Näitlejasaatused on ennustamatud. Teatrikoolis teineteisest mööda vaadanud KERSTI ja MARTIN on paaris mänginud õde-venda, ema-poega, väimeest-ämma, rääkimata stseenidest mitmes abielus. Kaks Panso-kooli viiendast lennust, kes alles!

Esimene mulje teineteisest, teatrikoolikatsetelt?
Kersti Kreismann (60): Tumedad silmad. Ja erinevalt teistest, «boheemlastest», oli Martinil korralik triibuline ülikond seljas! Tugev ja nurgeline, ei paistnud ta midagi pesamuna välja! Pigem oli seda Paul Laasik — lühem-kohmetum, soe, maalt nagu minagi. Martin oli linnapoiss. Nagu ka Juhan Viiding — pisike, aga rafineeritud.
Martin Veinmann (56): Kerstil oli poisipea. Naisetüüp, kes midagi juhuslikku ei tee. Ei riietuses ega lubanud ta endale ka tühisuhtlemist. Ilus, tark ja — teadlik oma asendist. Minu mälus ikka koos Juhaniga. Kersti oli õppinud Tartus eesti filoloogiat ja juba 21. Selles vanuses on neli aastat tohutu vahe. (Naerab.) No nagu siis, kui saad koolis kuuendikuna jutule mõne seitsmenda klassi poisiga!
Meie kursuse noorimana vaatasin kõigile alt üles. Küllaltki süütu vanake, nagu ma olin, ei osanud nendega samas kategoorias üldse mõelda. Igor Kurve oli minust viis ja Jaak Tamleht üheksa aastat vanem. Mehed ja naised, Kersti nende hulgas, seal kaugel ees.

Oli aasta 1968: Pariis ja Praha. Kas tundsite ka, et olete nüüd osa rahvusvaheliselt mässavast noorsoost?
K.K.: Eks me joondusime paljuski Juhani järgi. Üks räige elamus: kord tulime õhtul Juhani juurest ja miilits võttis meid kinni, viis sinna alla Pärnu maanteele — kes me sellised oleme? Me polnud alkoholi võtnud, aga olime kambakesi. Eks see ärevus oli vastastikku õhus. Meis pulbitses ebamäärane tahtmine ka midagi ära teha. Ja korravalvuritel oli hirm naha vahel.
M.V.: Isekeskis olime selles koolis vabad. Keegi muidugi ei deklareerinud seda siis Võidu väljakul. Kord see küll kihvatas: ühel meie kursuse show’l Lillepaviljonis. Luuletuste-laulude alltoonid muutsid valvsaks partei keskkomitee, nii et Pansol tuli käia vaibal…

Mõtleva nooruse kohtumispaik oli kohvik Pegasus?
K.K.: Jah, sinna oli alati põnev minna, kogu vaimueliit koos. Tegid näo, et otsid omasid, ning jalutasid keerdtrepist üles. Ja kui siis lõpuks kuhugi maandusid, piilusid, kes on kõrvallaudades.
KuKu oli nii kinnine paik, et sinna tudengina niisama sisse ei jalutanud. Alles näitlejana võeti mind ka sinna kampa. Üks tuntud arhitekt võttis mul seal keldritrepil ninast kinni ja õnnistas nii-öelda liikmeks.
M.V.: No teisi «intellektuaalide-põgenike» kohti oli ikka ka. Kui tahtsid tudengina hästi süüa-pidutseda, siis Kaukaasia restoran (praegu Eeslitall). «Julgete meeste baar» Harju tänava nurgal, kus praegu on MaxMara riidepood. Pegasus oli taskukohane, pluss õhkkond — ikkagi kirjanike maja! —, teises tiivas kuulus Musta laega saal. Ja eks sai üksjagu käidud ka KuKus. Kogu 1960ndate vaimueliit oli seal: Joel Sang, Paul-Eerik Rummo, Rein Saluri, Teet Kallas, Mati Unt. Seal ka — mina olin ikka äärelolija, ma polnud sees.
Iidolitega on ikka nii, et neid ei tohi liiga lähedalt vaadata. Ei tohi kauaks ühte peolauda jääda, sest nad on ka inimesed. Ja näitleja on ju poolintelligent. Kui ta päris intelligentseks muutub, siis ei suuda ta enam kellegi teise kuju läbi enda lasta. Ses mõttes oli Juhan kõige intelligentsem. Hamletina oli see huvitav, aga lihtsurelike rollidele pani see kindlasti mingid piirid.

