Külla minnes tuleb elada sealsete reeglite järgi. Nii loovutas Marika Korolev (39) Keenias tänavagängile vabatahtlikult, kakluseta suurema summa raha. See ei sega teda aga kiitmast maailma harmoonilisimaks elupaigaks üht tolle Aafrika ekvaatoririigi kolkaküla, kus meie näitlejatar esimese valge inimesena kohalikke rõõmustamas käis.
Sinu lapsepõlve unistuste linn või riik...?
Number üks oli Läti. Kaugemale ei osanud unistada. Ja milleks unistada, kui nagunii ei saa. Lätist sai vähemalt täitunud unistus: neljandas klassis õnnestus tädimehe helesinise Moskvitš 412ga Riiga sõita. Põhjus lihtne - Lätist sai koolis vaja minevaid tumesiniseid valge lukuga villaseid dresse ja teise maitsega karamellkomme kui Nõukogude Eestis.
Esimene päris välismaa, kuhu pääsesid?
Rootsi, lavaka kursusega teisel õppeaastal (20 aastat tagasi - M.K.). Esimene kord elus, kui end suure õhinaga värvilistest napsudest uimaseks jõin. Kõik need roosad, rohelised, sinised vihmavarjudega kokteilid tundusid olevat midagi ulmelist ja tõmbasid enda poole müstilise jõuga. Pärast kaks päeva maapind kõikus...
Eks kogu meie kursus trallis seal Estonia laeva peal ringi. Palmiste, Uukkivi, Dan Põldroos... Aga põhiline «kurjajuur» oli muidugi Rednar (Annus - M.K.). Sattusime temaga baaris istuma ühe soome vanahärra kõrvale, kes jõi end purju ja kadus. Maksnud oli ta aga nii suure kupüüriga, et baaridaam tõi meie ette lauale suure hunniku raha tagasi. No me Rednariga istusime-mekkisime seal siis edasi. Kui see baar kinni pandi, kolisime üle järgmisse...
Taskuraha saime me ise kaasa muidugi imevähe. Mõtlesin kaua ja valisin lõpuks välja rohelise täppidega termose. Ja topsi jogurtit - see oli Eestis veel tundmatu artikkel.
Maa, kuhu nüüd iga kell tagasi põrutaksid?
Heade reisikaaslastega - igale poole! Mu unistus on osta autosuvila, kuhu mahub kõik elamiseks vajalik. Pere peale, kaasa raamat «1001 looduse imet, mida elu jooksul peab nägema» ning võimalikult palju ilu ära vaadata.
Mulle meeldivad spontaansed autoreisid, kui kunagi ei tea täpselt, kuhu õhtuks jõuad. Olen telgiga matkaja, kaasas grillpann ja käterätik. Mind jätab täiesti külmaks mõne mehe rõõm, kes särasilmil teatab, et sai soodsalt osta reisi ööbimisega viietärnihotellis ja sinna juurde kõik söögid-joogid kolm korda päevas tasuta. Nii et õgi end ogaraks ja päevita aga nahk hotelli basseini ees punaseks ning kodus kiida, kui lahe reis - ilgelt palju sai süüa-juua! Mina õgireisidel ei käi. Mis ei tähenda, et mulle hea toit ei meeldiks.
#end#
Mis rahvusköök sinul keele alla viib?
Ikka Vahemere õlid-salatid-tomatid. Värsketest ja päikese käes küpsenud viljadest.
Millise teise rahvusega klapid kõige paremini?
Venelastega suhtlemine tuleb mul vaat et paremini välja kui eestlastega. Olen ka ise vereliinilt Korolev ehk Koroljov ja ilmselt on mul ka endal veel velikaja russkaja duša. Venelased on avatumad ja avalamad kui eestlased. Kõike jagatakse ja ollakse vähem küüned enda poole. Olen eesti-vene-saksa-rootsi segaverd, aga mu isa rääkis puhast eesti keelt ja mu kodune keel pole kunagi olnud vene keel.
Nii või teisiti, aga Venemaa-reisidel on mul tõesti olnud ülikerge nendega head klappi leida. Kõhutunde asi, paari minutiga saad ju aru, kes on sinu tõugu - oma inimene. Siin Eestis ka. Näiteks grimmikoolist, mille ma eelmisel aastal lõpetasin, jäi mulle parimaks sõbrannaks venelanna Marina.
