Järvide dünastia pesamuna KRISTJAN elab oma uue armastuse Hayleyga Viinis. Noorel orkestrijuhil on plaan tuulutada muusikapealinna vanu tavasid, muuta maailma paremaks ja — abielluda.
Möödunud sügisest töötab Kristjan Järvi (32) maailma muusikamekas Viinis. Londoni, Pariisi ja Berliini kõrval on ju Austria pealinn tähtsamaid kultuurikeskusi Euroopas. Kristjan juhatab Viini Tonkünstleri sümfooniaorkestrit. Lisaks uuele töökohale on Järvil uus kallim, Austraaliast leitud 23aastane kaunitar Hayley Reid. Üheskoos on sisustatud Viini korter ja visandatakse tulevikuplaane. Kristjan arvab, et sellise kalliskivi võiks altari ette viia küll.
Tallinnas dirigeeris Järvi ERSOt ja solistiks oli õde Marika, flötist, kes elab ja töötab Genfis. Intervjuu annab Kristjan kosmopoliitses kohvikus Bestseller.
Kas planeerid oma karjääri?
Mitte väga, aga umbes peab ikka teadma, mida teha tahad, muidu eksisteerid ju niisama.Viin on selline linn, kus võib palju võita või palju kaotada. Et aga mõnes kohas võita, on vaja jubedalt võidelda. Kui tahad maailmas midagi muuta, siis tekivad alati suured vastuolud. Pead leidma endale pooldajaid, kui soovid teha midagi normist väljaspool. Viinis on ju kaks miljonit inimest, aga muusikaklann on väike, konkurents aga suur. Mulle see meeldib, paneb asjad perspektiivi ja annab võimaluse ennast proovida.
Seal ei piisa olla vaid nice guy?
Ei piisa.Viin on väga traditsionaalne paik — kui tahta tööstiili muuta, repertuaari muuta, siis pead muusikutel elu normist välja ajama. Ja kui tahta teha Viinis orkestrit nagu Ameerikas, kus see on väga paindlik, mängib eri stiile, on hea rütmitunnetusega, siis tuleb veenda nii muusikuid kui ka rahvast, leida endale sõpru ja pooldajaid. Viin on suur klubi, kõik teavad seal, mis teine teeb, nii et tuleb veenda ka kogu establishmenti. Mul on juba orkestris palju pooldajaid.
Räägi oma kaunist pärlist, mille maakera kuklapoolelt leidsid!
Juhatasin Adelaidi orkestrit ja samal ajal oli seal üks Austraalia noorteorkestri programm, millega Hayley seotud oli. Tema ongi see Austraalia pärl, kellega ma nüüd Viinis koos elan. Tutvusime juhuslikult. Ma muidugi märkasin teda kohe, ta on nii ilus. Armastan teda tõeliselt, meil on suurepärane klapp ja seda algusest peale.
Kui tutvusime, siis ma ei teadnud, mida Hayley teeb. Hiljem selgus, et ta on flöödimängija. Tal on jube hea stiilitunnetus ja intuitsioon, ma usaldan teda sada protsenti. Ja mis kõige tähtsam, ta ei muretse kogu aeg, mis teeb minu elu kergeks. Kui oled koos muretsejaga, kes kogu aeg seletab, et see ja see pole perfektne, siis võid ju stressist ära surra. Meie suhetes pole sellist pinget, nagu oli mu eelmise naisega. Temal oli karjäär see kõige tähtsam maailmas. Tahtsin alati küsida, kuhu elu jääb? Kui teed oma elu karjääriks, siis mis elu see on!
Kuidas su ema uuele suhtele reageeris?
Kui paned ikka ema fakti ette, et nii on ja teisiti ei saa, siis pole midagi teha. Muidugi on emadel alati kahtlused, kui naine pole nende valitud. Ma ei tea, miks emad sellest aru ei saa, et minu naine elab ju minuga, mitte temaga. Aga distants on ka üks hea asi.
