Omal ajal end nagu Krjukov & Kibuspuu tandemina Vanemuises populaarseks mänginud ANDRES DVINJANINOV ja RAIN SIMMUL kohtuvad üle aastate (15 aastat pärast lavaka XIII lennu lõpetamist) Emajõe Suveteatri «Nipernaadis».
Kumb teist on elus rohkem Nipernaadi moodi?
Andres (39): «Nipernaadi» proove tehes olen avastanud, et minus on väga palju Nipernaadit… Kui õppisin Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas, käisime kolhoosis kartuleid noppimas. Tüdrukute kiired käed sõelusid lindilt kartulite vahelt kive välja, mina istusin kõrval, jalg üle põlve. Vaatasin pilvi, vilistasin, mängisin kitarri ja suupilli. Majandusteaduskonna Nipernaadi!
Rain (37): Dvin saab kiire organiseerimisega paremini hakkama. Mina olen pikaldasem, aga võib-olla pisut romantilisem.
Kas hing kolleeg Hannes Kaljujärve asemel Nipernaadit mängida ei igatse?
Andres: Gailitit üle lugedes mõtlesin, miks ka mitte. Kui lavastaja Pedajas oleks mulle seda osa mõni kuu tagasi pakkunud… Aga täna küll enam ei tahaks, sest see on võimas, mida Kaljujärv teeb. Temaga konkureerida ei tahaks!
Rain: No ei igatse! Sain oma Gailiti vaimustuse Ekke Moorina kuuldemängus välja elatud. Tore, et saame vana Vanemuise kambaga taas koos mängida: Kaljujärv, Liina Olmaru…
Kumb teist oli teatrikoolis kõvem naistemees?
Andres: Ega me kõrvuti naisi püüdmas käinud, Raini kohta mul andmed puuduvad. Tema hakkas alles Vanemuises käima aktiivsemalt pidudel.
Rain: Kooliajal olime rahulikud, ega me seal naisi suurt taga ajanud. Dvin oma bassihääle ja suurte silmadega meeldis naistele arvatavasti rohkem…
Pruuti teiselt üle löönud pole?
Andres: Meil on pisut erinev maitse. Rainile meeldib klassikaline ilu, mulle erilisem ilu — erinevam, huvitavam.
Rain: Ei, Dvin eelistas teistsuguseid tüdrukuid kui minu ideaal.
Koomikud Normann ja Milling tutvusid sisseastumiseksamitel pissuaari juures, aga teie?
Andres: Rain mäletab ehk paremini. Oleme mõlemad Tartust, ju ta mind Justamendi pidudel laval nägi… Teatrikooli tulles oli Rain hästi julge ja avatud. Nagu poleks ta kunagi vastu näppe saanud.
Rain: Teadsin Dvini varem kui tema mind. Tema oli juba kuulus laulja. Ju see mingi ülikooli klubi kontsert oli, läksin temaga rääkima. Teadsin, et tema on ka lavaka eelvoorudest läbi saanud ja valmistume mõlemad eksamiteks, olime konkurendid! Öösel kõmpisime läbi linna veel kuhugi baari, ajasime juttu. Huvitav oli. Mina paar aastakest noorem, tema juba tegija.
Kumb on teie sõpruses olnud rohkem ninamees?
Andres: Teisel kursusel kolis Rain minu juurde, ta varjas end Vene kroonu eest. Mina käisin Paldiski maanteel sees, sain paberid korda. Aga Rain jättis sõjaväekutse peale lihtsalt minemata, magas. Ja viidi ühel hommikul ikkagi Lasnamäele jaotuspunkti. Tema tegi oma julgustükid siis Lätis ära, tuli sealt õige ruttu tagasi.
Rain: Sõltub tujust… Ja kui on palju tööd, siis ega sõprusele aega jäägi, isegi perele mitte.
Kuidas teatrikoolist koos Vanemuisesse tulema sattusite?
Andres: Peanäitejuht Endrik Kerge kutsus Tartu poisid koju tagasi.
Rain: Minul oli valida Ugala ja Vanemuise vahel, Tartu oli kodulinn. Saime seal rohkem tööd, kui oleks saanud mõnes Tallinna teatris.
Kas see hinge haigeks ei teinud, et kursusevennad Toompere ja Raivo Tamm Tallinna jäid?
Andres: Erinevalt Toomperedest-Tammedest polnud mul Tallinnaga tekkinud mingit sidet. Naine ja tütar olid Tartus. Ega toonane Noorsooteater polnud tänane Linnateater! Ma polnud koolis ju teab kui hea õpilane, ei saanud kaua järje peale. Miks ma pidanuks siis saama Draamateatrisse?!
Rain: Olime mõlemad kursusel alla keskmise, kui aus olla. Mina sain alles lõpuotsas kursusevend Nüganeni lavastatud «Tõrksa taltsutusega» mingi enesekindluse kätte. Koma (kursusejuhendaja Kalju Komissarov) suuremaid rolle ei andnud, ju kartis, et ei saa hakkama. Siis olin kergelt solvunud, enam mitte.
Kummale Vanemuise laval rohkem lilli toodi?