Sakslased, taanlased, rootslased, venelased... Millise valitsejarahva mõju eestlastes enim tunda annab?
Olen alati imestanud neid inimesi, kes mingit liiki puhast eestlust etendavad. Puhast rahvust võib otsida mõnel pisikesel paradiisisaarel, kuhu aastasadu pole sattunud ükski võõras. Eestlased on maganud kõigiga, ja kõik on maganud eestlastega - tehke endale geenianalüüs ja vaadake: kindlasti on teis segunenud nii Lääne- kui Ida-Euroopa veri, nii Aasia khaanid kui Põhja-Aafrika berberid..
Milliseid põnevaid paiku oled Venemaal avastanud?
Viimati, Sotši lähedal mägiteedel sõites märkasime eneselegi ehmatuseks teeviita «Esto-Sadok». Pidasime auto kinni ja pärisime vastu jalutanud külamehelt vene keeles teed. Tema aga läks üle eesti keelele. Oligi eesti küla! Ja absoluutne vene külalislahkus! Meid kostitati kaks päeva hea ja paremaga ning veeti maastikuautoga mööda looduskauneid paiku ringi. Kui palju meil siin kodus on eestlasi, kes viitsiks kontvõõrastega niimoodi jännata...
Sulevi ja Salme küla Abhaasias teatakse meil muidugi rohkem, aga selles väikeses asulas on isegi Tammsaare majamuuseum. Mul õnnestus neile kinkida Tammsaare pildiga 25kroonine, mida neil veel polnudki!
Kus oled tundnud end olevat täiesti «teisest puust», võõrana?
Enim ebameeldivaid tundeid tekitas minus Tai Kuningriik. Süüdistada võin vaid ennast, sest suur osa ajast sai veedetud Pattayas, mis on teada-tuntud vabameelne koht. Kuna ma seksuaalsete piiranguteta eluolu just ei hinda, siis vajutas see reisile ebameeldiva pitseri. Kui ikka kümneaastane tai poisike jalutab käest kinni 65se saksa pensionäriprouaga ja veedab temaga kireöö... Mul tuleb kananahk ihule ja korraliku kodanikuna tahaks sekkuda. Paratamatult libiseb pähe mõte: kui see oleks minu tütar või poeg?!
Küsisin seal ühelt taoliselt lapsevanemalt, kuidas ta suudab oma last müüa, kas süda tõesti ei valuta. Sain ootamatu vastuse: «Meil ei ole see häbi- vaid auasi. Olen uhke, et teiesugused välismaalased minu poissi tahavad. Järelikult on ta hea!» Ta lisas veel uhkelt, et väike poiss peab oma teenistusega üleval kogu maal elavat suguvõsa.
Kellega klapib eestlaste huumorimeel?
Huumor on nii peenike asi, et klapib kõige paremini ikka teise eestlasega. Ise teeme nalja ja ise naerame. Aga klapib ka soomlastega, sest mõlemad rahvad teevad nalja enamasti purjuspäi ja sageli on see seotud nabaaluse piirkonnaga.
Mis maa filme, muusikat, kirjandust võtad kui kindlat kvaliteedimärki?
Vene filmid on ju enamalt jaolt head. Vanad «Moskva pisaraid ei usu» ja «Hüva leili!». Kui õhtuti tuleb telekast mõni Vene film, jätan «pudrutegemise» pooleli.
Aga ei saa ju võrrelda näiteks Steven Spielbergi ja Pamela Andersoni, ehkki mõlemad esindavad Ameerika kultuuri. Või Filip Kirkorovit ja Tšehhovit.
Kõige kohutavam või eluohtlik hetk reisidelt?
Väga emotsionaalne ja liigutav oli reis Keeniasse, kus turistidele näidatakse «ilusat elu», taotakse trummi, lauldakse rõõmsaid laulukesi, näidatakse õnnelikke inimesi näidismajapidamistes. Tegelikkusega pole sel mingit pistmist. Ümberringi vaesus, mida oma silmaga nägemata on raske ette kujutada. See on riik, kus iga neljas-viies inimene kannab HI-viirust, levib hepatiit, mädanevate käte ja jalgadega inimesed lebavad tänaval... Kohalikel puudub raha, et saada lihtsamatki abi.