Kuidas ja kus su poeg Lucas elab?
Lucas käib üle kuu minu juures. Mõnikord lendan New Yorki, et Lucast enda juurde tuua, ja tagasi samal päeval. Aga Hayleyl ja mu pojal pole mingeid probleeme: Lucas armastab teda ja tema käitub Lucasega nagu ema, sest ta peab ju olema ema rollis, kui mind ei ole.
Sisseelamine on läinud Viinis sujuvalt?
Jaa. Elu Viinis on mugav ja mulle meeldib seal. Korter on esialgu üüritud, aga plaanime endale päriselt midagi osta, kui tekib aega, et valida just see õige paik. Praegune on sisustatud vanas antiikses stiilis, koos naisega ostsime Viinist mööbli. Tal on suurepärane maitse. Kui Annely Peebo meil külas käis, sai Hayley palju kiita.
Ainuke probleem Viinis on keel. Mu naine õpib praegu saksa keelt, sellepärast ei saanud ta ka Eestisse tulla, keelekursused on nii intensiivsed. Mina kõnelen esialgu saksa-inglise segakeelt.
Kas Viin tundub progressiivse paigana?
Klubid, rockmuusika, jazz — see on väga progressiivne. On ka modernseid kohvikuid, tunnen seal juba paljusid DJ-sid. Aga klassikalise muusika sfääris on kõik väga vanaaegne — tahaksin seda väga muuta. Näiteks kindla peale olen ma ka linna kõige noorem dirigent.
Viini patriotism on omaette nähtus. Et nende oma mehed on kõige paremad ja tähtsamad ning olgugi nii, jäädavalt. See ei meeldi mulle, see on ülimalt provintsiaalne. Fakt on see, et ka teisejärgulises Ameerika orkestris mängivad muusikud palju paremini kui kõige kuulsamas Viini orkestris. Maailmas üldse orkestrid vihkavad rütmi, aga kui Viinis seda rütmitunnetust kultiveerida, saaks ju superstaar-orkestri.
Nad tantsivad liiga palju valssi...
Kas tööleping toob piisavalt raha sisse?
Raha pole see kõige tähtsam. Kuulsaks ja rikkaks saamine on inimeste agoonia ning paljud matavad ennast sellega, et nad on ahned. Üks asi on raha, teine asi see, mida sa rahaga kaasa saad, millise enesetunde. Peab hoolitsema ka teiste eest. Oma riiki ja rahvasse peab ka suhtuma nagu majja, kus sa elad, ja nende eest hoolt kandma. Minu ja Marika liitumine heategevusprojektiga siin Eestis on üks samm, et teistele eeskuju näidata. Käisime lastekodus, kus olid reaalsed lapsed, kes abi vajasid. Seda oli lihtne teha — annetada kontserditulu lastekodule. Lõpuks oled sa ju nii hea inimene, kui sa ise oled, ja sulle makstakse nii palju, nagu sa ise arvad, et väärt oled. Kuid sul peab olema eesmärk teha maailmale head.
Millal Viin sul täielikult peos on?
Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis kahe–kolme aasta jooksul. Loomulikult teen tööd ka mujal maailmas, olen Bordeaux’ orkestri külalisdirigent, paar–kolm korda aastas käin Berliinis dirigeerimas. Ansambliga Absolute läheb ka väga hästi, meil on uus mänedžer ja tuleb palju reise.
Ma arvan, et kõige tähtsam on tunda, et ei ole limiite peal. See annab positiivsust ja enesekindlust, püüan seda sisendada Viinis oma muusikutele. Limiidid teevad elu hapuks.
Kuhu viib sind lähenev kevad?
Kuu lõpul olen Bordeaux’s. Aprilli alguses lendan Liverpooli, siis Firenzesse, edasi olen New Jersey sümfooniaorkestriga...
Pulmad tulevad?
Arvan, et võib-olla isegi tulevad...
