"Ma arvan, et ega Eesti inimene ei ole loll, ta ei mõtle, et vaat kui tore kuulsus, vaid hoolib ikka sellest, mille eest ma seisan ja mida ma soovin muuta," loodab Kristina.

"Tõmban paralleeli — ma tahtsin saada olümpiavõitjaks, mulle öeldi, et see ei ole võimalik. 20 aastat läks aega ja ma sain! Võib-olla läheb nüüd ka 20 aastat, kuni see on normaalsus, et lapsed liiguvad iga päev!” ütleb Kristina tuliselt.

Kristina soovib luua süsteemi, mis annaks rakendust neile sportlastele, kes on tippspordi lõpetanud — et nad saaksid anda edasi oma kogemust ning innustada lapsi ja noori püstitama suuremaid eesmärke.