Vägevaim tudengipidu?
K.K.: Rebastepeost on mul foto, kus tantsin Paul Laasikuga ja vaatan üle õla, mida teevad vanema kursuse poisid Väino Uibo ja Tõnu Tepandi. Nad valasid vahuveini pähe. Ja siis see minu korralik-kohkunud pilk: kas selline see tõotatud maa nüüd ongi, sellist elu siin elataksegi?!
M.V.: Olen ebahuvitav. Ma polnud eriline viinavõtja ega pidutseja. Rebaseks-löömisel oli meie jook pätišampus — viin limonaadiga. Lööd klaasis vastu põlve vahule! Pidugi polnud tollal veel nii mastaapne. Praegu vaatan (Martin on lavakõne õppejõud. — toim), rebased hakkavad juba nädal aega enne pidu buršide ülesandeid täitma: üks lähetati koguni Helsingisse…

Teie kursuse liider, kelle järgi joonduti?
K.K.: Meie esileedi oli Katrin Kumpan. Sõnakas, iseloomuga, vaba. Samas, hästi naiselik, särav. Laulis hästi. Jah, aga ka tema oli Juhani tuules.
M.V.: Kumpan oli väga in. No ja Kersti ka. Küsi tema, targema käest! (Naerab.) Mina olin teises otsas, ei tegelnud kursuse juhtimise probleemiga. Ma pole kolmanda ega isegi mitte teise põlve intelligent. Enamasti olin koolis vait.

Kursuseõed-vennad piidlevad üksteist ka pilguga, kellega midagi areneda võiks…?
K.K.: Ei, selle pilguga ma Martinit küll ei vaadanud. Olime kooliaja üsna eraldi. Ju ta polnud siis minu tüüp või… Kogu see koolielu oli korraga nii huvitav ja teistmoodi, kui olin seni elanud. Ahmisin pea laiali kõiki neid koos harjutamisi-õppimisi. Kursuseõde Liina Kulles elas kesklinnas Tatari tänaval. Ta emal oli palju hoidiseid ja ka koduveini tehtud. Meie tüdrukute pesa. Tohutu arutlemine ja filosofeerimine käis seal enne eksameid.
M.V.: Algul oli kursusel tüdrukuid rohkem: ka Merike Veskus, Liina Kulles (hilisemad telerežissöörid – toim). Kõik minust palju vanemad. Kes mind, 17aastast tähele pani! Mida minul oli seal semmida! Muidugi, eks kõik asjad said teatrikooli aegu ära proovitud. Põhilised elutundmaõppimised tegime Rein Kotkasega väljaspool kooli.

Teie kursusel oli ka juba teleteadustaja ja filminäitlejana tuntud Jaak Tamleht.
K.K.: «Pimedad aknad». Tema oli üle linna kuulus naistemees ning elas juba nii teist elu, meie olime tema jaoks titad. Juba 26! (Naeratades.) Minu jaoks vanamees.
No ikka Juhan vallutas mind totaalselt, karismaatiline ja põnev. Samas ka boheemlaslik, nii et turvatunnet ta minus ei tekitanud… No eks seal mingil ajal, mingil määral oli natuke armumist ka, aga... Andsin endale aru, et ta ei ole minu jaoks see pelgu- või turvaline maandumispaik. Mulle väga meeldis ta lähedal olla ja kuulata. Juhan võttis mind oma ringkonda kaasa ja olime väga head sõbrad.
Vahetundidel käsime Juhani juures kodus — Toompealt alla Harju tänavale kirjanike majja. Mul olid pruunid kõrge kontsaga kingad. Aga kuna tollal valida polnud, olid need õnnetuseks number väiksemad. Juhan siis ütles, et tema teab küll, mida teha. Võttis kodus haamri ja toksis kingakandu seestpoolt pehmemaks. Imestasin, et temasugune boheemlane sellist praktilist asja teadis!
Juhanil oli kodus oma väike tuba. Vahel istusime-arutasime seal hommikuni. Juhani ema käis öö jooksul mitu korda pead vangutades akent lahti tegemas, et hirmsat suitsuhaisu välja saada. Kogunesime pidevalt sinna, hea kesklinna koht.

Nii et mitte Jaak, vaid Juhan oli kursuse tüdrukute lemmik?
K.K.: (puiklevalt.) Tean, et mõned olid küll Juhanisse armunud, aga... Ja Juhanile meeldis tüdrukute ees eputada. Meie olime ümber tema ja Juhan säras — tal oli seda toidet vaja. Aga see polnud isegi flirt, vaid kahe sugupoole mõnus kooseksisteerimine, kus oli väikest elektrit.

Kas te teineteise pulmades käisite?
K.K.: Mina pole Martini pulmades käinud. Ja no see minu õnnetu pulm pärast üliõpilasmaleva suve… Kursus lasi mul teha järelpeo, Viitna spordilaagris. Pärispulmas käisid vist ainult Katrin ja Igor.

Ka Juhan mitte? Oli ta puudutatud?
K.K.: Ma arvan, et mitte… No ma ei tahaks sellest rääkida.

