Tallinna külastas vene klassiku Lev Tolstoi lapselapselaps, krahv NIKOLAI TOLSTOI. Samuti kirjanik, aga juba Inglismaalt.
Püksipõlved hooletu elegantsiga kergelt lontis, aga hoiakult, igas sõnas–žestis suursugusust kiirgav härrasmees — krahvNIKOLAI TOLSTOI (69) oma leediga.
Kroonikaga kohtumise sissejuhatuseks Schlössle viietärnihotellis pajatas krahvi waleslasest sõber, Eestis elav kirjanik Michael Wynne-Parker anekdootliku loo: «40 aastat tagasi, kui krahv Tolstoi oli veel väga noor, päris seltskonnas temalt üks inglise leedi: «Krahv Tolstoi, kui kaua võttis teilt aega «Sõja ja rahu» kirjutamine?»» Inglise džentelmenid naeravad mõnuga. Krahv lisab omalt poolt veel teisegi: «Mõni aasta tagasi tutvustati mind Briti Ülemkoja peol ühe ameerika leediga. «Tolstoi, kui imetore!» rõõmustas ta ülevoolavalt nagu ameeriklased ikka. Nägin, kuidas eemal üks vanem inglise härra muigas, ja sattusin segadusse. Sain naljast aru, kui härrat meile tutvustati. Tema nimi oli Jeffrey Shakespeare. See mees ütles, et tema ja mina peaksime kahekesi koos Ameerikasse loenguturneele sõitma!»
Kas räägime inglise või vene keeles?
Inglise keeles, kui sobib. (Lõpetab vastuse aktsendiga, aga veatus vene keeles.) Pole harjunud: loen küll palju ka vene keeles, aga kodus räägime inglise keelt, mu abikaasa on inglanna.
Kas tunnete end rohkem inglase või venelasena?
Sündisin Inglismaal. Mul on Vene pass… Pisut rohkem ehk siiski venelasena, juba esivanemate positsiooni pärast. Ja teate ju küll, inglased on üsna vaoshoitud, kuigi pealispinna all kenad inimesed. Ju olen pärinud vene tulisuse poliitikas, filosoofias… Naine tuletab pidevalt meelde, et ma ei läheks inglastega vaieldes nii ägedaks. Kaks venelast võivad ühel õhtul vaat et kaklema minna, aga hommikul ei ole sel enam mingit tähtsust. (Naerab tõelise bojaari sügava bassihäälega.)
Vene hinge jaoks on Inglismaal pisut külm?
Veidike jah, pean seal end pidevalt kontrollima. Kui õppisin Dublinis Trinity kolledžis, tundsin end õnnelikult, iseendana. Iirlased on rohkem venelaste moodi.
Tundub, et ka idaeurooplased on haaratud rohkem ideedest. Inglased on väga praktilised, neile ei meeldi pikalt peatuda filosoofilisematel teemadel. Neil pole kombeks vaielda poliitika üle. (Naerab.) Aga hea vaidlus erutab mind! Ei, noh, mul on ka inglaste hulgas sõpru ja ei saa öelda, et Inglismaa poleks mu kodumaa.
Venemaal olete käinud?
Esimest korda pääsesin turistina Venemaale Brežnevi valitsusajal, 1968. aastal. Masendav! Aga hea, et nägin nõukogude režiimi oma silmaga ära. Tallinna ma tookord ei jõudnud, küll aga Riiga. Meid viidi ainult turistidele mõeldud ööklubidesse. Põhiklientuuri moodustasid vene prostituudid ja Ida-Saksa ohvitserid, kes käitusid nagu natsid.
Tajusite ehmatavat erinevust venelaste vahel Vene- ja Inglismaal?
Ootasin kannatamatult hetke, mil astun oma jalaga Venemaa pinnale. Reisil vennastusime laeva ohvitseridega: võistlesime, kes jaksab rohkem vodkat juua: «punased» või «valged»? (Naerab.) Aga kohale jõudes oli šokk nõukogude masendavast õhustikust nii tohutu, et unustasin kõik oma nostalgilised tunded. Meil oli vene emigrantidest Inglismaal hoopis teistsugune oma pisike maailm.
