Kristina Viirpalu: tänapäeva inimesed võiksid sõjaaja säästlikkusest eeskuju võtta

Kristina Viirpalu on andekas moedisainer, kelle klientideks on olnud Evelin Ilves, Vilja Savisaar-Toomast, Urve Palo, Gerd Kanteri abikaasa Liina ja Ithaka-Maria Rahula.

Kristina (36) suurimaks eeskujuks on tema vanaema Liis Viirpalu, kes 40ndatel aastatel Antslas moeateljeed pidas. Vanaema töötas pühendunult, kuni silmad enam ei näinud. Ta oli tõeline eestiaegne proua, hea kasvatuse ja stiilitajuga.

«Kui vanaema oli juba väga haige, praktiliselt suremas, siis pidi tal ikkagi isetehtud turban peas olema — juhuks, kui keegi juhtub külla tulema. See pilt on mul siiani silme ees. Ta oli vanaema, kes ei kandnud kunagi rätikut vanatädilikult kurgu alt kinni seotuna,» meenutab Kristina.

Milline oli sinu roll vanaema ateljees?

Ma täitsin erinevaid ülesandeid. Vahel pidin ka modelliks olema, ja see oli mu jaoks kõige kohutavam, sest ma ei suutnud paigal püsida.

Mu ema õmbles koos vanaemaga kompottide ja liha eest. Vene ajal polnud ju midagi saada. Tehti näiteks selline vahetus, et keegi hankis meile leti alt dressid ja ema õmbles talle vastutasuks kostüümi. Täiesti absurdne aeg!

Kuulsin lapsena sageli, kui raske oli sõjajärgne aeg, ja nägin, kuidas säästlik olla. Mu vanaema oli väga innovatiivne, ta tegi nii endale kui teistele riideid ümber. Kõik vanad sõjaaegsed palitud läksid käiku. Ta oskas kolmest kleidist endale kostüümi õmmelda. Tänapäeva inimesed võiksid pärast sõda elanud inimeste säästlikkusest eeskuju võtta.

{poolik}

Kas sa lapsena eristusid riietuse poolest mängukaaslastest?

Eristusin küll, sest kõik riided tegi mulle ema. Meil olid kodus moodsad välismaa ajakirjad, kust sai lõikeid võtta.

Ema kartis mind oma kangaste ja riietega üksi jätta, sest ma õmblesin salaja tema asju ümber. Mul on hästi meeles üks tema roheline kõrge kaelusega sviiter, millest ma endale kleidi tegin. Ma pidin kiiresti tegutsema, et saaksin töö enne ema tulekut valmis. Tookord ema leppis saatusega ja kleiti sviitriks uuesti ei teinud, aga edaspidi peitis ta asjad mu eest ära.

Keskkooli lõpetamise järel Tallinnasse kolides polnud mul eriti raha. Õmblesin siis second-handidest soetatud rõivaid ümber.

Nüüd on sul vanalinnas oma ateljee…

Ootasin õiget aega ja õiget kohta. Ma ei tahtnud tavapärast, lihtsalt puhast korrektset pinda kuskil kaubamaja nurgas. Otsisin ruumi, mis sobiks mu kontseptsiooniga. Kui ma paar aastat tagasi sain teada, et Suur-Karja tänaval on vakantne üks pind, mis sobis täpselt mu nägemusega mu oma esinduspoest, siis oli see äratundmishetk, et nüüd on õige aeg. Panin kõik rattad tööle, et see unistus teostuks.

Kuidas õnnestub moedisainerina ära elada?

Eestis on suhteliselt lihtne tuntuks saada, kuid raske ellu jääda. Kuna siin on vähe rahvast, siis on toodete tiraažid väikesed. See aga teeb nende omahinna kalliks. Et mu töö ära tasuks, peaksin riideid kaks korda kallimalt müüma. Kuid Eestis pole eriti inimesi, kes sellise hinnaga ostaksid.

Ma saan hakkama, aga selleks tuleb kõvasti vaeva näha. Minu õnn, et mul on palju soomlastest kliente. Mul on Soomes ka üks kollektsioon väljas — sain oma mantlid kauplusesse «Ajatar» müüki panna. Sealne moemaastik on üsna konservatiivne, mistõttu usun, et täitmist vajav nišš on täitsa olemas. Hiljuti kandis üht mu Haapsalu salli mustris kootud kleiti tuntud Soome näitleja Jenni Banerjee.

Helsingis Aleksanterinkatu tänaval on üks kõrgklassi butiik My o My, kus on mu sukad ja sukkpüksid müügil. Sinna tooteid sisse saada on väga keeruline.

Kes oli su esimene prominentne klient?

Urve Palo. Kui ta uksest sisse astus, siis mõtlesin: «Issand, mis nüüd mina! Kas tõesti!?» Ta oli sel ajal rahvastikuminister ja tõi lõpuks kõik oma ministeeriumi tüdrukud siia.

Tegin Gerd Kanteri naisele Liinale pulmakleidi. Ka sel suvel abiellunud eksmiss Ka-rin Jarvet (neiupõlvenimega Laasmäe – toim.) ja Vilja Savisaar-Toomasti pulmakleidid on minu disainitud. Karin soovis hästi vitaalset kleiti, sest endise võistlustantsijana tahtis ta oma pulmas kindlasti tantsida.

Proua Vilja Savisaarele soovitas mind üks mu väga hea tuttav. Ma tegin tema kleidi jaoks umbes viisteist erinevat moejoonist, millest tema tulevane abikaasa ühe välja valis. Ma arvan, et tal on väga hea maitse. Neil oli kindel kontseptsioon, et kleit peab olema valge, lahtiste õlgadega, hästi pidulik ja pitsiga. Tegin seda päris kaua. Tikkisime seelikuosale käsitsi pitsid ja pärlid peale. See oli hästi suur töö.

Kuidas sai sinust Evelin Ilvesel presidendiballil seljas olnud kleidi autor?

Küllap ta juhtus meie galeriid külastama. Presidendiproua austab väga Eesti käsitööd. Algselt oli see kleit plaanitud ühele teisele üritusele, kuid siis tekkis tal idee, et teeks hoopis vastuvõtuks. See oli minu jaoks väga suur, ülevaid emotsioone tekitanud kompliment.

Presidendiproual oli alati hästi kiire, me pikalt ei jõudnud suhelda, kuid ta jättis väga sümpaatse mulje.

Kuidas sa kriitikasse suhtud?

Ma olen hästi kriitikatundlik. Kui keegi midagi pahasti peaks ütlema, siis võin minna kuskile nurka ja tükk aega mitte välja tulla.

Milliste märksõnadega sa oma loomingut iseloomustaksid?

Riietus peab inimest kaunistama ja tema positiivsed küljed esile tooma. Mu looming on naiselikult võimukas. Panen loomingusse kogu oma hinge ja armastuse.