Aastaid menukaid telemänge juhtinud Kristjan Jõekalda pihib, et tema põue on pugenud hirm, kas ehk ühel hetkel ei tahetagi teda enam ekraanile…
Kohtume Kristjaniga päeval, 14. septembril, mil tal keerab ette iga mehe oma senisele elukesele tagasi vaatama suunav number – 40! Abikaasa Maris (38) tõi Kristjanile hommikul voodisse tordi, millelt tuli kustu puhuda 40kujuline küünal. Veel suurem 40 aga vaatas vastu poja joonistatud kaardilt.
Kristjan on heatujuline ja muhe nagu alati. «Ei ole mingit pidu, õhtul on salvestus. Praegu on üldse päevad tihedalt täis, teeme saadet «Vali mind»,» seletab ta.
Mehe sõbrad on peo edasilükkumisega kursis. Selle tingib ka asjaolu, et teletorn on remondis, avatakse alles märtsis-aprillis. Kuna Kristjan pidas tornis oma 30. ja 35. sünnipäeva, siis mürgeldaks ta seal ka 40 puhul: «Loodan, et äkki saab seal taas koha kinni panna ja prassida.»
Nüüd, kus 40 kukkus – oled üldiselt eluga rahul?
Eluga võin küll rahul olla, mis siin nuriseda. Muidugi oleks hea, kui oleks selline elu, kus keegi ei käsi midagi teha. No kõik ilmselt tahaksid sellist elu, aga sellist elu ei ole võimalik elada, kui sul ei ole Šveitsi pangas kullakange. Mul ei ole, ja nii tulebki tööd teha ja vaeva näha. Muidugi rahul. Aga vahel küll mõtled, et kaua sind veel ekraanil talutakse.
On see tegelikult ka hirm?
Ikka, muidugi. Noored tulevad ju peale, kus kivi all needki ennast peidavad. Praegu on mul vedanud, sest väga palju ei ole selliseid telemänge, nagu meie oleme Teeduga teinud (kompanjon Teet Margna). Aga ikkagi – ühel hetkel uued tegijad ju tulevad, sest 20ndates võiks juba hakata midagi tegema. Iga kell võivad sellised vennad sisse astuda. Ja ausalt öeldes, kui sa vaatad, siis ega ma ekraanil enam väga värske välja ei näe.
{poolik}
Justkui näitleja, kellele mingis vanuses enam rolle ei pakuta… Sa võiksid valida mõne muu saateformaadi.
Ma kardan, et minu puhul neid teisi ei tulegi. Sest et ega ma ausalt öeldes ei oska… No ma tean kindlalt, et ma ei oska, aga – ega ma eriti ei taha ka! Et ma punniks midagi uut, teeks ära mõttega, et oh, äkki läheb läbi. Mulle tegelikult need mängud nii paganama hästi meeldivad, ma tunnen ennast selles asjas nagu kala vees, nagu kodus.
Välismaal veavad härrad veel 50ndates ja 60ndateski selliseid mänge, et ohohhoo!
Jaa, ja kõik on tore, aga see ongi väljamaa värk. Väljamaal on ka vanemad uudisteankrud, kes teevad lahedaid saateid, aga palju meil neid on? Ei ole. Meil on ikka teine sistema, midagi ei ole teha. Nii et igal sügisel, kui mulle tööd pakutakse – ma olen väga rõõmus! Sest et ühel hetkel oledki vana ja väsinud ja keegi ei taha sind enam näha kellegi hoovis hularõngastega keksimas ja ütlemas, et nüüd hüppa sina, siis saad raha… ja siis veel kõik need rõngad, torbikud ja korvpallid sinna juurde (Kristjan peab silmas saadet «Kaks kanget. Naabrite eri».) Sel suvel me enam ei teinudki midagi taolist, saime juba mullu aru, et selliste saadetega on ühelpool. Samas, «Sõnasõda» mulle väga meeldis teha – see on olnud siiani ainus saade, mis kohe esimesest salvestusest nii käima läinud, et mul on seda ilgelt mõnus vedada. Kui mulle võib-olla isegi veelgi rohkem meeldis «Rooside sõda», siis «Sõnasõjaga» tundsin ennast… Tead, ma lähen juba paar nädalat enne saate salvestust peast kergelt lolliks, pabin tuleb sisse. Uus asi ju, ja ma ei tea, kuidas ma seal täpselt olen, mida ma seal täpselt räägin. Tundmatu ja tume maa ajab närvi – kuidas ma sellega hakkama saan, kuidas ära teen? Kui sa oled ühe salvestuse ära teinud, on asi lihtne. Siis kõik järgmised juba tulevad, kõik loksub paika, asi tuttav. Aga enne esimest saadet mul käed värisevad nii, et ei saa taskusse pista.
