõustes alla tahtsin anda. Õpetaja ei lubanud. Hea, et ei lubanud.
Kaia: Vahel on mul juba tunne, et jeesus, kuidas Koit mind välja kannatab! Ma kogu aeg käin tal järel ja küsin, kas see või teine asi on tehtud.
Tööpingeid ei teki?
Koit: Ükskord oli küll tunne, et Kaia pingutab üle. Ma olen harjunud, et selline muusikute värk, et manjaana (‘mañana’ – hisp. keeles ’homme’ — toim.), küll saab. Aga Kaia juba stressas, et sa pidid seda ja toda tegema, kokku lepitud kõik. Eks tal oli õigus kah.
Milline ema on Kaia ja milline isa on Koit?
Koit: (Mõttepaus) Täiesti normaalne ema.
Kaia: Meil on tasakaalus, Koit on selline konkreetne. Muidugi kui Rebecca talle sülle poeb, siis ta heldib.
Koit: Ma olen vist, jah, selline veidi karmim ja konkreetsem. Ma pole kunagi olnud vabakasvatuse pooldaja.
Kaia: Õigete kohtade peal peabki piire näitama, sest neid testib piiga hetkel usinalt. Põhilised ärahellitajad meie peres on meie vanemad, ja Rebecca teab seda hästi.
Kuidas te kodused tööd olete ära jaotanud?
Kaia: Üks diil on meil omavahel küll. Vähemalt korra nädalas viib tütre lasteaeda issi. Siis lastakse emmel hommikul natuke kauem magada.
Koit: See on minu jaoks tõsine eneseületus, sest kell kaheksa magan ma alles oma esimest sügavat und.
Kaia: Mul on see palju kergem, sest ma olen harjunud temaga koos vara tõusma.
Rebecca käib sügisest lasteaias. Kuidas talle meeldib?
Koit: Oi, talle väga meeldib! Ta on hea suhtleja ja võtab inimesi kiirelt omaks.
Kaia: Viipas mulle juba teisel päeval, et tšau emme, ja läks mängima.
Milliseid enda jooni te Rebeccas ära tunnete?
Kaia: Kui Rebecca beebipilte vaadata, siis need on Koidu omadega pea identsed.
Koit: Ja samamoodi on, kui vaadata minu ja mu isa pilte, siis me oleme ikka üks-ühele sarnased. Väga tugev Toome geen on sees, nii et väga ära ei saa petta, kelle laps on.
Kaia: Minu poolt on silmavärv, sinine. Iseloom on jällegi Koidult. Kange nagu purikas.
Koit: Jah, mul on eluaeg olnud eriti lühike süütenöör ja see on mulle elus nii palju jamasid kaasa toonud, see mu temperament. Kui ikka midagi välja ei tule, siis ma võin vahel väikeste asjade peale närvi minna, ja Rebecca samamoodi.
Kas te olete mõelnud, millal Rebecca võiks endale väikse õe või venna saada?
Koit: Ega see minu elu ja töö pole mingi ideaalne lapsekasvatamise jaoks. See, et me praegu saame ilusti hakkama, on üks suur tegemine ja orgunn.
Kaia: Hetkel on meie elu juba natuke paika loksunud, Rebecca käib lasteaias, maja valmib, mina saan jälle tööd teha ja oma erialale keskenduda.
Koit: Lapse kasvatamine ongi nagu täis töökoht.
Kaia: Ja lasteaed on meile kõigile hea. Rebeccale meeldib, tal on seal sõbrannad tekkinud. Samal ajal kui mina ja Koit teeme tööasju, saab tema rahulikult teiste lastega mängida. Mäletan seda esimest hetke, kui mul oli terve päev vaba, üle kahe aasta. Istusin autos ega osanud midagi teha. Kummaline oli ja õige pea juba igatsesin teda. Aga meie elustiil on hoopis teine kui sellisel musterperel, kus hommikul vanemad lähevad tööle, viivad lapse lasteaeda, õhtul kuue paiku tulevad järele ja koju õhtust sööma. Meil mõlemal on väga kõikuv töögraafik, mis teeb väga keeruliseks sellise stabiilsuse. Antud hetkel on Rebecca harjunud meil sellise liikuva eluviisiga ja pigem panustada kõik see, mis meil on, tema kasvatamisse ja arendamisse.
Koit: Praegu seda enam, et on olnud hullumeelne aasta ja aasta lõpp. Kaheksa kontserti nädalas, novembris oli kokku 28 kontserti, proovid, sõidud, asjad, lisaks sellele läheb iga vaba hetk maja ehitamisele. Sellepärast me ei kujutagi ette, et meil veel teine laps oleks. Selleks peab rohkem aega olema ja rahulikum elutempo.
Millal te leiate aega teineteise jaoks?
Koit: Praegu on heal juhul mahti vaadata õhtul mõni film või seriaal.
Kaia: Meie aeg on siis, kui ma viin Rebecca lasteaeda ja tulen koju tagasi. See on hetk, kui majas ei ole kedagi, ainult meie kahekesi. Kusagile ei pea kiirustama, keegi ei torgi tagant.
Koit: Oleme oma puhkust juba poolteist aastat edasi lükanud, kusjuures siiani ei ole selge, millal me jõuame sinna reisile. Graafik on nii tihe, tööd palju. Samas, ma olen 31aastane ja esimest korda tunnen, et pärast viitteist aastat meelelahutus-äris keerlemist on elu kuidagi mõnusalt paika loksunud.
Te ei ole siiani avalikult oma tutvumislugu rääkinud. Kuidas see õigupoolest juhtus?
Koit: See vist ei kannata eriti kriitikat.
Kaia: Ütleme siis nii, et tegelikult on kogu kompoti taga Margit Hakomaa (Kaia ja Koidu hea sõbranna – toim.), naerame, et tema ongi see šaakal seal vahel. Sest sattus nii, et Koit esines ühel Margiti korraldatud üritusel…
Koit: Ja Kaia oli külaliste hulgas.
Kaia: Tegelikult me teadsime teineteist juba enne.
Koit: Me teadsime, jah, läbi tuttavate. Tallinn on ju tilluke, sattusime isegi mingitel üritusel juhuslikult kokku.
Kaia: Sattusime ühele peole, kus üks ühine sõber meid tutvustas, viidates sellele, et meil mõlemal on motospordihuvi. Me esimene vestlus kulgeski sel teemal. Siis tuli paus sisse, me ei näinud päris pikalt.
Kuid Margiti peol süttisid tõelised sädemed?
Koit: Jah.
Kaia:Margiti peol sai, jah, niimoodi pikemalt jutule.
Koit: Ma esinesin ja Kaia oli publiku hulgas. Juhtus nii, et ma jäin sinna edasi pidutsema ega tulnud linna tagasi.
Kaia: Sel ajal olid Koidu eraelus segased lood ja ta sattus minu tuttavate seltskonda. Koit käis meiega koos kinos ja sealt hakkasime rohkem suhtlema. Margiti peolt pidin ma algselt Koidu autoga linna saama, aga siis ta üks hetk tuli, nägu naerul, ja ütles, et jääme hoopis peole, ja nii me jäimegi...
Tuleb teil ette ka tülisid?
Koit: Üldiselt meil suuri probleeme ega draamasid pole olnud.
Kaia: Oleme pigem sedasorti inimesed, et kogume mingid asjad enda sisse ja siis ühe korra plahvatame ära ja rahu majas. Tunni pärast on torm möödas.
Koit: Aga üldiselt meil ei ole selliseid asju, mille peale plahvatada.
Kaia: Meil tuleb leppimine kiirelt.
