Krista Lensin: „Igal aastal mai esimesel nädalavahetusel olen ma suurima rõõmuga mitte Kroonika peatoimetaja.“

Igal aastal mai esimesel nädalavahetusel olen ma suurima rõõmuga mitte Kroonika peatoimetaja, vaid üks korralik Ranna Rantšo talguhunt. Saabusime kogu perega juba päev varem, et ennast ilusasti sisse seada. Mu pereks on neil käikudel tavapäraselt mu tütar ja hunnik tema sõpru. Otse koolist tulles visatakse seljakotid mu auto pagasiruumi, siis pannakse räpp valjusti üürgama ja sõit Mõisakülla võib alata. Äge on neid noori kõrvalt vaadata… Sest mäletan, nagu oleks see olnud eile… Käisin nendega seal talgutel ka siis, kui nad kõik olid alles seitsme-kaheksa-aastased. Armsad, väikesed, rõõmsameelsed naerupallid. Täna, kihutades mööda Haapsalu maanteed, on mu auto täis räppivaid 15aastaseid. Enesekindlad, laheda jutuga, elavad noored inimesed. Jätkuvalt sõbrad, ikka minuga koos ja sama suure rõõmuga teel Ande juurde rantšosse.

See imeline koht on ühendanud sadu inimesi. Siin saab korraks pöörasest linnamelust hinge tõmmata. Ja mis peamine – igal aastal maikuus, nii juba kaheksandat korda, toon sealt tagasi päris inimesed. Ei tea nad, kus kotipõhjas vedeleb telefon, neil pole aimu, mis on toimunud Snapchatis või Facebookis. Nende juuksed on sassis ja heina täis, popid riided lehkavad eheda sõnniku järele, päike on silitanud nende põski ja nad on maatööst, ratsutamisest, riisumisest, ringi trampimisest väsinud. Väsinud, aga tõeliselt rahulolevad, ägedad, ehedad. Kogu selle eest tänan sind, Ande! Kummardan Ranna Rantšo sooja ja hooliva pere ees ning soovitan kõigile linnavanematele – kui tahate ka kogeda seda vapustavat vaatepilti, mis mulle on nii palju kordi osaks saanud, siis saatke lapsed talgutele. Las rapsivad veidi, unustavad nutimaailma ja leiavad ennast jälle üles!

Nüüd aga head ja põnevat lugemist teile, armsad! Ja loomulikult kõigile kõige tähtsamatele maailmas – head Emadepäeva!

Alati teie Krista Lensin