On sul enne prožektorite valgusesse astumist mingi rituaal või hingad lihtsalt sügavalt sisse?
Ei ole mingit rituaali. Olen kodus seda teinud, et tõmban kardinad ette, vahin telekat, see viib mõtted mujale. Ja siis olengi enne salvestust paar päeva pimedas toas. Lõpuks on nii, et tahan sealt välja ja ruttu asja ära teha. Aga tõesti, närv läheb nii hullult sisse ja tuju on kadunud ja… Naine juba teab ja hoiab siis eemale. Nüüdki, viimased paar nädalat me suurt ei suhelnud, sest mul on salvestus ees. Ta vaatab lihtsalt eemalt ja muigab ja mina käin ringi, kulm kortsus, ei taha üldse kellegagi rääkida, olen omaette – ärge segage! Poiss tuleb koolist, ütleb, et aita õppida, mina ütlen, et jajaa, saab, saab, ema
aitab… Kui esimene saade on tehtud, olen jälle inimene.
Maestro Mati Talvik intervjueerib ekraanil siiani. Oled sa enda jaoks tulevikustsenaariumeid visandanud?
Mati Talvik on super! Mati Talvik on nihuke vana, et kui vaatad teda telekas, siis hakkab kohe hea! Mulle raskelt meeldib Talvik. Kui sa näed, kuidas vana teeb mingit lõiku või astub kaamerasse – kui lihtsalt see tuleb! Mängeldes – põmm! – räägib oma asja ära! Kui palju on tänapäeval selliseid saatejuhte? Sa näed, et ta hakkab rappa minema, aga-aa… tuleb ikkagi välja! Väga tore, inimene oskab ja saab hakkama, aga sellist mänglevat kergust nagu Talvikul, millega ta kõike teeb, seda täna ei ole.
Aga enda seisukohalt olen mõelnud, et õige pea on käes aeg, kui tuleb ekraanilt ära tulla ekraanitagusele tööle, mis ausalt öeldes on väga tore. Aina rohkem olen nüüd sellega ka Teedu kõrvalt tegelenud – Teet ju vanasti põhimõtteliselt üksi mässas. Nüüd on aga need projektid nii suureks läinud, et olen mina ka tal juba parem käsi. See väljavaade, et saame toota midagi nii, et me ise ekraanil ei ole, sobiks mulle väga, sest nii jääks ka minul närveldamist vähemaks. Iseküsimus on lihtsalt, millal kanal ütleb, et – aitab kah!
Oled sa nüüd, kus sa astud saates «Vali mind» kolmekümne naise ette, asunud ka kerget face-lift`i, trenni tegema?
Mul sellest head nahka ei tule. Käisime kevadel Venemaal, ja sealt tagasi tulles kaalusin viis kilo vähem. Olen suutnud nii hoida. Mõtlesin, et kui selline roosamanna kätte kukkus, et mingi imega suutsin alla võtta, siis – ei tohi jälle tagasi võtta. Sest esiteks iseendal on kehv paks olla ja… (Muigab.) Aga et veel sportima hakkaks, seda kahjuks ei saa. Kuigi peaks.
Toitusid Venemaal teadlikumalt?
(Muigab.) Lihtsalt söögikorrad jäid harvemaks. Ma ei tea, kas mul on mingi haigus või mis, aga kui ma päeval söön, olen järgmised tund-kaks täitsa uimane. Ei viitsi mitte midagi teha.
See ju ongi selline leiva luusse laskmise aeg!
Just! (Muheleb.) Aga ei saa. Venemaal oli saate jaoks vaja mingit kirikut või jõge vaadata ja sellest rääkida ja siis pidi olema särakat täis. Siis sõingi hommikul suppi ja pelmeene ja teise korra alles õhtul. Päeval püüdsin kohviga hakkama saada. Sellest see kaalulangus tuli… Ma ei söö salvestuspäevadel, sest siis ei tule mitte midagi välja – silmad on nina peal koos ja kogu lugu. Nii sööngi hommikul kodus võileiva või kaks ja päeval olen kohvil, nii et silm hakkab tõmblema – muidu oleks kõik! Haigutus tuleb peale ja mõte ei jookse.
Kui palju sa enne kaalusid?
Enne kui läksin, kaalusin 94 kilo kopkatega, aga naastes 89 – sinna tuuri ma olen praegu ka.
Ja kui pikk sa oled?
1,74, ma arvan. (Naerab.) Nii et kaalun selle pikkuse juures veel kakskümmend kilo normaalkaalust ülegi… Viimati olin nii-öelda normaalkaalus kakskümmend aastat tagasi. Ice Dog M`i (Kristjani omaaegne teletegelaskuju) tehes sõitis sujuvalt 95 peale välja, ja nii palju olen kaalunud viimased viisteist aastat.
Sa ei saa kaaluga väga palju mängida, publik on su omaks võtnud sellisena, nagu sa oled.
