Kolm kuud kirgastumist


PAAVO PÄRN ehk Baari-Paavo on ära proovinud kuulsuse viljad ning senine otsus on: «Ei tapa!»

Vestluse ajaks on Paavo (25) neljandat päeva «väljas». Neli päeva on jäänud ka finaalini. «Igatsus vana elu järele tekkis juba umbes kuu aega tagasi,» nendib ta. Kolm kuud saateformaadi poolt ette nähtud isolatsiooni (ei telefoni, televiisorit, koduskäike ega kokkusaamisi sõpradega) on läbi ja Paavo teab une pealt, millest ta enim puudust tundis. «Ma olen suur kinoskäija! Seal lülitan end muust maailmast täiesti välja. Kõik filmid üritan ikka kinos ära vaadata.» Paavo vaatab kella ja teatab, et täna ongi tal plaan esimest korda pärast «Baari»-elu kinno minna.

Tosin uut sõpra? Vaevalt!

Supersuhtlejast Paavol soovitas saates õnne proovida vend. Et lõbus projekt, palju orgunnimist ja inimsuhteid — just Paavole sobiv paik. «No näiteks mälumängudesse ma ju ei läheks, nii palju mul mõistust pole!» muigab noormees ise.

Väljavalituks osutudes tuli paari päevaga kogu senine elu kolmeks kuuks ootele pakkida. «Alguses oli ainus mõte, et peaks ometi pingele vastu,» mäletab Paavo. Nüüd nimetabki ta üheks peamiseks saatest saadud tarkuseks iseenda kohta tehtud avastust: «Olen tegelikult päris tugev inimene. Saan igasugu asjadega hakkama!»

Tosin võõrast inimest ühes korteris — paremat tülide kasvulava annab otsida! Kuid vähemalt teleekraanilt paistis, et Paavo ei kuulunud konfliktiõhutajate hulka.

«Seal ei saanud kuigi kriitiline olla. Saateformaat oli ju selline, et toolile saadeti saates osalejate endi poolt. Nii et kõik negatiivne tuli sulle endale kohe tagasi,» avab ta oma kaalutlused. Siiski ei varja Paavo, et tosina baaristaari hulka mahtus ka inimesi, kes temas vaimustust ei tekitanud. «Näiteks Sirje... Ka Kaisast oli mul raske aru saada. Ja Talis oli nagu natuke ahistav...»

Samas ajaks Paavo edaspidigi juttu näiteks Tarmo ja Kimoniga, kelle vaated elule ja asjadele talle huvi pakkusid. Ka esmapilgul blondiinimulje jätnud Maarit osutus põnevaks kaaslaseks.

«Paljud hakkasid seal juba teisel kuul rääkima, kuidas ei kujuta ettegi, kuidas nad saatest sõprade juurest ära peavad minema. Peeti juba plaani, et kus ja millal suvel kokku saame ja... Võtke ennast kokku! Me pole ju ise üksteist sinna valinud, meid lihtsalt pandi kokku!» manitseb Paavo. «Rääkida nüüd, et oleme sõbrad kogu eluks — see on udujutt! See on ainult mäng! Ei saa unustada, et mäng saab läbi ja minnakse oma ellu oma sõprade keskele tagasi. Minul pole küll ruumi korraga 12 uue sõbra jaoks!»

Ilma seksita on võimalik!

Sarja enim kõneainet pakkunud liin, Kristjani ja Liisi armulugu paneb Paavo elutargalt pead vangutama. «Algusest peale oli selge, et sellise mulli sees tekkinud suhe on habras. Kõik ju muutub, kui mäng läbi saab. Püüdsin seda ka Liisile rääkida...» Paavo tunnistab, et noorte armumist kõrvalt vaadata oli ülejäänud saaterahval üsna piinlik.

Kolm kuud ja noored koos — miks rohkem suhteid ei tekkinud? «No esiteks olid kõigil naistel ju oma mehed kodus olemas. Ja pidevalt kuklas olev kaamera ikka segab ka. Sa võid tahta mingit liini ajada, aga kui ikka suudelda ka ei saa, siis on ju jama...» arvab pragmaatiline Paavo. «Ei saanud unustada, et see oli võistlus. Mõttetu on minna lahingusse ja seal vaenlasesse ära armuda!»

Kas pole kolm kuud täies elujõus 25aastasele mehele liiga pikk aeg ilma naisteta? «Ah, see on meestel lihtsalt mingi müüt, et paar nädalatki ilma olla on juba oi-oi-oi-oi... On ikka võimalik küll!»

Tähelepanelikud televaatajad teavad, et päris tsölibaadis Paavo nende kuude vältel ei elanud. Konkurendi suu läbi tuli avalikuks, kuidas Paavol baari tagaruumis naiskülaline käis... «Sealt jäi mulje, et see oli keegi suvaline fänn. Tegelikult ma ikka tundsin seda inimest, meil oli enne saadet selline poolik suhe,» paljastab Paavo.

Noormees kinnitab, et kuigi kindlat pruuti temast maha ei jäänud, aitas «Baari»-periood aja maha võtta ka isiklikus elus ning sellest on ainult kasu. «Inimestega, kellega siis lähemalt suhtlesin, saan nüüd edasi suhelda hoopis teiselt tasandilt, poole lihtsam on. Midagi olulist mu elus kaduma pole küll nende kuudega läinud.»