Õnnestus ära käia ka Mombasas, kuhu turistidel pole soovitav minna. Linnas, kus pole välismaalastele mõeldud hotelle, sest see on liiga ohtlik. Inimelu ei maksa seal midagi. Nokamütsi või päikeseprillide eest ollakse valmis kõri läbi lõikama. Et asi tõepoolest nii on, tajusin, kui meie neljaliikmelisele reisiseltskonnale võttis kümmekond meetrit eemal kannule käratsev kohalike bande. Igal tänavanurgal sai see täiendust, kasvades peagi paarikümneliikmeliseks armeeks. Loomulikult ei olnud nad paljaste kätega - vehiti kaigaste ja kividega, loobiti nugadega plangu sisse märki. Olukord lahenes siiski positiivselt, kuna andsime vabatahtlikult ära suurema summa raha.
Kus oled näinud kõige õnnelikumaid inimesi - harmoonilisima elu paik?
Sedagi poolt nägin sealsamas Keenias. Kohalikud on seal välja treeninud aukartustäratava hulga ahve, kes istuvad hotellikatusel ning ootavad juhust, et päevitavalt turistilt midagi ära näpata. Eriti hinnas on fotoaparaadid, mobiilid ja käekotid. Hotellides on ametis ahvilaskjad, kelle tööks on saagiga jooksu pannud pärdikule ragulkaga istmikku lasta, et ta eseme maha pillaks.
Tutvusimegi taolise ahvipeletajaga, ning pika veenmise järel nõustus ta meid viima oma kodukülla. Kohta, kuhu ühegi valge inimese jalg polnud varem astunud. Tegi ta seda üksnes sellepärast, et ta üheteistkümnenda lapse ootel naine tundis end halvasti. Ja meie pakutav tasu oli ainus võimalus arstivisiidi eest maksta.
Ma ei hakka pikalt kirjeldama, kui kehvades tingimustes need inimesed seal elavad, aga räägin ühe näite perekonna ühtekuuluvusest. Kohale jõudes sagis korraga mu ümber trobikond lapsi. Oma taskupõhjast leidsin vaid kaks karamellkommi. Ulatasin siis need kõige lähemal seisvale tüdrukule. Arvates, et küllap ta jookseb eemale neid omaette nosima. Kuid ei, tüdruk lahendas olukorra liigutavalt lihtsalt. Rivistas puu alla seitse kõige nooremat õde-venda. Lapsed võtsid hiirvaikselt pikkuse-järjekorda. Seejärel pani tüdruk kommi kõige väiksemale põske, luges kolmeni võttis välja, andis järgmisele ja nõnda kolis see karamell järgemööda suust-kätte-suhu oma neli-viis ringi. Ei mingit kaklust, kisa-kära, vaid absoluutne respekt ja distsipliin. Oma noore ea kohta tundusid sealsed lapsed üliväga mõistlikud ja täiskasvanulikud.
See ahvilaskja oli küll küla kõige rikkam mees, tema muldpõrandaga onn aga - täiesti tühi, mööbliesemeteta. Seina ääres seisis vaid üksik pappkast, milles oli televiisor. Selle ostmiseks oli ta kümmekond aastat raha kogunud. Järgmised kümme aastat kogub ta, et osta elektrigeneraatorit. Siis loodetavasti täitub selle küla elanike suurim soov ja nad saavad näha virvendavat ekraani. See oli unistus, mille nimel mees oli loobunud kõigist asjadest.
Kus on maailma kultuuripealinn?
Ehk Rooma, Vatikan, Veneetsia? Kultuuripealinnaks olemine ei pea ju tähendama, et selles linnas toimub paksult kultuurisündmusi, korraldatakse ohtralt kontserte, tellitakse värvikaid esinejaid. Pigem vanu traditsioone, sõbralikke inimesi, rahulikku erinevate rahvaste kooseksisteerimist. Nii nagu intelligent võib juua ennast maani täis, muutumata labaseks. See lihtsalt istub temas sügavalt sees.
Kus elavad kõige ilusamad inimesed?
Kõik ilusad inimesed kannavad endas erinevate rasside tunnusjooni. Pühendunud inimene on ilus. See, kes ei flirdi ega püüa meeldida.
Mida alati reisidelt kaasa ostad/tood?