Täheldate te ühisjooni teineteise maitses?
K.K.: Ei mäleta Martini kõrval ühtegi blondi kaaslannat.
M.V.: Et hakkan nüüd Kersti mehi üles lugema või! Jumal hoidku, see oleks ju ebaviisakas! (Naerab.) Ikka intellektuaalsed, andekad.

Kui suunamiseks läks, kas pabistasite ka, kelle õpetaja Panso teist enda juurde Draamateatrisse võtab?
K.K.: Diplomilavastust «Seitse venda» mängiti palju — poisid olid orbiidil. Siis aga tekkis Pansol võimalus reisida ja alles päris lõpuotsas tegi ta meiega «Mikumärdi». Ta plaanis veel ka üht luuleõhtut: pakkuge nüüd ise välja, laulame ja mängime! Aga ju me polnud nii lapsemeelsed, nagu tema tahtis. Siis ta südamest solvus kogu kursuse peale ja see väljendus ka suunamistes. Nii mõnigi pidi ka saama Draamateatrisse, aga Panso otsustas siis ümber. Nii et komisjonipäeval oli ka üllatusi — kurbust ja löödust.
M.V.: «Seitsmes vennas» andis Panso mulle mängida kõige rumalama-õndsama. Timo, kes usub süütute silmadega kõike, nii et teised võisid pihku naerda. Nagu ma siis ise. Pesamuna Eero oli krutskitega — teda mängis muidugi Viiding.
Oma maailmanägemist sain arendada alles teatris. Ütlen ausalt — tänu lavastaja Mikk Mikiverile. Aga mõnele mehele, kes meie kursuselt üldse teatrisse ei saanud, oli see lõplik löök.

Teie tundsite end sel «orjaturul» kindlalt?
K.K.: Ma polnud Panso lemmik. Algul oli ta väga võlutud Katrin Kumpanist, kelle eeldused paistsid välja kaugele. Helle Pihlak polnud nii valmis, aga Panso kiitis, et sporditüdruk — pikk ja sihvkas —, ja tegeles Hellega.
Mina olin ilmselt lihtsalt selline tubli. Ju Pansole avaldas ka see muljet, et ma ikka kooli jäin ega läinud lapse pärast ära. (Andres Raag sündis jaanipäeval 1970, pärast Kersti teise kursuse eksameid.) «Mikumärdis» oli mul kaks kõrvalosa, aga see-eest väga erinevat karakterit. Aino Talvi olla vaadanud ja kiitnud: «Väga tore, et see Emsi saab meie majja. Aga too, kes Maiet tegi, oli ka tubli, selle võiks ka võtta!» Mõne detailiga muutsin lava taga kähku välimust.
M.V.: Muidugi tahtsin jääda Tallinna. Õnneks selgus üsna viuh, kuhu sind pannakse. Teatridirektorid tulid kokku: kes kelle võtab, kes kelle saab. Panso võttis meist viis. Seal olid ikka hoopis teised mehed, kellele tulevikku ennustati: kursusevanem Tõnis Rätsep ja Juhan Viiding said ka Draamasse. Aga Jaak Tamleht, Peeter Tooma, Raul Tammet — kõik puha «laureaadid». Mina tulin «metsast», kuigi olin linnapoiss.

19 lõpetajast olete tänaseks jäänud teie. Edu valem?
K.K.: Martini stabiilsus. Tema oli ainus, kes meie kursuse poistest pärast aastat teatris sõjaväkke läks. Teised slikerdasid ära, Martin läks. See tundus nii ülekohtune, lausa karjääri lõpp. Mõtlesin palju ta peale: kas ta tuleb tagasi ja kuidas uuesti järje peale saab. Õnneks sai ta siis kohe «Külalistes» peaosa. Lavastaja Kaarin Raid oli väga heas vormis, uue füüsilise teatri lainel…
Martingi on küllalt kinnine inimene ega ole olnud ühegi lavastaja «ihunäitleja», jäänud vahel ka aastateks märkamata. Nii mõnedki mehed on siis teatrist läinud alkoholiprobleemiga. Martin pole oma elu põletanud. Mul on hea meel, et ta sai ka seriaali «Kodu keset linna» pearolli. Seni ta polnud ju nii väga filmides ja teles kasutatud.
M.V.: (Naerab.) Vabandust, aga ma ei küsi ju endalt: miks ma veel teatris olen! Et kuidagi kauaks jäänud või?
Küsimus on: miks paljud pikka distantsi vastu ei pea? Ka abielus või üldse elus.
Ikka õnn ja vastupidavus. Nagu spordis — pead oskama kaotada ja ka võita. Paljud näitlejad hakkavad jooma mitte murest, vaid selle pärast et mõnus on. Menu! Seltskond! Lillepidu, kuni lõpuks oledki alkohoolik ja kõigil ükspuha, mis sust saab.