100 000 lastekodule

Paavo loeb end vähenõudlikuks. Mobiiltelefongi on tal üks odavamaid. Autot peab Paavo oluliseks, kuid seni pole mehe ükski sõiduriist maksnud üle 20 000 krooni. Ka auhinnarahaga 100 000 krooni on otsus tehtud: kui tema võidab, läheb see lastekodulastele.

Reformierakonna noortekogu eesotsas tegutsev Paavo on aatekaaslastega lastekodusid külastanud ja jõuluvanagi mänginud. Seetõttu teab ta, et tegelikult pole lastel puudu materiaalsetest väärtustest, vaid tähelepanust! Seega võtaks Paavo võidusummaga lastekodusse tööle juurde mõne tõeliselt hooliva inimese. «Aga eks nad ise otsusta, kuhu seda raha enim vaja on...»

Omakasupüüdmatu rahast loobuja võib televaatajate hääled võita. Mees nõustub. «Mulle on isegi öeldud, et hääletan sinu poolt, sest tahan, et raha läheb lastele.»

Kuulsuse esimesed viljad

Ööpäev otsa kaamerasilma all elamist iseloomustab Paavo kui lihtsalt üht koostöövormi ning lisab juurde oma lemmikfraasi: «Ei tapa!»

Optimistlikult pajatab ta telekogemuse kasudest. «Näiteks sai rahuldatud mu enesetõestamisvajadus! Nüüd on kergem mis tahes seltskonda minna: kõik juba teavad, missugune ma olen ja mida minult oodata võib. Mingis mõttes on see ehk eelarvamus, aga mingis mõttes reaalne pilt. Ma ei püüdnud ju saates kedagi teist mängida. Olin selline, nagu olen.»

Tavaelus pole Paavo baaris istuja tüüp. «Mulle ei meeldi. Vali lärm, juttu rääkida ei saa, tantsimine mul ka kuigi hästi välja ei tule... Pole minu keskkond.»

Ometi sattus ta vahetult pärast võtete lõppu korra ööklubisse ja selle meenutamine teeb nalja. «Näiteks ega ma seal oma raha eest midagi osta ei saanudki! Inimesed muudkui rebisid leti äärde — vali, mida tahad, küll ma ostan... Kõik tahtsid katsuda ja juttu rääkida ja... Mulle piisaks, kui klubis vaataks mind üks-kaks naist, aga kui vaatavad kõik ja enamik mehi tuleb ka veel kätt suruma... Paar korda pandi veel «Baari» lugu ka mängima. No siis istusin kuskil kahe pingi vahel peidus. Muidu oleks ju ära tapetud!»

Tegelikult Paavo naudib tähelepanu. Vähemalt praegu ei näe ta midagi halba selles, kui ajakirjandus tema parkimistrahvidki lehes ära mainib. «Pole midagi, see on ju ainult hea, distsiplineerib!»

Pisut naljakas on see, kui ka vanad tuttavad teda äkki telestaarina kohtlevad. «Käisin täna töö juures. Seal tahtsid kõik minuga pilti teha ja... Kamoon! Ma olen ju ikka sama inimene!»

Parim tunnustus isalt

Ehkki õlalepatsutajaid jätkub, peab Paavo parimaks tunnustuseks seda, et sarja lõpupoole hakkas «Baari» tegemisi jälgima ka isa, kes poja saatesseminekust algul sugugi vaimustuses polnud. «Ja kui isa tuli üks õhtu baari mind vaatama, siis ma algul mõtlesin, et viirastus — minu isa ja baaris! Teisel korral tulid nad veel koos emaga. See andis küll kõvasti tuge juurde!»

Kodust saadud kasvatust iseloomustab Paavo kui ranget. «Et kui teed 50 asja hästi ja ühe jätad tegemata, siis juhitakse tähelepanu sellele ühele...»

Praegu on tõrvatilgaks meepotis Paavo lõpetamata kõrgharidus. «Mul on kõik eksamid tehtud, ainult diplomitöö on pooleli. Isa-ema tahaks, et see oleks nüüd prioriteet — kool ära lõpetada!»

Samas tahab uue hooga pühendumist erakonnatöö, ajakirjanduses välja hõigatud bänditegemise plaangi pole kadunud ning veel ühe lähema eesmärgina näeb Paavo vanematekodust iseseisvasse ellu kolimist. Paavo paneb proovile vana ütlemise «Kes teeb, see jõuab!». Baaristaarile meenub äkitselt veel, et oli enne saatesse minemist käivitamas ka üht isiklikku äriprojekti!

Paavo on pärast seriaalikogemust veendunum kui kunagi varem, et tahab tulevikus olla ise enda ülemus. Vaatamata praegusele ametile erakonna juures, pole Paavol enda sõnul mingeid poliitilisi ambitsioone. «See pole ikkagi oma asja ajamine. Poliitikuna pead tegema nii, nagu su erakond ette näeb.»

Paavo Pärna elus ei suutnud «Baar» midagi otsustavalt segi lüüa ega mingeid ümbersünde põhjustada. Elu tuhandete fännide silma all andis juurde enesekindlust ning õpetas enesekontrolli, tegi vähemalt kümme korda kuulsamaks ning avas uksi meelelahutusmaailma. «Saade on läbi!» õhkab Paavo. «Juba see ise on võit, et pidasin lõpuni vastu!»