Andres: Ju esimesel aastal rohkem mulle, mängisin peaosi. Aga siis hakkas Rain saama atraktiivseid pahelisi rolle…
Rain: Esimeses lavastuses «Lõks» oli Dvinil peaosa, talle toodi rohkem. Eks ma sain ka lilli, mõnikord kirju. Aga ju ma ei läinud kõigile nii hästi peale, või ootasin ma ise printsessi valgel hobusel… Kohtusingi oma tulevase naisega, kes saatis mulle lilli. Tema sõnul rääkinud terve Tartu, kui mõnus mees on Vanemuise teatrisse tulnud Dvinjaninov. Aga tema vaadanud, et «sel teisel pole ka väga viga».
Kumb enne naise võttis?
Andres: Mina elasin juba tegelikult esimesel kursusel Rutiga. Toompeal sisseastumiseksamitel oli ta minuga kaasas, kätt hoidmas.
Rain: Neil Rutiga sündis juba kooliajal tütar. Ametlikult abiellusid nad aasta enne meid, Dvini pulmas mängiti meile pruudipärg maha.
Kumb on andekam pereisa?
Andres: No ilmselt Rain. Tema on meie «Kaunimate aastate» laulude sõprusringist ainus, kes siiani ühe-naise-mees.
Rain: Hea meel oli, kui noorem poeg Georg tegi — nagu nüüd moes — edetabeli parimatest sõpradest. Esimesel kohal olin mina, teisel jalgpallitreener, kolmandal — minu ämma elukaaslane Vasja. Paari päeva pärast tõusis Vasja teiseks, aga mina jäin ikka esimeseks!
Kas teie lapsed annavad lootust uuteks teatridünastiateks?
Andres: Stiina lõpetas mul just 21. keskkooli ja tema väisab ilmselt küll järgmisel kevadel teatrikooli sisseastumiseksameid.
Rain: Vanem poeg Carl Eric lõpetas Rocca al Mare koolis viienda klassi, võitis 4.–6. klassi õpilaste hulgas parima näitleja preemia. Muidugi oli mul hea meel.
Mille pärast kakelnud olete?
Andres: Mõlemad oleme isepäised: mina nagu kass, Rain nagu koer. Aga kakelnud pole. Oleme nii leplikud, et kui Rain minu juures elas ja korter oli nagu seapesa, polnud me kumbki teineteise peale pahased, kui pakk keefirit laua alla voolas ja sinna ära kuivas. Meelsamini laulame nagu Nipernaadid.
Rain: Mõlemad ajame oma jonni. Rahanduse-majanduse teemadel on Dvin tugevam. Kätega kallale läinud pole.
Kumb kakluses peale jääks?
Andres: Muidugi Rain! (Naerab) Õige Nipernaadi ei viitsi ju kakelda! Rain on etalonnäitleja, kel tõesti keha treenitud töövahendiks.
Rain: (Paus) Lõpeta ära, milleks mängida!
Mis spordialadel teineteist võidaks?
Andres: Vehklemises, kabes ja kanastas.
Rain: Võrkpallis on Dvin tegijam. Sulgpalli mängime mõlemad hästi. Jalgpallis teeksin talle ära. Korvpallis, tema oma pikkusega… oleme vist võrdsed.
Parim ühine pidu?
Andres: Minu poeg, Lunge Toomase oma ja Raini Karla sündisid kuuajaste vahedega. Mäletan neid «mai tuli!» pidusid…
Rain: Lavaka lõpupeost pole paremat olnud, seal oli kõike! Toimus Anne Reemanni kodutalus Vigalas. Kestis kaks päeva ja oli väga lõbus, ei mingeid pingeid. Sai ohtralt vägijooke pruugitud, aga kõrval küdes saun ja voolas jõgi. Tegime traktorikummist ujuvbaari, võtsime tuhatoosi kaasa, et mitte reostada jõevett. Kõlgutasime seal jalgu, kõik olid armsad inimesed.
Kumb teist kahest rohkem kannab?
Andres: Üks aitas teise eest ära võtta.
Rain: …et kui mina nikastan jala, kas Andres võtab mind õla peale? Võtab ikka.
Kumb paremini raha loeb?
Andres: Mina loen kiiremini, olen rahanduskrediiti õppinud. Prassija tüüpi pole me kumbki.
Rain: Dvin. Tal on seda rohkem kui minul.
Suurim sarnasus, suurim erinevus?
Andres: Meis on niperaadilikku ükskõiksust pisiasjade, nagu näiteks riietuse suhtes. Rain pühendub põhjalikumalt, mina seevastu mängin kuut erinevat pilli, laulan, näitlen, lavastan, kirjutan, juhin teatrit, loon projekti…
Rain: Oleme mõlemad südamlikud tüübid. Tema habe on punakam, minul satään.
Milline omadus kadestama paneb?
Andres: Raini otsekohesus. Mina olen liiga diplomaatlik, Rain ei hellita.
Rain: Kahju, et ma nii vabalt nagu Dvin ühtegi pilli ei mängi. Ta on käinud poistekooris, võimeline seltskonnas mis tahes laulule alumise bassi alla panema. Mina hakkasin lauluga teadlikult tegelema alles Valgre-filmi ajal.
Mis ärritab?
Andres: Kollektiivset mõtlemist võiks rohkem olla!
Rain: Dvini mõningane pealiskaudsus, aga tal on ka vähem aega.
Läbi aegade maailma ilusaim naine?
Andres: Filminäitlejatest Julia Roberts.
Rain: Sophia Loren.