Ja näitleja ei tohi liiga targaks minna…
M.V.: Asi pole raamatutarkuses, lugemuses. Kunagi tuli üks külamees pärast «Tuulte pöörises» etendust ja kiitis: «Sa mängisid nii, nagu oleks sul näpp otsast ära!»
Just, midagi peab olema puudu! Mitte lihtlabaselt, et naine petab või mees peksab — hea selle valuga laval näidelda. Puudu laiemalt, elus-maailmaks, inimsuhetes.

Mis sinul puudu on?
M.V.: No ega ma hakka seda ometi välja ütlema! Ja tuhkagi ma seda ise täpselt tean. Selle tunneb ära, kui mõni roll sind ennast puudutab.

Millega on Martin/Kersti viimasel ajal üllatanud?
K.K.: Kui Martini mängu ilmuvad pehmed-mahedad toonid.
Suur üllatus oli, kui Martin kõnetehnikast raamatu kirjutas. Õpetab teatrikoolis, teeb suhtekoolitusi, kirjutab vist juba järgmist raamatut. Käib korvpallitrennis…
M.V.: Kersti intelligentsi alt läbi murdnud löögivõime. Oma arvamust on ta ikka avaldanud, aga see on hiljem tulnud. Draamateatris on ju vinge rivi: Klenskaja, Mihkelson, Kaljuste… Kõik võimelised mängima erinevaid rolle. Küsimus on, kes lavastaks — kes näeb keda rollis.
«Kummitustes» tegi Kersti ju (Laine Mägi — toim.) dublandina, praktiliselt proovideta — aga aastapreemia rolli! Sest ta oli «kuival» ja kaua sa, kurat, siis ootad ja kannatad… «Järelmängu» nägi Kersti Londonis. Tuli ja tahtis, et keegi selle meiega Draamateatris lavastaks. Pakkusime Pedajasele. «Teeme-teeme!», aga sinna see oleks jäänudki, kui Kersti poleks öelnud, et teeme ise!

Teatris kõige raskem aeg?
K.K.: Kas Martin oma raskeid aegu üldse välja näitab…
M.V.: Ilmselt 1980ndate algul, kui oli too 40 kiri, millele Kersti alla kirjutas. Peanäitejuht oli siis ka Mikk Mikiver — ja Kersti polnud Miku näitleja.

Kumb on teist rohkem tunde-, kumb mõistuseinimene?
K.K.: Olen vaat et ratsionaalsem, Martin impulsiivsem. Olen kuulnud, et korvpalliplatsil võib ta põlema minna nagu laps. Teatris on pigem tema mind rahustanud: pole nii oluline, rahu-rahu!
M.V.: Laval pole ma nii täpne kui Kersti. Tema paneb mõistusega paika: nii on ja nii jääb. Mina fikseerin selle, kuhu me välja jõuame, aga mitte selle, kuidas me sinna jõuame. «Õhtusöök sõpradega» läheb meil juba üle 150 korra. Ma ei viitsiks igal õhtul samamoodi. Vahel kaldun liiga palju muutma. Nii et täiendame Kerstiga teineteist.

Koolis olite võõrad. Millal te teineteisele lähemale jõudsite?
K.K.: Juhaniga jäime kooliajast sõbraks aastaiks, perekonniti. Teatris, meekolleegidest olime sõbrad Jüri Krjukoviga, avameelsemad-lähedasemad. Martin on kinnisem. Nüüd oleme mänginud temaga järjest palju koos, aga ikkagi on distants. Samas ka kindel seljatunne: oleme kursusekaaslased ja kahekesi vastu pidanud. Ega Martin vist kellegagi teatris väga lähedane ole.
M.V.: Kersti on olnud minust teatris kõvasti seltskondlikum. Minu sügavamad teatrikontaktid on ainult neis ühendustes, mida üks või teine lavastus proovides tekitab. «Hamlet», «Kullervo», «Stseenid ühest abielust»… Nagu reisil: mängi inimesega ühes tükis, ja saad aru, kes ta on! Niisama võib ju puhvetis ka juttu puhuda, aga… Ma pole suurem asi endast rääkija.

Mõni eriliselt liigutanud ühine hetk?
K.K.: Martin peab mind sünnipäevadel meeles, toob esietendustele lilli. On tähelepanelik ja džentelmenlik. Oma naise ja pere suhtes väga galantne ja hooliv.
M.V.: (Vaikus.) See paus tähendab muidugi seda, et minu hinge on väga raske liigutada. (Naerab.) Ehk ei koosne meie lavakooslus siis väljamüügiartiklitest «näed, kui ilusti ta nüüd ütles!» või «kui suure heateo tegi, aitas vanuri üle tee!». Ja hoidku jumal, kui kellegagi midagi ühist leiad, et seda siis tilgatumaks ei vääna, nagu ütleb Tagore.