«Ilmselt olen ma imelik,» muigab KOIT TOOME. Laulja tõdeb, et kui tema sõbrad-eakaaslased kosivad muudkui naisi ja saavad lapsi, on tema mõtted perest kaugel. Pealegi on kõik head naised juba kinni…
Koit (25) siseneb kohtumispaika nõtkel sammul, varjutab tervituseks oma särava naeratusega päikese, vajub ilmse mõnutundega nahksesse tugitooli ning paneb tilgakujulised tumedaks toonitud prillid kohvikulauale, otse mobiiltelefoni ja oma sportliku Audi A4 võtme kõrvale. Koidust kiirgab enesekindlust ja rahulolu.
On ka põhjust: sügisest jätkab ta Helsingi linnateatris muusikalis «Miss Saigon», alustab Tartu Vanemuises «West Side Story» proovidega Tony rollis ning loodab peagi uue plaadi üllitada. Tagatipuks ruulib Koit veel ühes projektis — uues ellujäämissarjas «Džunglistaar», millega algaval hooajal naelutab vaatajad teleri ette TV3. Tehke järele, sest veel enam mäetipu ligi annab ikka pääseda!
Kaalub korteriostu
Pärast lahkuminekut lauljatar Maarja-Liis Ilusast (23) süveneb Koidu peas mõte päris oma korterist Tallinna kesklinnas. Kas siis vanalinnas või mõnes penthouse-tüüpi korterelamus.
«Ma olen tegelikult aastaid korteriostule mõelnud,» avaldab Koit. «Leidsin, et kui ma hakkan alles kolme või viie aasta pärast korterit ostma, olen jälle hävinud. Et vähemalt oleks mingi asi olemas, läheb raha asja ette, muidu lihtsalt… ostan näiteks stuudiosse uue mikrofoni eelvõimu, mis maksab kuskil 50 000. Selline väike junn.»
Koit kinnitab, et tema korteriunistus pole kuidagi seotud Maarjast lahkuminekuga. Koos elasid nad Koidu sõnul nii ja naa. «Enamjaolt olin ikka kodus, sest seal on mul stuudio ja seal saan ma rahulikult nokitseda.» Koit peab silmas vanemate eramut Laagris, kus ta endise garaaži stuudioks kohandas.
Ja Koidu hing on just seal, kus parasjagu tema tehnika, mille hulgas ka Inglise päritolu Tannoy profikõlarid. Neid leidub Eestis vaid kaks eksemplari, üks paar tema, teine linnahalli stuudios. Aga Koidu omad on suuremad! «Kui nendest ikka peale keerad, on nagu Michael Jacksoni videos,» kiidab Koit staffi.
Stuudiotehnika vedas Toome «Miss Saigonis» mängimise ajaks isegi Soome, Helsingi linnateatri poolt talle ja koorilaulja Mikk Saarele üüritud korterisse. Aga seal ei tulnud komponeerimisest midagi välja. Koit tunnistab, et jõudis nende kuude jooksul, läinud oktoobrist kuni maini, nautida arvutiekraanilt vaid paari filmi, ei enam.
Korrus allpool elasid teised saigonlased Evelin Samuel ja Lauri Liiv. Ning kui üheskoos, üle saja aasta, nagu Koit ütleb, ränga proovi- ja etendusteperioodi kestel pidutseti, ei tihanud ta kuidagi seltskonnast eralduda.
Miks esipaar lahku läks?
Koidu ja Maarja lahkumineku üks põhjusi oligi väidetavalt asjaolu, et Koit kogu oma vaba aja garaažis loometegevusele pühendas. Koidu paneb see väide ettevaatlikumalt sõnu valima: «Ei, noh… eks ma… mul nagu… veetsin ikka väga palju aega, jah, seal. Et kuna ma… nii vähe, nagu seda aega on, eks ma ikka üritan teha midagi. Nüüd, puhkuse ajal, on normaalne taks, et läheb ikka viieni hommikul.»
Koit naerab. Tema sõnul on tüüpiline, et kui hommikul voodi kõrval telefon heliseb, võtab ta kõne vastu, lepib läbi une igasuguseid asju kokku, ja päeval hakkab alles meenutama, mida kõike ta siis lubas… «Mingid kontserdid ja asjad,» loetleb laulja. «Inimesed ei tule muidugi selle peale, et kell 12 võib keegi v e e l magada.»
