Kopli kohviloomake


«Olen tegelikult üks õrnuse- ja helluseloomake,» pihib poliitik JAANA PADRIK veidi häbelikult. «Kohviloomake ka.»

#p2#Kui Padrik (44) riigikogu õiguskomisjoni liikmena kolleegidelt aru pärib või võimukoridores ringi tuhiseb, jätab ta mulje veidi nurgelisest, järsu käitumise ning ülikonkreetsete sõnavõttudega naispoliitikust.

«Karm inimene,» muigab ta ise, teades suurepäraselt, kuidas teised teda näevad. Seda muljet soodustavad ka teemad, millega ta tegeleb — üks range nõudmine, revisjon ja arvepidamine teise järel.

Koduses miljöös aga võtab külalisi vastu ning valab kohvi suurtesse kruusidesse — väikesed tassid saaksid ju liialt ruttu tühjaks — sootuks teistsugune naine. Romantiline ja kunstilembene. Kodu- ja perekeskne.

«Kui mul on raske ja ma jõuan õhtul koju nagu tühjaks lörtsutatud kott, siis kõige kindlam, mis alati aitab, on laste kalli,» jutustab Padrik.

Trollikoopast Koplisse
Kodu on Jaanale valus teema. Sellest rääkides põrkab ta pidevalt kahetiste müüride vastu. Ühelt poolt on kodu ta pühamu, perekonna keskpunkt ning eneseväljenduse paik, teisalt aga suurim probleemiallikas, mida poliitilised oponendid varmalt tema vastu ära kasutavad.

«Mu vana kodu oli tõeline trollikoobas,» meenutab Padrik endist eluaset Süda tänaval. «Puumaja, ahjuküte… Palju olmelisi probleeme, aga hästi mõnus.»
Trollikoopas osutus Padrik sundüürnikuks. Pikk probleemistik päädis sellega, et nüüd elab ta koos lastega linnalt üüritud korteris kurikuulsa Kopli tagumises otsas, maksab kolm ja pool tuhat krooni üüri ja kommunaalmakse kuus ning teab, et ta ei saa seda korterit kunagi endale. Lisaks tuleb taluda sagedasi vaidlusi teemal, kas tal ikka oli õigus seda korterit üürile saada.

Trollikoopa sisustuse kolis Padrik Koplisse üle. Lasi tervet seina katval nõukogudeaegsel polüesterkattega sektsioonkapil jalad alt saagida, et see uude ja veidi madalamasse korterisse ära mahuks. Tõi kaasa oma klaveri ja kitarri, raamatud, lilled, pildid ning armastatud nipsasjakesed. Ja riputas akende ette samad kardinad.

Lillepildid ja nahkehistöö
Magamistoas seisavad riiulil reas väikesed lillepildid. Padrikule väga kallid — ise kolmeteistaastasena joonistas. Lemmikud on võõrasemad, ühe varre otsas eri värvi õiekesed.

«Tegin need vanaema juures Peipsi ääres,» meenutab Jaana. «Oli selline periood, kus olin väga loominguline laps, eelistasin pioneerilaagrile joonistamist ja looduses kolamist. Püüdsin võimalikult täpselt teha, tõin lausa lilled peenra pealt lauale, aga natuke jätsin fantaasiale ka ruumi.»

Ent kunstitegemise vaimustus ei lõppenud kaugeltki mitte lapsepõlvega. Padriku korter on tulvil väikseid nahast ja puust pildikesi ja suveniire, mis tehtud sootuks hiljem, täiskasvanuna. Suurelt jaolt olid need kõik trollikoopa kaunistused.
«Enamikku neist tehes olin veel ajakirjanik ja töötasin Eesti Raadios,» jutustab nahameister. «Mulle küll meeldis mu töö väga, ent vahel tundsin, et paiskan oma raskeid teemasid ju ainult õhku, see tähendab eetrisse. Siis tekkis tahtmine teha midagi käegakatsutavat. Kui end taas õhuliigutajana tundsin, otsisin nahatükid ja põletusnõelad välja ja püüdsin teist tööd teha. Niisugust, mis säiliks kauem kui ainult tegemise ajaks. Hea tunne oli, sain tasakaalu jälle paika ja uue pildi seinale.»

Koplis on Padrik meisterdanud vaid paar asja. Kuna daam ei osanud punase korteriuksega midagi peale hakata, tegi ta lõpuks esikuseinale mõned punaste raamidega nahkpildid.

Suurtest armastustest
Eksib see, kes suurte armastuste märksõna alt loodab leida meeste loetelu. Ehkki Padrik möönab, et tema elus on pärast viisteist aastat kestnud ning siis «intellektuaal-sete erinevuste» tõttu lahutatud abielule kunagise malevakaaslasega olemas taas hingelähedane inimene, lisab ta, et pole veel valmis sellest suhtest rohkem rääkima. «On vaja veel aega, et teada saada, kuhu see suhe jõuab, sinnani ma sellest jutustada ei tahaks,» märgib ta.