On Tolstoidest veel kedagi Venemaale jäänud?
On. Jasnaja Poljanas elab mu nõbu Vladimir Iljitš Tolstoi — ta on ka Vene valitsuses. Tema juures oli meil väike armas suguvõsa kokkusaamine.
Nüüd, jaanuaris, plaanime kolida koos tütre ja väimehega mõneks ajaks Moskvasse elama.
Mitu last teil on?
Kolm tütart ja poeg. Aleksandra sai 31 ja abiellus eelmisel aastal õppejõuga Kaasanist. Mulle meeldis, et väimees on samast kandist, kust pärineb ka Tolstoide suguvõsa. Ta oli küll moslem, aga enne laulatust lasi end pühitseda vene õigeusku. (Naerab.) Ei-ei, mitte sellepärast, et meil on ilus tütar, tal oli see kavatsus juba varem. Aga ikkagi, näe võitsime enda leeri ühe moslemi!
Poeg Dmitri õppis Oxfordis ja omandab nüüd Londoni ülikoolis filosoofiadoktori kraadi. Olen temaga väga rahul — keskaeg on ka minu ammune huvi, oleme pidanud sel teemal väga mõnusaid vestlusi.
Anastassia töötas Vene raadiojaamas Golos Rossii, nüüd lavastab BBCs kuuldemänge. 24aastane pesamuna Ksenja lõpetas Londonis teoloogia ja teeb tulevikuplaane.
Milliste vene tavadega üllatate perekonnapidudel oma inglise sõpru ?
Peame vene kombe järgi jõule, lihavõtteid. Igal aastal korraldame Londonis vene balli, riietume nagu esiisad. Kutsume ka oma inglise sõpru. Kõik nad on tulnud algul kõheldes — nende ettekujutuses on vene kombed midagi barbaarset. (Naerab.) Aga õhtu lõpuks, kui nad on ka ise piisavalt vodkat pruukinud, on kõik vaimustuses!
Mida tähendab sündida krahvitiitliga, kas tänapäeval on veel vahet?
Laiemas mõttes pole, kõik meie suguvõsa lapsed sünnivad krahvi või krahvinna tiitliga. Tolstoi nimi loeb enam kui tiitel.
Kas aadlikuks sündinud on tänapäeval ka sisemiselt suursugusemad?
Kardan, et mitte kõik. Olen püüdnud täita oma aristokraatlikku, ajalooga perekonda sündimisega kaasnevad kohustusi. Vähemasti kirjanikuna. Tunnen missiooni rääkida sellest, mis juhtus venelastega nõukogude režiimi ajal.
Nimi kohustas kirjanikuks hakkama?
Kirjanikuks tahtsin saada veel enne, kui lugesin 18aastaselt «Sõda ja rahu». Aga minagi kirjutan peamiselt ajaloost. Meie suguvõsas on palju kirjanikke: 19. sajandil Aleksei Konstantinovitš Tolstoi, 20. sajandil Aleksei Nikolajevitš... Isegi esimene vene keeles avaldatud päevik aastast 1689 on ühe minu esiisa kirjutatud. Ka meie tütar on juba ühe raamatu avaldanud.
Millisel ballil tutvusite oma Nataša Rostovaga?
(Naerab.) Tutvusime lahinguväljal! Viimased 30 aastat on inglased hasartsed mängima suuri ajaloolisi lahinguid. Eriti just 17. sajandi Inglismaa kodusõda. Kõik vastava ajastu kostüümides, identsed kahurid, mõlemas leeris sajad inimesed… Mina olen alati kuningriiklaste poolel. Kord otsisin mängu uusi inimesi, siis kohtasingi Georginat, tegime temast musketäri. Ühes lahingus mürtsatas aga tohutu kanonaad. Märkasin, kuidas ta viskas püssi käest ja toppis sõrmed kõrva. Siis mõistsingi, et, vaeseke, ta vajab minu hoolitsust!