Nii on, jummala õige! Ma nägin tuttavat, Eimelit, seda trummarit – ta ju võttis alla! Küsisin, et mis sa endaga tein’d oled. Ta ütles sama asja – et paksuna oli jube kehv olla. Ma ütlesin, et ja-jaa, seda küll, aga kõik olid juba harjunud sinuga sellisena, nagu sa olid! Kurat, nagu mingi kompu näed välja, sa pole enam üldse see!
Aga jah, tore oleks siiski, kui ma nüüd püsiks mõnda aega selles kaalus. Talv on ees. Kahtlustan, et siis läheb jälle käest ära.
Ja eksole, abikaasa on ka rohkem rahul!
(Mugistab naerda.) Abikaasa norib kogu aeg… Abikaasaga on kehvad lood… Sest et kui mina, silmad põlevil ja põsed õhetamas, teatasin talle pärast Venemaalt tulekut ja kaalu peal käimist, et peale kõige muu olen ma viis kilo kergem, siis naine vaatas otsa, et nojah, olid 94, nüüd 89, aga – võiksid 80 olla!
Äähhh…
Et kunagi ei ole hästi…
(Muheledes.) Jah, mõttetu. Ei ole mõtet oma tuju sellega rikkuda.
Tal on ka selline poistevägi, et…
Vanem poiss on üheksa ja noorem kahene. Väiksemal juba sõnad tulevad ja ta mõtleb loogiliselt. Muidugi tuleb ka juba «ei taha», ja mitte niisama «ei taha», vaid sa näed, et tema silmade taga on ikka väga läbimõeldud «ei taha». Sellele on raske vastu hakata. Ja jälle põhjendad, miks peab ikkagi midagi tegema. Tegelikult on tore! Poisid on nagu öö ja päev. Hakkasin juba siis, kui esimene sündis, korjama filme ja telelavastusi, mille peab ära nägema – aga vanemat poissi ei huvitanud absoluutselt! Ei «Mõmmi ja aabits» ega ka mitte kuramuse «Ristiisa» – mitte miski, saad aru! Rääkimata Barbar Conanist või Rambost. Täitsa nuta juures, sest tahaks näidata eestikeelseid asju, ja ka omaaegseid vene multifilme, kuhu on eesti keeles peale loetud ja kus ei ole ka tapmist ega vägivalda, vaid korjatakse õunu ja muututakse eesliks jne. No selliseid asju, kus kõik on nagu easy – aga ei! Ta võis teha mida iganes muud, aga selliseid filme ta ei vaadanud.
Paljud vanemad hüppaksid õnnest lakke, kui laps telekat ei tahaks vaadata.
Nojaa, aga see-eest ta võib-olla istub jälle rohkem arvuti ees. Aga väiksem poiss juba jupp
aega... Tead, sa võid tal eest ka tuka niimoodi viltu lükata – ta istub ja vaatab telelavastused ja värgid kõik rahulikult ära. Ja huviga. Mitte nii, et sülg suunurgast jookseks, aga täitsa jälgib. Ja see teeb südame soojaks, jõle mõnus on. (Rahulolevalt.)
Ja ma muudkui tutvustan talle uusi asju, ühe järel teist, et vaatame nüüd seda ja nüüd seda. Kuigi vastu tuleb sealt praegu veel «mää», saan ma kõik selle, mida olen üheksa aastat kogunud, topelt välja käia. Ega ta suurt aru ei saa, aga no midagi ikka!
Sisaldab su kogu ehk mõnda rariteetset filmi, mida oled pikalt taga ajanud?
Tõin USAst Leni Riefenstahli Hitlerist tehtud filmi «Tahte triumf» – see on asi, mis on lahe, mida ma olen vaadanud selle pilguga, et mismoodi see on tehtud.
Maja ehitusega seoses on kogu papp maja alla läinud. Varem olin ju ka kõva DVDde kokkuostja… Nüüd pole kollektsioon kolm viimast aastat kasvanud. Nüüd on saanud nii möödaminnes osta, et tahaks seda või teist näha või kuulata. Aga mille ma Soomest küll ära tõin, sest et siit ma seda soomekeelsete subtiitritega ei leidnud ja inglise keelele ei jõua mina järele – kõik seriaali «24» kaheksa hoo-
aega. Lõpetasin eile õhtul kolmveerand kaksteist, ja veerand tunni pärast saabus 40. (Muheleb.) Mõtlesin, et pean jõudma sarja veel enne, noorest peast ära vaadata! Nii et viimased pool aastat olin vahelduva eduga «24» lainel.
Sul on pirakas teler, mis kannab välja nii rajud heli- kui ka audioefektid?