Oma tulevases korteris kujutleb Koit kolme tuba. Üks oleks elu-, teine magamistuba, aga kolmas puhtalt stuudio päralt! «Ma ei ole seda tüüpi, kes ehitab kuhugi kontori, läheb päevaks sinna ja tuleb õhtul tagasi, kellaaja järgi. Eks mu stiil on ikka selline, et tegutsen öösiti, ja kui olen kodus, saan musa teha just siis, kui tuju tuleb.»
Mustas masenduses
Ilmselt püüab Koit sügavale helide ilma sukeldununa tasa teha ka oma paari aasta tagust tegevusetuseperioodi, kuna teda tabas sügav masendus. «Mul juhtus selline lugu, et plaadimaterjal oli enam-vähem koos, arranžeeringud tehtud, lood juba kõlasid, kõik oli peaaegu paigas, vaid sõnad olid puudu — ja mul pani arvuti sellise pange, et… hävis seitse lugu.»
Koidu sõnul heitis arvutikollaps ta sellisesse depressiooni, et ta ei suutnud aasta otsa midagi teha. «Kõik tuttavad, kes olid jõudnud seda materjali kuulata, ütlesid, et see on parim asi, mis mul üldse on olnud. Ma olin jumala happy — ja kõik kustus ära! Selline ahastus tuli peale… nii palju energiat sai sinna pandud!»
Koidul on arvutitega üldse kummaline suhe. Need hakkavad jukerdama juba siis, kui ta neile ligemale läheb. «Olen siin käinud mitmes stuudios, tegime seda Nexuse lugu, läksime kohale ja — arvutid ei toimi enam! Stuudio omanik ütles, et tal ei ole sellist pulli veel olnud. Aga… see on minu omapära, ütleme nii.» Nüüd on Koit oma arvuti igaks juhuks mitme kõvakettaga kindlustanud.
Olgu arvutite ja stuudios istumisega, kuidas on, ega Koidu elu nüüd päris nuppude taga kössitades ka ei möödu. Seltskondlikkus temas pole sugugi välja surnud. «Ei, noh, alles sai siin jälle klubis käidud. Hiljuti tulime sõpradega Soomest Stevie Wonderi kontserdilt. Väga hea oli.»
Maitseb töö vilju
Koit naudib väljateenitud puhkust, et sügisest taas armutult Helsingi ja Tartu vahet sõeluda. Nii juhtus see ka kevadel, kui «Miss Saigon» vajas teda Helsingis ja «Jesus Christ Superstar» Tartus. Koidu Audi sai talda sadade kilomeetrite kaupa. «Kõige rängem oli see aeg, kui jalaga õnnetus juhtus,» meenutab Koit. «Läksin kossutrenni ja tõmbasin hüppeliigese nii paigast ära, et see võttis veel killu luudki kaasa. Kuna ise rooli ei saanud, käisin vahepeal Tartus bussiga.»
Muusikalides teenitud kõlisev maitseb puhkuse ajal õige magusalt. Kui just jälle mõni stuudiovidin, nagu juba mainitud mikrofoni eelvõimendi, Koidule nina alla ei satu, loeb ta end siiski majandusliku mõtlemisega inimeseks. Ööklubis on Koit õhtuga seekleid sirgeks löönud kõige rohkem 1000 krooni piires. «Aga pärast tundsin ka süümekaid…»
Head tüdrukud on ära võetud
Koit ei näe enda kõrval niipea kedagi, kellele kas või ööklubis välja teha. «Samas vaatan, et enamik mu tuttavaid, isegi need, kes on minust nõksa nooremad, on juba kodud loonud,» arutleb laulja. «Ilmselt olen ma imelik, aga mind see praegu absoluutselt ei huvita. Vahel nagu siiski paneb mõtlema. Näiteks jaanipäeval olin sellises seltskonnas, kus tundsin end nagu viies ratas vankri all, kõik olid kindlate kaaslastega.»
Koit pole ka täheldanud, et sõbrad talle kui vabale ja vallalisele mõeldes oleksid seltskonda mõne samas staatuses sõbranna toonud. «Ei tea, ei ole juhtunud, nad tunnevad mind nii hästi,» muheleb noormees. Ta kaalutleb korraks ja teatab siis justkui kokkuvõtvalt: «Nagunii on kõik head naised nii või naa kinni.» Kuid see ei ole veel kõik! «Selles mõttes on nii või naa kõik p…s!»
Järgneb pikk ja vabastav naeruhoog. Koit on kõveras kui küsimärk.
Mõni minut hiljem suudan Koidu joovastuse vahele pista ettepaneku, et ehk olekski selle väitega paslik loo «otsad kokku tõmmata». Nüüd turtsub ka paar ümbritsevat laudkonda. Naer on nakkav ja jumalast terviseks ning — Koit on nõus.