Räägib hoopis huvitavast fenomenist, et olles eksabikaasale kolmas naine, saab ta hästi läbi mehe eelmistega. Mees, kes ise naiste trajektoorilt eemale liikunud, on maha jätnud väikse naistest-lastest koosneva sõpruskonna.

Jaana suured armastused on hoopis jazzmuusika, hobused ja mäesuusatamine. Kõik eri aegadel avastatud: muusika on teda saatnud lapsepõlvekodust peale, ratsutanud on ta neli aastat ning mäesuusatamise «leidis» alles möödunud talvel.

Unistus hingelugude plaadist
«Ei tea, kas nii äkki oskangi,» jääb Jaana veidi kohmetuks, kui tal mängida paluda. #p3p#Oskab küll. Tõstab vanal armsal klaveril kaane üles ning mängib nooruses väljamõeldud loo.
«Kõikide Jazzkaarte ajal olen natuke teistsugune kui tavaliselt. Käin kontsertidel ja hellitan salaunistust. Et kunagi, kui selleks aega on, kogun kokku need lood, mida oma hingemuusikaks nimetan, leian sõbrad, kes samast asjast huvitatud on, ning koos proovime plaadi kokku panna. Tunnen, et peaksin teistega jagama seda häält ja tundlikkust, mida loodus mulle on andnud. Kui kontsertidel käin, siis paratamatult mõtlen teisi kuulates, kuidas ise seda teeksin.»

Tundub, et jazz, hobused ja mäesuusatamine on Padrikule nagu ta enda kolm tahku — erinevad ja samas kuidagi sarnased. Võimalused «isikuvabaduse  tunnetamise ja emotsionaalse laengu saamise kaudu» end oma alailma millegi eest või vastu võitlevast tööstiilist välja lülitada.

Töö, muide, kuulub samamoodi suurte armastuste hulka. «Ega ma poliitikas ju oma ajakirjanikutööga võrreldes midagi väga erinevat tee,» märgib Padrik. «Ainult et nüüd olen otsustamisele mõnevõrra lähemal. Samas, saadet juhtides olin solist — ise nägin vaeva, ise nautisin õnnestumisi. Poliitika on rohkem meeskonnatöö.»

Ajakirjanikuametist räägib Padrik ilmse rahulolutundega. Ning nendib veidi nukralt, et ehkki ta ei kahetse ühtegi olulist valikut oma elus, on hinges siiski aeg-ajalt veidi realiseerimata võimaluste painet. «Lahkusin ajakirjandusest ju oma tippajal — pärast aasta ajakirjaniku tiitli saamist,» mainib ta.

Põlvest põlve
«Ema on see, kelle peale mõtlen, kui mul vahel väga raske on,» räägib Jaana Padrik. Siis paneb murelik tütar CD-mängijasse plaadi ema, Estonia soprani Paula Padriku lauludega ning lülitab end sootuks teisele lainele.

«Tean, kui meeletult raske on mu emal olnud. Kui palju ta pidi vaeva nägema, et jõuda nii kaugele, nagu ta jõudis. Ning kui ta kõikide raskuste kiuste suutis niimoodi laulda, siis pean ka mina suutma edasi minna,» lausub Jaana lausa sugestiivse rõhuga.
Plaadi ema laulude salvestustega andis ta ise välja — et ema lauldud aariad perekonna- ja kultuuriloost kaotsi ei läheks. Kõige rohkem annab jõudu ema tippsaavutus, «Öökuninganna aaria» Mozarti ooperist «Võluflööt».

Ema laulja, isa Endel Padrik, näitleja ja kauaaegne raadiodiktor — nii kasvas väike Jaana üles teadmises, et kuidagipidi peab tema elu ikka loominguga seotud olema.
«Mu lapsepõlvekodu ja kasvatus tuginesid usaldusel ja vabameelsusel. Oli võimalus minna raisku ja võimalus saada kunstnikuks. Olin teismeliseeas küll paras rüblik, ent valisin ajakirjanduse. Võib-olla hoidis lavakasse minemast tagasi mu sisemine enesekriitika, kartsin, et pole nii andekas nagu mu vanemad ning jään nende varju. Mõtlesin ka õigusteaduse peale, ent arvasin, et olen liiga emotsionaalne.»

Nüüd naudib Padrik kunstnikuvere edasiminekut oma lastes. Tütar Kadrin (18) on aastaid käinud Sally kunstistuudios. Hiljuti valmistas emale suure üllatuse poeg Kenert (16), kes maalis suure keerulise kompositsiooni oma klassiseinale.

«Ma ei saa siiamaani aru, kuidas direktor julges teda suure seina kallale lasta, oli ta ju klassis täiesti uus õpilane,» peab ema silmas Kopli Kunstikooli juhti Märt Schultsi. «Aga ei mingit usaldamatust. Direktor käis poistega ise poes, ostis neile värvid, rullid ja pintslid. Ja minu poeg, kes varem polnud joonistamise vastu kuigi suurt huvi ilmutanud, veetis kogu talvise koolivaheaja koos sõbraga seda pilti maalides.»