Muljeid. Tihti ka vanakraamiturgudelt paarieurost nänni, mille kodus uhkelt välja riputan ja külalistele serveerin kui hirmkallist antiiki.
Ilmakuulus vaatamisväärsus, mis polnudki nii vägev kui pildi pealt?
Eiffeli torni nägin esimest korda päevavalguses. Aga öösel tuledesäras linna kohal kõrgudes oli see vaade võimsam kui mis tahes filmis või pildi peal. Vaaraode hauakambrid Egiptuses ei jätnud mulle nii võimsat muljet kui mõni looduskaunis koht.
Kus oled tundnud end kui ilma äärel?
Euroopa äärel. Portugali Cabo Espichel neemel, mis on Euroopa läänepoolseim punkt. Kõrgetel kaljudel paistavad inimesed kui tikupead. Täiesti paljas kalju, midagi muud ei kasva kui mõni üksik rohukõrs. Neem ulatub nii pikalt ookeani välja, et silm selle otsa ei seletagi. Jalutasin tippu välja ja vaatasin, kuidas ookeani lained murduvad seal pooleks ja moodustavad mitme meetri kõrguse ja lõpmatult pika veevalli nagu maantee meres. Võimas vaatepilt!
Paik, kuhu sa mingi hinna eest ei läheks?
Reisida ei taha sinna, kus on tõenäosus kohata hordide kaupa eesti turiste. No madudest kubisevasse džunglisse ei kipuks ega sinna, kus kuulid lausa pea ümber vihisevad, sest lapsed on ju vaja suureks kasvatada. Aga lugesin just raamatut «Tšernobõli palve». Kohutavaid lugusid sealse katastroofi üle elanud inimeste mälestustest. Ja tundsin, et praegu oleksin juba valmis ka seda paika vaatama.
Ja kus kohe kindlasti ära käia tahaksid?
Jäälossis Soome ja Rootsi piiri peal, kus absoluutselt kõik olevat jääst ja mis olevat ka ülinõutud abielude registreerimise koht. Ja lõunapoolusel tahaks näha kuningpingviine. Nad on minu jaoks ühtekuuluvuse ja armastuse musternäide. Kuidas nad seal vihiseva tuule käes oma poegi välja hauduvad. Kuidas vanemad kaovad kordamööda mitmeks kuuks ära toitu otsima, teine näljast nõrkemas oma poega kaitsmas. Ning need, kelle pojake on surnuks külmunud, püüavad neid teistelt jõuga ära võtta. Kuidas nad lõhna ja hääle järgi tuhandete hulgast omad ära tunnevad! Miski inimlik pole neile võõras!
Marika sõbrad pärdikud
Keenias hotelli rõdul mekkis Marika Eestist kaasa võetud Kalevi komme. «Sõin neid ja ka ahvide käsi käis pikalt. Igal juhul neile Kalevi kommid õudselt maitsesid!» naerab Marika. «Loopisid aga järjest peoga suhu.» Nii et Marikal hakkas juba kade meel. Enne kui pärdikud kommipakile päris põhja peale oleks teinud, viis ta selle tuppa külmikusse. Ise tormas WCsse. Selle aja peale oli aga pärdik loomulikult - külmkapi kallal. «Röögatasin oma kohutavaima häälega: Mida sa teed! Selle peale haaras ahv kommid ja taganes, mind silmist kaotamata, selg ees rõduklaasidesse. Ja lendas põmm pikali ristseliti põrandale maha. Nii et ma peaaegu nägin neid väikseid tähekesi nagu multifilmides ta pea ümber tiirutamas.» Visa looma hing kogus aga end ruttu. Kommipakk peos, hüppas ta üle rõdurinnatise alla, kus ootas teda isaahv, käpad rinnal risti...
Teisele pildile jäi teolt tabatud emaahv, kes sai Marika hotellituppa murdes laualt saagiks banaani. Marikale jäid vaid koored ning pilt paharetist hirmuäratavas poosis.
Marika lemmikpilt on aga tänavakohvikust turistide jalge alt näpatud koni kimuvast ahvibeebist. «Tema hõreda karvastiku järgi otsustades oli ta ilmselt mõnepäevane ahvilaps. Minu arust sobiks see pilt lausa National Geographic'usse,» naerab Marika uhkelt.