On suur küll, aga muidugi ka sellepärast, et meil on suur tuba, mis on tagatipuks veel köögiga koos – sealt on hea vahtida. Sellepärast saigi kohe suur ostetud, 52- tolline. Sõber Rein laenas raha ja ostsin ära. Pärast maksin jupikaupa tagasi. Öeldakse, et kui tahad sõpra kaotada, laena temalt raha. Ma ütlesingi talle, et Rein, ma ei taha sinuga riidu minna, mul on lihtsalt telekat vaja. Telekas on nii oluline asi. Meil on teisel korrusel ka telekas. Kui naine tuli kaks aastat tagasi poisiga haiglast koju, siis me Reinuga panime teisele korrusele teleka, et ta saaks üleval titega omaette olla. Siis oli kahte korraga vaja.
Aga teletöö on ju selline, et minu viimane palk laekus juuni alguses, järgmine tuleb oktoobris. Vahepeal tuleb võlgu süüa ja pärast, kui saad oma palga, maksad nagu surnud hobust. Selles mõttes see kõige parem töövärk ei ole. Sa pead mammonat koguma talvel. Nii kui saadet eetris pole, on null. Ja selle eest, et sa kaks kuud üht saadet ette valmistad, nagu me oleme pool suve teinud, ei maksa sulle keegi. See on saate hinna sees. Sellepärast ütlengi, et rahadega on tuuga. Aga saame hakkama. Ema aitab vahel ja… Aga tahaks küll, et oleks natuke easy’m.
(Juhuslikult lendab eemal avatava šampanja kork Madissoni Pubi baaridaami näppude vahelt – kõpsti – meie lauale! Arvestades tõika, et Kristjanil on sünnipäev, tuleb tahtmine esitada spordireporteritele omast tüüpküsimust.).
Kristjan, 40 ja puha – on’s teine tunne ka?
(Muheleb.) Ei ole midagi. See tunne, arvan, on juba ära käinud. Kui mõni ostab endale 40 või 50 puhul mootorratta, mõni kaatri, siis mina hakkasin veini tegema. Võib-olla see on mingi eelasi ja õige mats alles tuleb. Aga siiani on keskeakriis minul läinud küll vaikselt, tasa ja targu. Nii palju on muutunud, et ma ei viitsi enam rapsida. Aga muus osas mitte kõige vähematki.
No seda küll, et mul on 23aastane õepoeg, kelle sõprade seltskonnas ma olen vahel istunud ja tundnud ennast vanemana. Sest kui sa oma sõpradega läbi käid, siis on ju kõik okei! Nad on samasugused nagu kakskümmend aastat tagasi – mis seal’s suurt vahet on! Vähem jaksatakse küll pidutseda, aga noh, okei.
Õepojaga seoses on mul hea lugu. Kord oli tal suur pidu tulemas ja ta kutsus mind ka, et tule – kõva kräu! Selge. Mul hea ligi minna, sest õe maja on meie majast 50 meetrit eemal ja sealt veel veidi edasi elavad meie vanemad. Panin end viisakalt riidesse, särgi selga, võtsin külmkapist pudeli viina – läksin nii nagu vanasti külla mindi. Seltskond istus lauas, möll käis. Panin oma pudeli ka lauale, aga keegi ei pruukinudki seda. Pitsegi polnud. Mingit siidrit ja muud lahjemat võeti küll. Minu kõrval istus üks 20aastane tüdruk, kes vaatas mulle ühel hetkel otsa ja ütles, et ahah, et teie ajal joodi viina?! (Naerab.) Siis mõtlesin küll, et mine metsa – minu ajal?! Tead, see kõlas nii, et kas teie ajal sõideti vankritega ja söödi puulusikatega.
Mida sa talle vastasid?
(Muheleb.) Kokutasin seal midagi, et jajah… Mõtlesin ka, et mis ma hakkan noorte eest jooma ja võtsin oma pudeli pärast jälle koju kaasa. Tegin õhtul hoopis kodus pitsikese.
Samas, mulle tehti ükskord ka kompliment! Tüdrukud samast õepoja seltskonnast. Läksin kord jälle sinna, seljas lühikesed püksid ja dressipluus, ja siis öeldi, et kuule, sa näed välja nagu 30! Nemad olid 20. Ja siis ma korra mõtlesin selle peale, et kui mina olin 19, siis meie Peda näitejuhtide kursale tuli õppima Tõnu Paavo, kes oli juba 25. Ma siis mõtlesin, et miks 25aastane inimene üldse enam Pedasse tuleb, sellel ei jää ju enam meeldegi midagi, ta on ju vana! Mismoodi ta õpib enam? See inimene on ju muld! Ja siis mõtlesin, et kui ma mõtlesin juba siis nii, aga mulle tehakse nüüd kompliment, et olen 30 – kurat, siis ma pean ikka küll juba vana olema. (Naerab.) Õudne! Aga ise õnneks ei tunne vanust. Kui teised näevad, siis nähku!
