«Ma näen juhtunus kättemaksuakti Ameerikale,» ütleb Salong Teatri juht, muhameedlane DAJAN AHMET.
#p2v# Dajan Ahmet (39) vajus pärast Ameerika tragöödiat sügavalt mõttesse: «Mulle tundus, et kõik näitavad näpuga muhameedlaste peale ja räägivad pahadest terroristidest. Tundsin, et mina pean ka suhtumise välja kujundama: kelle suhtes olla solidaarne, kelle peale näidata näpuga. Kristlane ma ju ei ole…»
Dajan räägib kiiresti ja elavalt, säravad silmad tõmmust näost jutule kaasa elamas. «Sel päeval, kui see juhtus, küsis kolleeg Tõnu Oja minult naljatoonil, et noh, sind ei ole veel süüdistatud… Ei ole jah.»
Mida sa tundsid, kui kuulsid, mis Ameerikas juhtus?
Hirmu. Väga suurt hirmu. Ma tean, mis edasi juhtub. See tekitab õudust.
Mis sinus hirmu tekitab?
Praeguste ohvrite arvuga piirduks asi vaid siis, kui USA tunnistaks oma vigu ja muudaks oma poliitikat. Aga vaadates käivitatud propagandamasinat, näib see ebatõenäoline. Lisaks sõjalisele tugevusele on Ameerika väga tugev avaliku arvamuse mõjutajana ja see maksab mulle kui kristlikul maal elavale muhameedlasele valusalt kätte. Inimesed ei teadvusta kuigi tihti, et kristlus ja muhameedlus on oma olemuselt üks usk.
Süüdistad sa juhtunus Ameerikat?
Jah. Oleme harjunud kuulma, et kelle poolt on USA, selle poolt on õigus. Seda nimetatakse Ameerika demokraatiaks ja ameeriklased on selle üle uhked. Tegelikult aga tähendab see seda, et USA võib endale lubada mis tahes terrorit mis tahes riigi vastu ega pea selle pärast isegi vabandama.
Ma mõtlen meestest, nendest terroristidest, kes lennukid Pentagoni ja WTC-sse juhtisid. Nad ei saanud olla lennunduses võhikud. Nad olid sõjandus- ja lennundushariduse saanud suure tõenäosusega USAs. Miks Ameerika koolitab terroriste? Sellepärast, et saata nad teistesse riikidesse, kus nad oma teadmisi kasutades aitavad «Ameerika demokraatiat» ellu viia. Seekord pöördus jõud USA enda vastu.
Selleks, et haritud inimene oleks nõus niimoodi surma minema, peab temaga eelnevalt midagi väga valusat juhtuma. Võib-olla hukkusid tema omaksed mõnes kokkupõrkes, kus USA toetas juute, kui nood palestiinlastelt nende maid ära võtsid? Võib-olla surid kaaperdaja lapsed kuskil Lähis-Ida piiramisrõngas nälga?
Oli see meeleheiteaktsioon?
Meeleheide on kristlik sõna. Ma ei kasutaks seda. Õige sõna oleks kättemaks. Kättemaks lugematute alanduste eest. See on nagu Taaveti ja Koljati võitlus, kus väike Taavet suutis suurt Koljatit haavata. Mina olen väiksema võitleja poolt. Samamoodi, nagu ma olen Venemaa ja Tšetšeenia sõjas väiksema poolt. Mõlema vastuolu tagamaaks on ju tegelikult majandus.
Ida ja lääne mentaalsus on erinev. Araablane on loomult laisk, ta ei lähe teise maailmaotsa vallutusretkele. Aga ta teab, mida tähendab au, ja ta ei andesta ega unusta oma lähedastele põhjustatud kannatusi.
Kui tõenäoline on kolmas ilmasõda?
See on tõenäoline. Väga paljude riikide valitsused, Eesti oma samuti, on avaldanud valmisolekut USAle appi tõtata. See meenutab mulle Churchilli sõnu, et praetud kastanite nautimiseks peab neid tulest võtma võõraste kätega. Vaatan neid pooles vardas leinalippe ja mõtlen, miks ei heisata neid tuhandete USA poolt põhjustatud aktsioonide käigus surnud araablaste mälestuseks?