Kas aadliseisuse juurde kuulub tänapäevalgi pikk kihlusperiood?
Ainult kuus kuud! Aga ootasin kaua, kuni õigega kohtusin. Ma ei tahtnud noorelt abielluda, oma vanemate viga korrata. Sõja ajal nad lahutasid ja võõrasema üle polnud ma just õnnelik. Seepärast tahtsingi väga kindel olla, enne kui abieluettepaneku teen. Mina olin 36, Georgina oli 22. Abielus oleme olnud 33 aastat!
Kas rojalistina käite läbi ka kuninganna perekonnaga?
Lähemad sõbrad oleme Kenti hertsogi prints Michaeliga, kes käis ka hiljuti Tallinnas. Oleme naabrid.
Te ei ela Londonis?
Ei, meil on maamõis Oxfordi lähedal. Sealsetes raamatupoodides meeldib mulle veeta tunde. Muide, Eesti ajaloo vastu on mul erihuvi, tädimees oli eestlane — …………., sõjaajal emigreerunud Eesti valitsuses viimane suursaadik Inglismaal. Lapsena käisin temaga tihti Inglise eesti kogukonnas kaasas. Olin temasse kiindunud, erakordse elulooga mees! Esimeses ilmasõjas oli ta tsaariarmee ohvitser, jutustas sellest mulle verdtarretavaid lugusid. 1916. aasta lahingutes langes enamik ohvitsere ja tema pidi siis pärast lihavõttejumalateenistust järjest suudlema pataljoni kaheksatsadat meest. Iga viimast kui üht kombe järgi kolm korda põsele. Mužiki, lahingust tulnud, habemed ajamata — pärast onul põsed veritsesid! Pärast revolutsiooni võitles ta Denikini armees. Kui Eesti sai vabaks, jäi ta koju Eestisse ja töötas diplomaatilises korpuses.
Tema äratas minus huvi ja sümpaatia Eesti vastu, kirjutasin kaheksakümnendal ka oma raamatus okupatsiooni hirmutegudest Balti riikides.
Milline oleks Venemaa, kui poleks olnud revolutsiooni ja kõik Tolstoid elaksid endiselt Venemaal?
Olen selle üle mõtisklenud. Meil on palju perekonnaportreid revolutsioonieelsest ajast. Aga olen uhke, et iga meie suguvõsa uus põlv on suutnud end uutes oludes ka ise kehtestada. Mida oleks me väärt, kui elaksime ainult esivanemate kuulsusest?!
On mõni mälestus Lev Tolstoist?
Ainult tema raamatute esmatrükid. Aga sugupuu vanimat liini pidi olen nüüd mina Tolstoide perekonna pea ja minu käes on kõige väärtuslikum reliikvia: hõberist, mille kinkis mu esiisale Ivanile 1430. aastal tsaar Vassili Slepoi, kes andis talle ka nime Tolstoi.
Inglased kiidavad: kui armsalt kõlav nimi! Teadmata selle tähendust. Meie esiisa Ivan oli väga paks. (Naerab.)
Teie esmamulje Eestist?
Sain siin olla ainult kaks ööpäeva, aga plaanime tagasi tulla. Ka mu naist ahvatleb mõte tulla mõneks ajaks Eestisse elama. Kaunis vanalinn, tunnen siin end koduselt. Kui meie tütar läheb jaanuarist Moskvasse tööle, jääb Tallinn mugavalt Moskva ja Londoni vahele.
Lev Tolstoi jäi Nobeli preemiast ilma, kuna leiti, et elu lõpul kaldus ta «liialt pessimismi». Aga teie?
Hilisemates teostes keskendus ta religiooni- ja poliitikaküsimustele, ma ei nõustu kõigi tema seisukohtadega. Aga ta väljendas alati seda, mida uskus. Mõned ta jutustused surma paratamatust lähedusest tunduvad minu vanuses juba päris hirmutavad. (Üritab naerda.) Tahaksin mõne raamatu veel kirjutada. Õnneks on meie peres kõik elanud kõrge eani, kaks mu vanatädi vedasid ligi saja aastani välja.
Milliste harrastustega end vormis hoiate?
Mängime pojaga tennist, tema on ammu minust kibedam käsi. Tütred on liiga laisad, et palli taguda. (Naerab.) Aga golf on minu meelest tüütu ajaraiskamine. Koertega jalutan igal pärastlõunal miile!
Suitsetanud pole ma kunagi. Kui ka tahaks, siis naine ei lubaks!
Aga kui naps, siis puhas vodka?
(Naerab.) Jah, see on teine lugu. Igal õhtul kell pool kaheksa… Õhtusöök serveeritakse meil veerand üheksa. Selleks ajaks panen töö kõrvale ja loen vaheduseks hoopis midagi muud — praegu näiteks Dickensi «Pickwick-klubi» raamatuid — ja selle kõrvale mõnus klaasitäis vodkat, mõned oliivid või apelsin. Lasen end lõdvaks ja tunnen elust mõnu. Ja enne voodisse heitmist võtan veel teise raamatu ja teise klaasikese.
Mulle meeldib marke vahetada, kirjaniku tööpäevad on ju muidu üsna ühetaolised. Nii et vahel ka klaasike viskit või ingveriveini, gingerwine’i — täitsa tore jook, inglased pruugivad seda peamiselt jõuluajal.
Mis tõugu koerad teil on?
Suurem on mastif — ilus ja tugev tõug, hea joosta ja jahil käia. Ja hoiab vargad eemal. (Naerab.)
Väike on terjer. Saavad omavahel väga hästi läbi, püsivad kogu aeg teineteise kannul. Kui suur magab, siis väike läheb poeb talle kaissu. (Naerab.) Ja meil on ka kanad!
Käite ka jahil?
Ei, haige selja pärast ei saa ma enam ratsutada. Mu väimees ja tütar aga küll, meie naisega käime nüüd ainult kõrvalt jälgimas. Suursugune vaatepilt! Vana kombe kohaselt pannakse selga punased mantlid, istutakse sadulasse, jahikoerad võtavad rebaste või jäneste jäljed üles…
Mu väimees on suurepärane ratsutaja — Kesk-Aasia tšempion. Nüüd alustas uuesti treenimist, et võistelda olümpiamängudel Venemaa eest. Jahil oli ta meie pool käies esimest korda. Inglased kogunesid maialt vaatama, kuidas venelane hobuse seljas hakkama saab, ja olid juba valmis ninatargalt õpetama, aga panid suu kinni, kui mees sadulasse istus. (Naerab.)
Kui Venemaa valiks uuesti tsaari, oleksite valmis kandideerima?
Ei tahaks endale sellist vastutust. Elan vaiksel moel nagu Lev Tolstoi ja kirjutan oma raamatuid.
Aga usun, et konstitutsiooniline monarhia, nagu Inglismaal või Rootsis, sobiks suurepäraselt. Venelastel on veres vajadus kindlakäelise valitseja järele. Ja nii võtaks monarh kui sümbol maha diktaatoriohu, mis praegu õhus on.
Aga näete te kedagi, kel oleks hingesuurust ühendada Venemaa, aga mitte Putini kombel…?
Suurvürst Vladimir Kirillovitš, keda ma hästi tundsin, oleks suurepäraselt tsaariks sobinud. Kardan, et tema tütar Maria pole nii arukas. Ja poeg on veel liiga noor… Usun, et kui see «amet» vastu võtta, siis elu ise kasvatab selle vääriliseks. Tsaariks ei saa ju õpetada!
Ma ei arva, et selleks peaks olema ka eriliselt tark, tähtsam on täita oma kohust ja sümboliseerida riiki. Oleks väga mõttetu arutleda selle üle, kas Inglise kuninganna on tark või mitte. (Naerab.) See pole tema töö…
